Seda ja teist













        








Taimed, kes kaitsevad teisi


  
  • Külva porgandid kokku sibulate või porrulaukudega, et peletada kahjulikke putukaid, mis kahjustavad mõlemaid.

  • Istuta maasikad kokku küüslaugu või sibulaga, et vältida maasikate seenhaigusi.

  • Istuta kapsad kokku selleri või tomatitega – selleri ja tomati lõhn peletab valgekärbest (lutikaline, Aleyrodidae), kes muneb kapsa lehtedele.

  • Külva porgandid saialillede juurde, et peletada ümarusse, kes moonutavad porgandite kuju.

  • Istuta roosid kokku lavendliga, et peletada roosi-lehetäid.

  • Istuta sõstrad kokku koirohuga, et vältida sõstraroostet.

  • Istuta mungalilled viljapuude ümber, et vältida lehetäide-nuhtlust.


Tõlgitud ühest asjaarmastaja-aedniku käsiraamatust.



















Miks ma olen ateist

Ricky Gervais





                                "Kontorist" tuntud Ricky Gervais ei ole vaid näitleja, ta on ka kirjamees ja tal on kraad filosoofias. Üks väheseid asju, ütleb ta, mida ta ei suuda taluda, on julmus loomade vastu; ta ei piirdu siin kaugeltki ainult sõnadega. Teisest asjast, mis tal vere keema ajab, on juttu allpool.
Miks ma ei usu jumalat? Mult küsitakse seda kogu aeg. Alati püüan ma vastata delikaatselt, põhjendada. Tavaliselt on see piinlik, mõttetu ja võtab hulga aega. Inimesed, kes jumalat usuvad, ei vaja tõendust tema olemasolu kohta, ja päris kindlasti ei taha nad ka tõendusi vastupidisest. Nad on oma usuga õnnelikud. Nad ütlevad isegi seesuguseid asju nagu "minu jaoks on see tõde" ja "see on usu asi". Mina annan aga ikkagi oma loogilise vastuse, sest mul on tunne, et kui ma ei ole aus, siis olen ma üleolev ja ebaviisakas. Mis on irooniline, sest et "Ma ei usu jumalasse seepärast, et tema olemasolu kohta ei ole absoluutselt mingit teaduslikku tõendit, ja niipalju kui ma tean, on juba see määratlus ise meile tuntud universumis loogiliselt võimatu" on juhtumisi nii üleolev kui ebaviisakas.
Siis süüdistatakse ülbuses. Mis näib eriti ebaõiglane. Teadus otsib tõde. Tema ei tee vahet. Nii heas kui halvas avastab ta asju. Teadus on tagasihoidlik. Ta teab, mida ta teab, ja ta teab, mida ta ei tea. Ta rajab oma järeldused ja uskumused vaieldamatule tõendusmaterjalile – tõendusmaterjalile, mida pidevalt uuendatakse ja parendatakse. Ta ei solvu, kui ilmnevad uued faktid. Ta võtab omaks kogu teamiste kehandi. Ta ei hoia kinni keskaegsetest mallidest, sest et need on traditsioon. Kui ta hoiaks, ei tehtaks teile penitsilliinisüsti, vaid te kallaksite endale mingit leotist püksi ja palvetaksite. Mida iganes te ka usuks, pole see nii mõjus kui meditsiin. Jälle võite te öelda: "Minule see töötab", aga seda teeb ka platseebo. Mis ma öelda tahan, on, et jumalat ei ole olemas. Ma ei ütle, et usku pole olemas. Ma tean, et usk on olemas. Ma näen seda kogu aeg. Ent millessegi uskumine ei tee seda tõeks. Lootmine, et miski on tõsi, ei tee seda tõeks. Jumala olemasolu ei ole subjektiivne. Ta kas on olemas või teda ei ole olemas. See ei ole arvamuse asi. Sul võib olla su oma arvamus. Aga sul ei saa olla omi fakte.
Miks ma ei usu jumalat. Ei, ei, ei, miks TEIE usute jumalat? Tõestamise koorem lasub kahtlemata uskujal. Teie seda kõike alustasite. Kui ma astuksin teie juurde ja küsiksin: "Miks te ei usu, et ma oskan lennata?”, ja teie ütleksite: “Miks ma peaksin?”, ja mina vastaksin: "Sest et see on usu küsimus", ja kui ma siis ütleksin: "Tõestage, et ma ei oska lennata. Tõestage, et ma ei oska lennata – näete nüüd, näete nüüd, te ei saa seda tõestada, onju?”, siis te ilmselt kas kõnniksite minema, kutsuksite turvamehe, või viskaksite mu aknast alla ja karjuksite: "Eks lenda siis, sa kuradi hull!"
See on muidugi vaimsuse asi, religioon on midagi muud. Ateistina ei pea ma jumalasse uskumist iseenesest halvaks. Ma ei arva, et jumal on olemas, kuid temasse uskumine ei tee kurja. Kui see teid kuidagi aitab, siis mina vastu ei ole. Mulle teeb see muret siis, kui usk hakkab rikkuma teiste inimeste õigusi. Iial ei salga ma teie õigust mingisse jumalasse uskuda. Mulle lihtsalt meeldiks rohkem, kui te näiteks ei tapaks inimesi, kes usuvad teise jumalasse. Või ei loobiks kedagi kividega surnuks, sest et teie seaduseraamat ütleb, et nende suguelu ei ole moraalne. On veider, et keegi, kes usub Kõikvõimsat, Kõiketeadvat ja Kõige Juhtuva Eest Vastutavat, tahab samal ajal mõista kohut ja karistada inimesi selle eest, mis nad on. Ateist on, nagu ma aru saan, kõige jubedam inimene. Esimesed neli käsku peksavad selle sulle pealuusse. On Jumal, mina see olengi, keegi teine ei ole, sina nii hea ei ole ja pea seda meeles. ("Ära tapa" ei leia mainimist enne nr 6ndat.)
Kui ma seisan silmitsi mõnega, kes mind jumalasse usu puudumise pärast sedavõrd põlgab, ütlen ma: "Selliseks jumal mu tegi."
Ent milles ateiste tegelikult süüdistatakse? Sõnastiku jumala-definitsioon ütleb "üleloomulik looja ja universumi ülevaataja". Sellesse definitsiooni on haaratud kõik jumalused, jumalannad ja üleloomulikud olendid. Dokumenteeritud ajaloo algusest peale, milleks peetakse sumerite poolt kirjutamise leiutamist umbes 6000 aastat tagasi, on ajaloolased katalogiseerinud üle 3700 üleloomuliku olendi, kelledest 2870t võib pidada jumalusteks.
Nii et kui järgmine kord keegi mulle ütleb, et tema usub jumalat, ütlen mina: "Oi, millist? Zeusi? Hadest? Jupiteri? Marsi? Odinit? Thori? Krishnat? Vishnut? Rad?..." Kui nemad ütlevad: "Lihtsalt jumalat – mina usun vaid ühte jumalat", osutan mina, et nad on peaaegu sama ateistlikud kui mina. Mina ei usu 2870t jumalat, nemad ei usu 2869t.

