annmust.com
wwwannmust.com

Selle saidi loomisel on mitu põhjust. Kõigepealt ma tahan, et mõned asjad, mis ma olen tõlkinud, ja võibolla ka paar intervjuud, mis olen teinud, oleksid üldkättesaadavad ja seda autentseina. Ka näib mulle millegipärast (loodetavasti ma eksin), et kui miski ilmub nt Akadeemias (mille vastu ma suurema osa ajast tunnen sooja, pisteliselt tulist sümpaatiat), siis on ta sama hästi kui kadunud, neeldunud musta auku. Ometi need tekstid originaalseina on valdavalt mõeldud just üldiseks, tõketeta levimiseks. Näiteks Bertrand Russelli siinsed originaalid ripuvad võrgus just nimelt tasuta allalaadimiseks – nagu mulle näib, lausa rõhutatult tasuta. John N Gray'lt on mul luba tema kirjutisi oma leheküljel ilmutada, ja mis puutub Madis Kõivu, siis ainult katsugu ta vastu vaielda!
Billy Collinsi raamatu rikkus ära kirjastus (käsitlen seda üksipulgi peatükis "Poodiumi all, pimedas") ning mul on lausa kohustus see asi ära õiendada.
Et sait tuli seega niikuinii luua ja kuna Kirjanike Liidu juhatusele ei näi meeldivat, kui kirjanik tolgendab küll Liidu nimekirjas ja sirutab käe toetuse järele, ent ei kirjuta, siis mõtlesin ma, äkilises hõllanduses, et kuna nüüd pole ühtki toimetajat ette suunamas, mida ma sellest või tollest peaksin arvama, ja hiljem seda minu arvamust kahvliga songimas (peale seda kui nad pole suvatsenud järelepärimistele kuude kaupa vastata, nii et tõesti hea libe köis näib olevat su parim sõber) – ühesõnaga ma mõtlesin, et kuna igasugune asjaga seotud stress jääb nüüd ära, et miks siis mitte, kurat võtaks, ei võiks ma ka ise natuke kirjutada. Tundsin kohe selga sirgenevat ja kuulsin varajase kuldnoka julgustavad laulu monopoolse Eesti Energia poolt sandistatud vahtra otsas. Elu ei pruugigi olla sisutu!
Oma varasemast loomingust ei leidnud ma peaaegu midagi, mida mul poleks praegu piinlik lugeda, ammugi siis uuesti lugeda anda. Selle vähese, mis mul õnnestub üles leida ja mis kõlbab kah, panen ma siia.
Oma esseistlikku blogi või blogistlikke esseid kavatsen ma järjest juurde kirjutada – need on arvamuslood selles mõttes, et ma kirjutan, mida ma ühest või teisest asjast arvan (mida muud saabki üldse kirjutada? kui välja jätta organiseerimata teadvusevool).
Ma mõtlesin hakata kirjutama järgnevat põnevusjuttu, aga vist ei hakka... sellisest hulluksminevast töötust lingvistist maal, kelle juurde põgenevad ümberkaudsed väärkoheldud või muidu seiklushimulised koduloomad, ja kuidas siis väärkohtlejad, hambad irevil, asuvad teda ahistama, nii et ta peab põgenema, loomad kannule kleepumas, nagu mingi maismaa-Noa. Noh, ma vist ikka ei kirjuta seda lugu, nagu ma ei kirjuta ka sellist Punamütsikese-lugu unejutuks mudilastele, kus sünkroonselt armsa Punamütsikese looga räägitakse selle lehma kannatustest laudas ja lihuniku seltskonnas, kelle hea armas Punamütsike ja tema hea armas ema ja hea armas vanaema (kes lihunikule maksis) pärast seiklusi raguu kujul ära söövad... ei kirjuta – vist. Ja veel ei kirjuta ma... noh, sellest edaspidi.
Kuigi mul ON tungiv vajadus osutada, et ei pea mõtlema nii, "nagu kõik mõtlevad", veelgi enam: nii, nagu kõik mõtlevad, on harilikult valesti mõeldud, on läbi aegade alati olnud.

wwwannmust.com