Uimastivastane sõda on poliitikana läbi kukkunud, kahju on see teinud rohkematele kui andnud kaitset. Mehhiko narkosõjas on alates 2006. aasta lõpust surnud umbes 47 5000 inimest, 13 000 neist eelmise aasta esimese 9 kuu jooksul. Lisaks üleajavatele surnukuuridele Mehhiko piirilinnades on lugematu hulk sandistatuid, vigastatuid ja ümberasustatuid. Keelamise karistusrežiim on Liverpoolist Moskvani ja Tokiost Detroitini muutnud tänavad lahinguväljadeks, rohtude pruukimine sõltub aga endistviisi meie elulaadist. Ristisõda rohu vastu läheb kirja kui kaasaja suurimaid rumalusi.
Nii kümmekond aastat tagasi võis väita, et uimastite kohta käiv andmestik pole piisav. Seda, et illegaalse uimastipruukimise võib ära kaotada, pole keegi kunagi uskunud, oldi aga veendunud, et ärakeelamine hoiab halba rohkem ära kui põhjustab. Narkopruuk ei ole midagi eraviisilist, mis teistesse ei puutu, ka legaalsena toob see ühiskonnale kaasa meditsiinilised ja muud kulud. Ühiskond, mis võtab laissez-faire hoiaku oma kodanike uimastitarbimise suhtes, võib avastada, et tema uimastipruukjate arv on tõusnud. On ka risk, et ühiskond nood endast ära heidab – vaestes ühiskondades jäetakse sellised eneste hooleks.
Need ohud pole kadunud, aga fakt on, et praegu kaaluvad uimastikeelu kulud võimsalt üles iga võimaliku hüve, mida see strateegia võib kaasa tuua. On aeg strateegiat radikaalselt muuta. Uimastiseaduse reformi sisuks peaks nüüd olema täieulatuslik legaliseerimine: riik sekkuks ülimuslikult kvaliteedi regulatsiooni, hariks inimesi uimastipruukimise riskides, ja kannaks hoolt nende eest, kellel on sellega probleeme.

Mehhiko piiril
foto: colorlines.com

Narkosõja-vastane meeleavaldus Mehhikos
foto: upsidedownworld.org

Rikastes ühiskondades nagu Britannia, USA ja kontinentaal-Euroopa on narkosõda toonud kaasa mitmesuguseid hädasid. Et see paratamatult tõstab tõsise uimastiharjumuse maksumuse paljudele kättesaamatusse kõrgusesse, sattuvad muidu seaduskuulekad inimesed illegaalsesse majandusse. Keelamine mitte ainult ei kriminaliseeri pruukijad, vaid jätab nad ka suurte terviseriskide meelevalda. Illegaalsete rohtude kvaliteeti pole kerge testida, pidev on mürgisuse ja üledoseerimise risk. Süstimise korral on oht saada hepatiiti ja HIVd. Ja see, et mõned uimastid kriminaliseeritakse, teistega lubatakse aga vabalt kaubelda, juhib tähelepanu legaalsetelt ja kahjulikelt nagu alkohol kõrvale.
Kuigi on muidugi võimalik, et tänu legaliseerimisele hakkab rohkem inimesi uimasteid pruukima, on sellise pruukija elu palju turvalisem ja tervislikum kui praegu. Pole vaja spekuleerida, sest me ju teame, et vägagi paljud pruukijad elasid enne rohtude ära keelamist äärmiselt tootlikku elu. Britannias ja Ühendriikides oli uimastite üle vähe valvet kuni I Maailmasõjani, mil see riikliku julgeoleku loosungi all sisse seati. Kokaiini, morfiini ja heroiini võis osta kohalikust apteegist. Pruukijaid oli palju, nende seas William Gladstone, kes enne kõnepidamist armastas oma kohvi sees võtta tilgakese laudanumit (oopiumi alkoholitinktuur). Mõnel oli probleeme, kuid keegi ei pidanud maadlema ülespuhutud hindadega, terviseriskidega ja vanglaähvardusega, millega tänased pruukijad on silmitsi seatud.