Kunagi ma uskusin jumalat. Kristlikku, tähendab.
Ma armastasin Jeesust. Ta oli mu kangelane. Rohkem kui popstaarid. Rohkem kui jalgpallurid. Rohkem kui jumal. Jumal oli definitsiooni järgi kõikvõimas ja täiuslik. Jeesus oli inimene. Tema pidi selle kallal vaeva nägema. Tal oli kiusatusi, kuid ta võitis patu. Temas oli terviklikkust ja julgust. Aga mu kangelane oli ta sellepärast, et ta oli lahke, kena. Ja ta oli kena kõigile. Ta ei paindunud grupisurve või türannia või julmuse all. Ta ei hoolinud, kes sa olid. Ta armastas sind. Milline kuju. Ma tahtsin olla täpselt tema moodi.
Ühel päeval, kui ma olin umbes 8 aastane, joonistasin ma ristilöömist kui osa oma piibliõppe kodutööst. Mulle meeldis kunst ka. Ja loodus. Mulle meeldis, mismoodi jumal oli kõik loomad teinud. Nemad olid ka täiuslikud. Mööndusteta kaunid. See oli hämmastav maailm.
Ma elasin väga vaeses töölisterajoonis ühes Readingu-nimelises valglinnakus, Londonist umbes 40 miili läände. Mu isa oli tööline ja ema koduperenaine. Mul ei olnud vaesuse pärast kunagi piinlik. See oli peaaegu õilis. Pealegi olid kõik, keda ma tundsin, samas olukorras, ning mul oli olemas kõik vajalik. Kool oli tasuta. Mu riided olid odavad ja alati puhtad ja triigitud. Ja ema valmistas alalõpmata süüa. Ta valmistas süüa selgi päeval, kui ma risti joonistasin.
Ma istusin köögilaua taga, kui mu vend koju tuli. Ta oli must 11 aastat vanem, nii et ta pidi olema siis 19. Ta oli vähemalt sama terane kui teisedki mu tuttavad, ainult et ta oli häbematu. Ta haukus vastu ja sattus pahandustesse. Mina olin hea poiss. Ma käisin kirikus ja uskusin jumalat – milline kergendus töölispereemale. Sest vaadake, seal, kus mina üles kasvasin, ei hellitanud emmed nii kõrgeid lootusi, et nende lastest saavad kord arstid. Nad lootsid vaid, et lapsed ei lähe vangi. Nii et kasvata nad usklikeks ning neist saavad head ja seaduskuulekad inimesed. See on täiuslik süsteem. Noh, peaaegu. 75% ameeriklastest on jumalakartlikud kristlased, 75% vangidest on jumalakartlikud kristlased. 10% ameeriklastest on ateistid, 0,2% vangidest on ateistid.
Noh, igatahes seal ma joonistasin õnnelikuna oma kangelast, kui mu suur vend Bob küsis: "Miks sa usud jumalat?" Lihtne küsimus. Kuid mu ema sattus paanikasse. "Bob," ütles ta tooniga, mis, nagu ma teadsin, tähendas: "Pea lõuad." Miks oli nii halb seda küsida? Kui jumal oli olemas ja mu usk tugev, siis polnud ju tähtis, mida keegi ütleb.
Oh..., pidage kinni. Jumalat... ei olegi. Vend teab seda, ja ema teab seda – sügaval hinge põhjas. Nii lihtne see oligi. Ma hakkasin selle üle mõtlema ja rohkem küsimusi esitama, ja tunni aja pärast olin ma ateist.
Mis sa ütled. Jumalat ei ole. Kui ema valetas mulle jumala kohta, kas oli ta mulle siis valetanud ka jõuluvana kohta? Jah, muidugi... aga mis siis? Kingitused tulid ju edasi. Ja samamoodi tulid ka kingitused mu äsjaleitud ateismilt. Tõe, teaduse, looduse kingitused. Selle maailma tegelik ilu. Ma sain teada evolutsioonist, mis on nii lihtne õpetus, et ainult Inglismaa suurim geenius võis selle peale tulla. Taimede, loomade ja meie evolutsioonist – meie ühes me kujutlusvõime, vaba tahte, armastuse, huumoriga. Ma ei vajanud enam põhjendust olemasoluks, ainult põhjust elada. Ja kujutlusvõime, vaba tahe, armastus, huumor, lõbu, muusika, sport, õlu ja pitsa on kõik küllalt head põhjused elamiseks.