Ehkki poliitikutele meeldib teha nägu, nagu kehastaksid nad kõlbelist konsensust, ei ole uimastipruukimise kohta sellist olemas. Barack Obama on möönnud, et võtab kokaiini, sellal kui David Cameron keeldub sellele küsimusele vastamast. Kumbki pole poliitilises mõttes eriti rivist välja langenud. Kõik teavad, et uimastipruuk oli põlvkonnas, millest need poliitikud võrsusid, tavaline, ja keegi ei tee sellest numbrit. Tülikam on, et nende juhtide poolne vaikiv mööndus, et uimastipruuk on elu normaalne osa, on ühte heitnud vankumatu toetusega läbikukkunud keelupoliitikale.
Illegaalsete uimastite tootmine ja levitamine on ülimalt organiseeritud äri, mille mõju tunneb terves ühiskonnas. Ülikõrged kasumid, mis lõigatakse, korrumpeerivad institutsioone ja lõhuvad elusid. Lohututes getodes võib narkihundiks olemine paista noortele inimestele glamuurse karjäärina, lülitagugi see nad gängikultuuri, milles vägivald on tavaline. Hobbesiaanlik anarhistlike tänavagängide, sulipoliitikute ja ärakasutatavate, puhuti korrumpeerunud mentide keskkond, mida näidatakse dokumentaalseriaalis The Wire [kuuskümmend osa, filmitud Baltimore'i ümbruses aastatel 2002 - 2008, lähemalt siit - A.M.], ei ole ehk see, mida enamikus Euroopa maades praegu näeb. Aga ega me teab kui kaugel sellest ka ei ole.
Uimastite keelamisel on kõige katastroofilisemad tagajärjed maailma vaesemates ühiskondades. Mehhiko on ainult üks mitmest Ladina-Ameerika maast, kus uimasti-vastane ristisõda on laienenud millekski madala intensiivsusega pärissõja taoliseks, sellal kui mujal maailmas on mõned riigid enamvähem täiesti narkoraha vangis. Narkoriigid ongi uimastisõja kõige hullem kõrvaltulemus – väikesed riigid nagu Guinea-Bissau Lääne-Aafrikas kaaperdatakse jagamispunktideks Ladina-Ameerika kokaiinile. Uimastikapitalism on globalisatsiooni selliseid jooni, millest eriti ei räägita, ent võib vabalt juhtuda, et hiljutisest globaalturgude nihestusest tuleb see välja jõudu saanuna.
Mitte ainult Afganistanis, vaid kõikjal maailmas on uimastikaubanduse hiiglaslikul kasumil hästitõendatud osa terrorismivõrgustike finatseerimisel, kujutades endast seega ohtu arenenud maadele. Kahtlemata jääb terrorismioht püsima mistahes uimastirežiimiga, ent hindade kukkumine, mis seadustamisele järgneks, teeks suure augu terroristide käsutuses olevatesse ressurssidesse. Ei taipa, kuidas võib neis maades, kus enamus uimastipruukijaid elab, tunda end turvaliselt, kui terroristide-vastased operatsioonid toimuvad segiläbi narko-vastase ristisõja rituaalse lahingutegevusega.
Mitte liberaalide utoopiat pole vaja, kus riiklikuks hoiakuks on inimeste käitumisega mitte tegeleda, vaid eri sekkumisviiside maksumuse ja kasu külma, praktilist hinnangut. Probleemi mastaap viitab, et isikliku pruukimise dekriminaliseerimisest ei piisa. Kogu tootmise ja levitamise ahel tuleb kapist välja tuua ja reguleerida. Eri uimastitele võib olla vaja erisugust regulatsiooni, ning legaliseerimine võib toimida kõige paremini, kui see eri maades viidaks läbi mingil määral erinevalt. Praegu pole need üksikasjad esmajärgulise tähtsusega.
Tungiv vajadus on mõtlemise muutmise järele. Lootusrikkaid märke sellest on näha mõnedes tärkavates maades nagu Argentiina, Mehhiko ja Brasiilia. Pole mingit põhjust, miks need maad, mis on uimastisõjas kõige enam löögi all, peaksid ootama rikaste maade poliitikute mõistusevälgatust. Neil tuleks loobuda keelust nii ruttu kui nad saavad.
Ilma rikaste maade, eeskätt Ühendriikide juhtide meelemuutuseta jätkub nurjumisele määratud üleilmne ristisõda. Tõenäosus, et Ameerika poliitklassid sellele lähemal ajal lõpu teevad, on ilmselt nullilähedane. Aga on kena unistada, et president Obama, keset kõiki neid probleeme, millega ta on silmitsi, küsib endalt ükspäev, kas Ameerika või maailm võib endale uimastite-vastast absurdset sõda enam lubada.

foto: Guardian

13. september, 2009
Observer

LÕPUTU SUNDMÕTLEMINE SELLEST, MIS KÕIK VÕIB TULLA

Kui me suudaksime lakata mõtlemast, mida tulevik võib tuua, ja võtta omaks olevik nagu ta on, oleksime märksa õnnelikumad, kirjutab J.G

Nüüd on juba tükk aega möödas sellest, kui ajalugu ei lõppenud. Kakskümmend millegagi aastat tagasi, kui Berliini müür maha tõmmati, uskusid paljud, et tõsiseid konflikte enam ei tule. Ameerika autor Francis Fukuyama, kes 1989. aasta sügisel lasi liikvele ajaloo lõpu idee, deklareeris, et tulevikus on põhiline oht igavus. Oli saabunud uus, kõigist senistest erinev ajastu.
Ei olnud muidugi. Nõukogude Liidu lõppemisele järgnesid seesugused konfliktid ja murrangud, mis impeeriumide lagunemisel ikka toimuvad – näiteks sõda Kaukaasias ja majanduse kokkuvarisemine Venemaal.
Mistahes realistlikust vaatenurgast on mõte, et üksainus sündmus – kuitahes suur – võiks tähistada inimeste-vaheliste konfliktide lõppu, absurdne. Ent need, kes olid selle mõtte uimas, ei mõelnud realistlikult.
Nad olid müüdi – ühtsesse üleüldisesse institutsioonide ja väärtuste kompleksi koonduva inimkonna progressi müüdi – meelevallas. See koondumine võib olla küll aeglane ja kohmakas ja mõnikord pöörduda vastupidiseks, ent lõpuks hakkab kogu inimkond elama ühesama valgustatud valitsussüsteemi all.
Müüdis sees olles paistab see faktina, ja neile, kes olid ajaloo lõpu müüdis sees, näis see andvat meelerahu. Tegelikult aga oli ajalugu liikvel nagu ikka. Kuna ta aga ilmselgelt liikus segasele territooriumile, oli mõnusam uskuda, et minevikul pole enam tähtsust.

Francis Fukuyama

Midagi sarnast näib juhtuvat ka praegu. Paljudele inimestele on mõte, et Euroopas II Maailmasõja lõpust olemas olevad institutsioonid võivad laguneda, liiga õudne, et seda mõeldagi.
Euroopa institutsioonid on hoidnud rahu rohkem kui põlvkonna vältel ja juhtinud jõukuse stabiilset kasvu. Ainuüksi mõte, et nad võiksid nüüd koost laguneda, ärritab valitsevat vankumatu parenemise usku, mis on praktiliste meeste ja naiste usk, kes kujutlevad, et neil pole religiooni.
Progressi jätkudes, usuvad need arvatavalt asjalikud inimesed, säilitatakse mineviku saavutused, samal ajal kui üksikud veel esinevad puudused järk-järgult kaovad.

Elu raamistus

Äkilised muutused näikse ajaloos olevat suhteliselt harvad. Aga mõelge kontinentaal-Euroopale viimase 70 aasta jooksul – kuni viimase ajani normaalne inimese eluiga. Kui välja jätta rootslased ja šveitslased, elas harilik eurooplane selle aja jooksul mitme üsna erineva valitsussüsteemi all.
Peaaegu kogu Euroopa, osa sellest demokraatlik, jäi mõneks ajaks alla natsismile või fašismile. Pool Euroopat liikus natsismist kommunismi ainult lühikese demokraatia-vaheajaga. Suurem osa sellest poolest – kuigi Venemaa mitte – muutus peale külma sõja lõppu funktsioneerivateks demokraatiateks.
Mitte ainult poliitilised vormid pole normaalse eluea jooksul muutunud, ka õigus- ja pangasüsteemid on tulnud ja läinud koos riikliku valuutaga. Kogu raamistus, milles oma elu elati, muutus mitte üks, vaid mitu korda. Mistahes pikemas ajaloolises perspektiivis on sedalaadi katkestused normaalsed.
Need on stabiilsusperioodid – nagu see, mis valitses Euroopa läänepoolel II Maailmasõja lõpust praeguseni – mis on erandlikud. Kui soovitakse mõista, mida tähendab elada katkevuse ajal, on tihti kõige parem lugeda nende inimesete kirjeldusi, kes selliseid perioode läbi elasid. Olgu näiteks siin Arthur Koestler.

Arthur Koestler

Koestler sündis 1905. aastal jõukas, kõrgeltharitud perekonnas Budapestis, ning kasvas üles I Maailmasõjale järgnenud kaoses – kui Kesk- ja Ida-Euroopa olid muutunud vaenujalal sotsiaalsete ja etniliste rühmade lahinguväljaks.
Majandus kiikus inflatsioonist deflatsiooni ja tagasi hüperinflatsiooni; keskklassid laostusid ja töölised kannatasid massilise tööpuuduse käes.