Aga ausa elu elamiseks läheb sul vaja tõde. See oli teine asi, mille sain sel päeval teada: et tõde, kuitahes vapustav ja ebamugav, viib lõpuks vabanemisele ja väärikusele.

Nii et mida siis küsimus "Miks sa ei usu jumalat?" tegelikult tähendab? Mina arvan, et kui keegi seda küsib, siis asetab ta tegelikult küsimuse alla omaenda usu. Teatud mõttes küsivad nad: "Mispoolest sina nii eriline oled?", "Miks pole sind samamoodi ajupestud kui meid teisi?", "Kuidas julged sa öelda, et ma olen loll ega lähegi taevasse – keri öige p-se!" Olgem ausad, kui vaid üks inimene usuks jumalat, peetaks teda vägagi imelikuks. Kuna seda teevad aga paljud, siis seda mööndakse. Ja miks seda teevad paljud? See on ilmne. Ettepanek on ahvatlev. Usu minusse ja sa elad igavesti. Ja jälle, kui see oleks vaid vaimsuse kaasus, võiks see olla. "Tee teistele...[seda, mida sa tahad, et nad sulle teeksid. AM]." on hea rusikareegel. Mina elan selle järgi. Andeks andmine on arvatavasti üldse suurim voorus. Aga vaid seda see ongi – voorus kui selline. Mitte kristlik voorus. Hea olemine ei ole kellegi omand. Mina olen hea. Ma ainult ei usu, et mind selle eest taevas autasustatakse. Minu autasu on siin ja praegu. See seisneb teadmises, et ma üritan teha õiget asja. Et ma elasin head elu. Ja siin on vaimulikud tõesti rappa läinud. Siis, kui sellest sai kaigas, millega inimesi peksta. "Tee nii või sa põled põrgus."

Sa ei põle põrgus. Aga ole kena sellegipoolest.
     
Caroline Tattersalli (Kanada) tätoveeringust inspireeritud jõulukaart



19.detsember, 2010,
The Wall Street Journal




Väljavõtteid Ricky äärmiselt värskendavast showst Kuldse Gloobuse galal näeb-kuuleb siit ja mujalt.

