Elu või surm

Poliitika killunes äärmusparteideks ja mõõdukateks rühmitusteks, kes ei suutnud keskpõrandal püsida. Vana kord oli läinud ja polnud üksmeelt selles, mis võiks asemele tulla. Püsivalt kasvav parenemine eeldab taustana stabiilseid institutsioone ja mingeid kokkuleppeid ühiste väärtuste osas.
Sõdadevahelises Euroopas need tingimused puudusid. Miska järkjärguline progress oli üks järjekordne utoopia. Uskudes, et mistahes parenemine on võimalik vaid pärast purustavat vapustust, sai Koestlerist kommunist.
Ta jätkas seiklusrikast ja ohtlikku elu, rännates läbi Euroopa ja Nõukogude Liidu, vangistati frankolaste poolt Hispaanias kodusõja ajal ja mõisteti surma – et peaaegu viimasel hetkel vahetada ta välja ühe natsionalistist vangi vastu, kes oli vabariiklaste käes. Peale vabanemist seadis Koestler end sisse Prantsusmaal, kus ta sõja alguses interneeriti kontsentratsioonilaangrisse; siis põgenes ta, peale seda kui oli astunud võõrleegioni ja sealt kähku deserteerunud, Põhja-Aafrika kaudu Britanniasse.
Koestleri raamat "Põhjakiht" (Scum of the Earth, 1941) kirjeldab äkilist lagunemist, mida ta nägi Prantsusmaal, kui see langes natside kätte. Otsides kujundit selle kokkuvarisemise edasi andmiseks, pöördus Koestler putukate maailma poole.
Ta kirjutab, et kui ta kuulis uudist Sedani evakueerumisest, kus Prantsuse ja Briti väed olid pannud vastu Saksa edasitungile, luges ta parajasti belgia kirjaniku Maurice Maeterlincki putuka-uurimust "Termiitide elu".

Heroika

Maeterlinck kirjutas termiitidest: Nad teevad oma tööd vaikuse varjus ning vaid valvas kõrv suudab öösiti tabada miljonite lõugade järamist, mis kugistavad maja ja valmistavad ette selle kokkukukkumist. Peale viie- või kuuepäevast äraolemist naaseb plantaator oma majja. Näiliselt on kõik, nagu see temast jäi. Ta istub toolile. See vajub kokku. Ta haarab lauast, et saavutada tasakaalu. See pudeneb ta käte vahel tükkideks. Ta toetab end vastu maja tugisammast, mis annab järele ja millega koos tuleb alla katus, tolmupilv ümber.
Koestler kirjutas, et ta elas läbi midagi sarnast kui too plantaator, kui ta kuulis Sedani evakuatsioonist. See oli see hetk, kui meie all purunes tool. See, mis hiljem tuli, oli lihtsalt kõikumine ja taarumine kokkukukkuvas majas, kus kõik, millest sa katsud kinni hoida, muutub su puudutusest peotäieks tolmuks.
Koestlerit on kritiseeritud selle eest, et ta otsis inimeste probleemidele lõplikke lahendusi – joon, mille olemasolu ta endas ka tunnistas. Kui ta aga väitis, et Euroopa võib mistahes mõttes paremaks muutuda ainult pärast hävitavat konflikti, ei rääkinud temas iha absoluutsete lahenduste järele.
Ta tunnistas tõsiasja: tsivilisatsioon, millest ta võrsus, oli kriisis elu ja surma vahel. Kommunistina määratles ta end kodanlaselu surmavaenlaseks. Ent teisel ja sügavamal tasandil pöördus Koestler kommunismi poole selleks, et anda kodanlastsivilisatsioonile uus, kestvam vorm.
Varsti ta mõistis, et Nõukogude eksperiment on ummiktee. Kuid ikkagi oli Koestleri reaktsiooniks tõeliselt väljapääsmatule olukorrale kiindumus kommunismi.
Tõeliselt fantastiline oli aga idee järkjärgulisest progressist Euroopas kahe maailmasõja vahel. Seda tõsiasja mõistes ning oma tegudes sellele tuginedes – vahel eluga riskides – oli Koestler kõigi oma vigade juures kangelaslik kuju.
Võib tunduda, et progressi-idee ja utoopia-idee on omavahel vastuolus. Progressi ots on lahti, meeldib paljudele mõelda, sellal kui utoopia tähistab staatilise täiuslikkuse olukorda. Tegelikult eeldavad aga mõlemad konfliktide lõppu ja fundamentaalset sorti muutust.
Utoopiad ei pruugi olla paika pandud ja liikumatud. Marx keeldus arutlemast kommunistliku tuleviku täpse loomuse üle. Aga ta oli siiski utopistlik mõtleja, sest et ta iial ei kahelnud, et koos kapitalismiga kaotatakse igaveseks ka inimeste vaheliste konfliktide põhipõhjused.

Rumalus ja illusioonid

Toonitades pidevalt muutuste hädavajalikkust, eeldavad järkjärgulisse progressi uskujad samal ajal, et fundamentaalsed konfliktid hääbuvad olematuteks. Koos Marxiga kujutlevad nad mingit inimolemise radikaalset muutumist, mille tulemusena lakkavad olemast ajaloos üha korduvad, inimelu vormivad heitlused.
Eri moel ootavad nii utopistlikud mõtlejad kui vähehaavalisse progressi uskujad ikka-olnud ajaloo lõppemist.
Reaktsioon praegusele kriisile Euroopas näitab selle müüdi jätkuvat elujõudu. Paljud näivad arvavat, et ajalugu on midagi, mis juhtub vaid eelmiste põlvkondadega. Ei ole mõeldav, et meie, progressi-sajandite produktid, oleme samade rumaluste ja illusioonide küüsis, mis minevikus viisid nii tihti hävingusse.
Ent kui astute sammukese tagasi ja vaatlete praegust olukorda erapooletumalt, näete selgelt, et olemasolevate institutsioonide seest ei ole võimalik leida Euroopa probleemidele mingit lahendust. Pigem on Euroopa struktuurid, nagu Koestleri termiidiraamatust loetud plantaatori maja, ära söödud – võla poolt. Kuhu Euroopa eliidid end toe leidmiseks ka ei pööra, hakkavad sambad värisema ja pudenema.
Meie juhid rõhutavad, et alternatiivi nende peaaegu ära söödud konstruktsioonide üleval hoidmisele ei ole, sest et nende kokkukukkumine põhjustaks finants- ja majandusmaavärina. See võib tõesti tõsi olla, kuid olemuselt ebakindla struktuuri toe(s)tamine ainult kindlustab suurema varingu mõni aeg hiljem.
Lõpuks põrub iga utoopiline projekt. Ja kui Euroopa-projekt oli alguses ohutu loome, siis juba ammu on ta omandanud ilmselgelt utopistlikud tunnusjooned. Pingutused, mis tehakse selle projekti pikendamiseks, ainult kiirendavad ta hinguseleminekut.

Korduv halb

Veider-iroonilisel moel kahjustavad need kasinusmeetmed, mis on võetud tarvitusele Euroopa võla ohjeldamiseks, kodanlikku elu umbes samamoodi nagu sõdade-vahelisel ajal. Tulemus ei ole siiski kaugeltki veel nii ekstreemne kui siis. Avalike teenuste piiramisel, jõhkral ümberkäimisel pensioniõigustega, ja nulli-lähedaste intressimääradega režiimi pealesurumisel, mis tähendab tavasäästjale negatiivset tulu, ei ole sama laastavat mõju kui hüperinflatsioonil või täiemahulisel deflatsioonil.
Kuid rahva enamuse igasuguse turvalisuse ning noorte inimeste võimaluste kadumine ei ole nii fundamentaalselt erinevad sellest, mis sündis Euroopas 70 aastat tagasi. Paistab, et meie valitsejad on otsustanud päästa pangasüsteemi enamuse elustandardi ohverdamise hinnaga. Saame näha, kas üks jääb ilma teiseta ellu.
Tundub, et me oleme jõudmas ühte neist katkemise perioodidest, mida varem tuli ette nii tihti. Võib näida mõeldamatu, et Euroopa pangandussüsteem kukub kokku või et euro-sugune globaalvaluuta sulab ära eimillekski. Aga midagi väga sarnast kogesid endise Nõukogude Liidu kodanikud, kui NL äkki ära sulas; pole põhjust arvata, et midagi taolist ei või jälle juhtuda.
Progressi uskujaile peab see olema masendav perspektiiv. Ent kui te selle ilmikmüüdi endalt maha raputate, siis näete, et meelt heita pole põhjust. Inimeste elukorralduse teatud osa üles ütlemine ei ole veel maailma lõpp.
Kindlasti oleks meil parem, kui saaksime võitu oma lõppude-painest. Inimesed on visad vennad, loodud taluma pidevat häirimist. Konfliktid ei lõppe iial, aga iial ei lõppe ka inimeste leidlikkus, kohanemisvõime ja südikus. Me kaldume tulevikult ootama sellist täitumiste-riiki, kus kogu möll on lakanud. Umbes samasugust tasakaalus olemist kujutas ette ta too ameerika ajaloo-lõpu prohvet, kellest ma alustasin. Nagu Fukuyama möönis, ei ole see tervikuna meeldiv kujutlus. Lõpu hirmus elada on aga sama tobe kui elada lõpu ootuses. Kummalgi puhul veedame oma elud tuleviku varjus, mis paratamatult on suuresti imaginaarne.
Paljud ütlevad, et ilma usuta minevikust paremasse tulevikku ei suudaks nad edasi elada. Ent kui me otsime oma elule mõtet tulevikust, kaotame mõtte, mille võiksime endile leida siin ja praegu.
Meie ees seisev ülesanne ei erine sellest, mis alati on inimeste ees seisnud – alustada oma eluga otsast peale kõigest aina korduvast halvast (evils) hoolimata. Lõppu ei tule õnneks kunagi. Pilgu suunamine lõpule väljendab suutmatust armastada olevikku – ainsat aega, mis meil tegelikult on.