Paar sõna Jean-Jaques Annaud'st



Jean-Jaques Annaud, Sa majesté Minor



Jean-Jaques Annaud'lt olen näinud kolme filmi: "Karu", "Armuke" ja "Seitse aastat Tiibetis".
Ma ei räägi "Karust", sest kes on seda näinud, ei saa seda unustada, kui ta on vähegi inimene. "Armuke" on täpselt Marguerite Duras'i romaani järgi (st on originaalitruu); huvitav on see, et romaan jättis mind täiesti külmaks, täpselt selle järgi tehtud film sai aga mu lemmikfilmiks (ja ainsaks armastusfilmiks, mida on võimalik välja kannatada) – kuni viimase ajani. Seda ei peaks ju saama olla – kui mitte Annaud ei jõudnud autorile lugedes hoopis lähemale, ja küllap mitte ainult ühise keele tõttu. Tuleb vist möönda, et maailmas on minust võimekamaid inimesi!
"Seitse aastat Tiibetis" mõjus mulle isiklikult kraad nõrgemalt kui kaks eelmist. Võibolla seetõttu, et oli juba hakanud arenema allergia kõige vähegi poliitilise vastu (kuigi film ei ole poliitiline esimeses järjekorras – Annaud on liiga suur selleks, et ehitada midagi üles poliitilisele/rahvuslikule paatosele – ma usun, et isegi Stalingradi filmi mitte). Aga no võimas film on ta ikkagi, vaieldamatult.

Teisi filme pole ma näinud.

Wikipediast kleebituna on Annaud' filmograafia järgmine:

  • 1976: Black and White in Color (Noirs et Blancs en couleurs)
  • 1978: Hot Head (Coup de tête)
  • 1981: Quest for Fire (La Guerre du feu)
  • 1986: The Name of the Rose (Le Nom de la Rose)
  • 1988: The Bear (L'Ours)
  • 1991: The Lover (L'Amant)
  • 1995: Wings of Courage (Les Ailes du courage)
  • 1997: Seven Years in Tibet (Sept ans au Tibet)
  • 2001: Enemy at the Gates (Stalingrad)
  • 2004: Two Brothers (Deux Frères)
  • 2007: His Majesty Minor (Sa majesté Minor)
  • 2011: Black Thirst


Kui ma sünopsiste ja piltide põhjal, mis Annaud' kodulehelt leida, hakkaksin tema seni nägemata filme vaatama, siis alustaksin "Julguse tiibadest". LOOMULIKULT vaataks ma neid kõiki ja korduvalt, kui vaid oleks, kust!

Käesolevat nuppu ajendas mind tegema pilt siin üleval – sõna otseses mõttes vapustav pilt – vapustav iseenesest, Annaud'st ja tema filmidest midagi teadmata. Aga kui veel teada "Karu" ja "Kahte venda" (kahe tiigrivenna saatusest), siis võid olla pildi siiruses täiesti kindel: nagu seal näidatakse, nii tulebki võtta, at face value. See pilt on "His Majesty Minor" posterilt. Kuna ma olen reklaamile ja visuaalselt reklaami-meenutavale veelgi allergilisem kui poliitikale, lõikasin selle ülemisest servast pealkirja ära; kohutavalt kahju on, sest taevas sai nüüd lühem, aga mis parata, elu on karm!
Tegelikult on kogu mu tekst või üleüldse tekst selle pildi kõrvale odav ja liiane.







                    








Sport




Maraton Verrazano-Narrowsi sillal New Yorkis


Kas sport puudutab vaid väheseid eesõigustatuid? Kahjuks võib nii mõelda küll. Sportimine parandab elukvaliteeti ning kõik on nõus selle kasvatusliku kasuga. Aga kergejõustikku kaasamine sõltub põhiliselt heast elatustasemest, miska vaesed inimesed, kelle elu põhivajadusedki ei ole täidetud, jäävad üldiselt välja. Suurimad spordimaad on lõppude lõpuks rikkaimad riigid. 1984. aasta Los Angelese olümpiamängude 687 medalist anti 87% (597) 26-de arenenud maasse ning 13% (90) 21-te arengumaasse. Lõhe on sama, mis maailma majanduses eristab põhjat lõunast. Konkureerivad vaatemängulised spordialad on aga kogu planeedi ühine kirg. Tohutuid rahvahulki ligi tõmbavad suured võistlused on ühtlasi maa sotsiaalse olukorra peegliks, tehes sealhulgas üha enam nähtavaks rahvuste vahelist vaenu. Poliitilised panused on kasvanud majanduslike panuste suurenedes; raha on mängude igavene armatuur. Kui maailma sport tahab jääda hüveliseks kõigile inimestele, peab ta hakkama tegelema nii nende kui teiste oma probleemidega, nagu narootikumid ja korruptsioon.


Pilt ja tekst: www.yannarthusbertrand2.org