foto: musashimixinq.com

26. detsember, 2011
BBC News Magazine

AKEN VÄLJA

Palju aastaid tagasi rääkis mulle üks lugupeetud filosoof, et ta veenis oma kassi hakkama taimetoitlaseks. Alguses ma mõtlesin, et ta teeb nalja. Teades üht-teist kassidest, ei suutnud ma tõsiselt võtta mõtet, et nad ütlevad lahti oma kiskjakommetest. "Sa pidid oma kassile pagana kõvu argumente tooma," ütlesin naljatamisi. "See polnudki nii raske kui sina ehk arvad," vastas ta üsna tõredalt. Ta jättis selgitamata, kuidas see muundus saavutati. Kas tema kassile tutvustati teisi, taimetoitlusele pöördunud kasse? Nii-öelda kass-eeskujude läbi? Kas talle valmistati eridelikatesse – suupisteid, mis nägid välja kui hiired, ent tehtud võibolla sojast?
Hakanud kahtlustama, et filosoof ehk ei teegi nalja, küsisin ma talt, kas kass väljas käib. Ta ütles, et käib. See seletas osa mõistatust. Ilmselt täiendas kass oma taimetoitlase-dieeti jahipidamisega. Ühele kassile lõppude lõpuks loomulik käitumine. Mõnevõrra olin siiski kimbatuses. Kassidel on kombeks oma jahitrofeesid koju tuua, ning ma panin imeks, kuidas filosoof neid ei märganud. Kas kass oli nad ära peitnud? Või olid trofeed vaatamiseks selgelt nähtaval, filosoof aga ignoreeris neid kui kaslasliku käitumise atavistlikke jälgi, mis lõpuks, kui kass areneb uuele, liha-vabale elule, kaovad niikuinii? Kõnelus sumbus ja ma ei jõudnud iial saladuse põhja välja. Aga see vestlus pani mind mõtlema: ilmselt pidas filosoof kassi enese vähem arenenud teisendiks, ja et kui kõvasti vaeva näha, jagavad nad viimaks samu väärtusi.
Aga mõte, et loomad on inimeste madalamal tasemel teisendid, on fundamentaalselt väär. Iga liik nende miljonite seas, millega evolutsioon on välja tulnud, on erinev ja eriline. Ja loomad, kelledega me planeeti jagame, ei ole vaid staadiumid teel millekski muuks – meiks endiks. Ei ole olemas evolutsioonilist hierarhiat tipus troonivate inimestega. Loomade, või nagu mina eelistan öelda – teiste loomade – väärtus seisneb selles, mis nad juba on. Ja just tõsiasi, et nad inimestest niivõrd erinevad, teeb suhtluse nendega meile hinnaliseks.

Inimlikud omadused

Mõned filosoofid – tuleb tunnistada, et mitte paljud – on seda minevikus mõistnud: XVI sajandi Prantsuse esseist Michel de Montaigne armastas kasse, sest et ta teadis, et ta ei saa iial siseneda nende hinge. Ta küsis: Kui ma oma kassiga mängin, kust ma tean, et pigem ei lõbusta mina teda kui tema mind? Montaigne ei tahtnud, et tema loomseltsilised oleksid tema enese peegelpildid – ta tahtis, et nad oleksid aknad, mille kaudu ta võiks vaadata välja iseendast – ja välja inimmaailmast.
Alati kõige enam vaid osaliselt kodustatud, ei inimesestata kasse kunagi fundamentaalselt. Montaigne'i meelest olid nad armastusväärsed just täpselt sel põhjusel. Mitte, et ta oleks soovitanud kasse matkida. Targemana sellest filosoofist, kes uskus, et pööras oma kassi taimetoitlaseks, mõistis Montaigne, et hea elu tähendab eri loomustega loomadele eri asju. See, mille ta kahtluse alla seadis, oli idee, et üht liiki elu – seda liiki, mida vaid inimesed saavad elada – on alati kõige parem.
On tõsi, et kassidel pole mõningaid omadusi, mida me seostame kõlbelisusega. Neil näib puuduvat empaatiavõime, st võime samastuda teise tunnetega. See võib seletada nende käitumises julmuseks peetava – näiteks kinni püütud hiirega mängimise. Kassidele julmuse omistamine näib olevat puhas juhtum antropomorfismi vallast: st ainuomaselt inimlike omaduste projitseerimine teistele liikidele. Kassid ei ilmuta tõesti kaastunnet. Kuid nad ka ei tapa üksteist ega tee haiget mõne ideaali teostamiseks. Pole olemas kass-inkvisiitoreid ega kass-enesetaputerroriste. Pedandid ütleksid, et see on sellepärast nii, et kassidel puudub intellektuaalne seadistus, mida on vaja tõe või õigluse idee formuleerimiseks. Mulle meeldib rohkem mõelda, et nad lihtsalt keelduvad fanatismiga – taas midagi eriomaselt inimlikku – kaasa minemast.

Kust me teame, et me ei lõbusta pigem neid, kui nemad meid?

Koerad paistavad olevat võimelised ilmutama inimlikule sarnast häbitunnet, ent ehkki nad on kodustatumad, jäävad nad siiski meist erinevateks. Ning ma arvan, et sama palju, kui nende sarnasus meiega, teeb nende erinevus meist nendest nii head kaaslased.

Mis tunded teile kasside ja koerte vastu ka poleks, paistab olevat selge, et inimloomal on vaja kontakteeruda ka millegi muu kui vaid iseendaga. Usklikele inimestele rahuldab selle vajaduse ehk jumal, isegi kui jumal, kellega nad suhtlevad, näib liiga tihti liiginimlik. Paljudele pakub inimeste maailmast vabaks saamise tunnet loodus, isegi kui inimesed on seda põlvkondi püganud ja sugenud nagu Inglismaal; kontempleerimine põldude, metsa ja vee ühtesaamise üle tuulte ja taevaga suudab ikka veel vabastada vaimu ebatervest inimsekeldamise-sundmõttest. Puhtinimlikust vaatenurgast pääseda püüdes on luuletajad nagu Edward Thomas ja Ted Hughes pöördunud loodusilma. Kuna nad jäid inimesteks ja kasutasid selles püüdluses inimkeelt, siis on selge, et neil ei võinud see täiesti õnnestuda. Samuti on selge, et sellise maailmanägemise-viisi otsimine, mis ei oleks ainult inimlik, väljendab jõuliselt just inimlikku impulssi. Sellise otsingu kõige intensiivsema näite, mida tean, on salvestanud John Baker oma raamatusse The Peregrine ("Rabapistrik"). Esimest korda 1967. aastal avaldatud, ja nüüd uuesti, näib teos olevat vaid üks raamat loodusest; aeglaselt avab see end aga kellegi sellise testamendina, kes üritab vabaneda inimlikust vaatenurgast.

Uuenenud inimlikkus

Baker meenutab, kuidas ta jälitas kaht paari rabapistrikke, kes olid saabunud pidama jahti sellesse East-Anglia ossa, kus ta elas. Üle kümne aasta järgnes ta lindudele, üksi. Koondades aastakümnepikkuse otsirännaku kokku üheks aastaks, et sobitada see raamatusse, kirjutab ta pistrikust: Kuhu ta sel talvel ka ei lähe, järgnen ma talle. Ma jagan temaga jahi-elu hirmu ja joovastust ja tüdimust.
Ta räägib meile, et linde armastama hakkas ta hoopis hiljem: Aastaid nägin ma neid vaid kui võbelust nägemisvälja serval. Nad tunnevad kannatust ja naudingut meile võimatus lihtsuses. Nende elud kiirenevad ja kuumenevad sellisesse rütmi, milleni meie südamed iial ei küüni – nad kihutavad teadvusetusesse.
Aja jooksul näib inimvaatleja muunduvat mitteinimesest pistrikuks. Varjulises pesas, kirjutab Baker, kükitas pistrik mind jälgides... Me elame nüüd lahtise taeva all sama joovastavat, ärevil elu. Me väldime inimesi.

Pange tähele, kuidas Baker lülitub äkitselt ümber teda jälgiva pistriku kirjelduselt kirjeldusele, kuidas meie pageme inimeste eest. Baker leidis vabadusetaju ühekssulamise tundes pistrikuga. Jagades lindude elu joovastust ja häirimatust sai ta kujutleda, et on heitnud endalt oma inimidentiteedi – vähemalt mõneks ajaks – ja võis vaadata maailma pistriku silmade läbi.

Rabapistrik
foto: naturepl.com
Muidugi ei võtnud ta seda otsese tõe pähe. Ta teadis, et lõppude lõpuks ei saa ta olla midagi muud kui inimene. Aga ta leidis, et pistrike jälitamine tasus end kuhjaga, sest et see avas ajutise väljapääsu sisekaemuslikust inimmaailmast.
John Bakeri andumus pistrikele ei võimaldanud tal näha asju nii, nagu linnud neid näevad. Ent see võimaldas tal näha maailma omaenda silmade läbi teistmoodi kui seni. Bakeri East-Anglia looduskirjeldused on täpsed ja faktitruud. Seda ammututtavat maakohta näitavad need aga valguses, milles see tundub võõras ja eksootiliselt kaunis nagu midagi Aafrikast või Himaalajast. Lindude poole püüdlemine oli elavdanud ta inimtajusid.
Mida linnud ja loomad meile pakuvad ei ole kinnitus meie tundele, et mingis kosmilises hierarhias kuulub meile kõrge aujärg. Nad võimaldavad meile sissepääsu asjade suuremasse skeemi, kus meie vaimud pole enam pööratud sissepoole iseenestele. Kui inimloomal pole kontakti millegi muu kui iseendaga, läheb ta varsti hapuks ja hulluks. Andes meile vabaduse maailma uuesti näha, uuendavad linnud ja loomad meie inimsust.

10. september, 2011
BBC News Magazine

SAMA HEA KUI KULD

Paberraha-süsteem on usuasi.

"Kaks aastat tagasi polnud ma sentigi väärt, aga nüüd olen ma kaks miljonit dollarit võlgu." Need on sõnad, mis Mark Twain omistas maade ja kaevanduste spekulandile "Kuldses ajastus" (Gilded Age, 1873), oma Charles Dudley Warneriga koos kirjutatud satiirilises romaanis kodusõjajärgsest Ameerikast; see väide kehtib ka suure osa Läänemaailma kohta. Enamiku ameeriklaste sissetulekud on püsinud tegelikult ühesugusena nii 30 aastat, ja ometi osutus kiires tõusus kuni 2008. aasta krahhini miljonitele inimestele võimalikuks osta endale massiivselt võlgu võttes maja, mille tagasimaksmiseks ei olnud neil väljavaadet. Iirimaa ja Hispaania rõõmutsesid pöörases buumis, mis tulenes ehitus- ja kinnisvaraettevõtlusele pakutud odavast laenust, sellal kui Britannias põhines uusleiboristide poliitökonoomia majade kõrgetele hindadele ja suurt ei millelegi muule. Nagu ennustasid Nassim Nicholas Taleb, Nouriel Roubini ja käputäis teisi, oli pankrot vältimatu. Paistab aga, et krahhist peale pole eriti midagi õpitud, mispärast ka kriis, mida meie juhid ei ole kunagi õieti mõistnud, siseneb nüüd veelgi ohtlikumasse faasi.
See intellektuaalne puue juurdub osaliselt mineviku eitamises. Täidetud valestartide ja koidikutega, mis iial ei saabu, on ajalugu illusioonide lahusti, mistap suur osa poliitikute klassist ei võta seda eriti arvesse või koguni tõrjub aktiivselt. Aga mõista, kus me oleme, saame ainult siis, kui teame, kuidas me sinna tulime – selle teeb meile täiesti selgeks Philip Coggani Paper Promises ("Paber lubab" / "Paberist lubadused"), kõige valgustavam rahanduskriisi seletus, mis siiani ilmunud.

Kaurikarbid

Coggan alustab oma juttu sealt, kust see peabki algama – raha loomuse ja päritolu uurimisega – see on keerulisem teema kui üldiselt arvatakse. Üldiselt teatakse, et rahaks võivad olla paljud asjad: kaurikarbid muinas-Hiinas ning sigaretid sõjavangilaagrites. Paberraha tekkimist nii hästi ei mõisteta, olgugi et see puutub otseselt praegusesse kriisi.

Sigaretid

Esimesena võttis selle kasutusele IX sajandi keiser Xian Zong, et lahendada vase nappust; paberraha arendasid edasi mongolid. Coggan kirjeldab Marco Polo üllatust, kui too avastas, et mongolite Suur Khaan maksis oma sõduritele paberis, mis nende jaoks oli sama väärtusega, nagu olnuks see kuld või hõbe. Veneetsia kaupmehe segadust kirjeldades seletab Coggan: Ilmselgelt pole paberil väärtust iseenesest, miks seda siis maksevahendina tunnistada? Vastus oli, et kaupmeestel polnud erilist valikut. Mongoli režiim oli määranud kasutamiseks paberi, ja nende valitsus ei olnud seesugune, millele oleks vastu hakatud. Teatud mõttes oli siis selle paberi väärtus kodanike valitsusrežiimi stabiilsusse uskumise ekvivalent.
See on äärmiselt asjakohane mõtteavaldus, sest, nagu Coggan edaspidi näitab, on maailma rahasüsteemil olnud põhiliselt sama alus alates sellest, kui Richard Nixon lõpetas dollari kullaks konverteeritavuse 1971. aastal. Sellest ajast peale on globaalne rahakorraldus baseerunud täielikult fiat-rahale – s.o rahale, mille loovad ja mida käitlevad valitsused [fiat on puhas ladina keel: Fiat lux! on Saagu valgus!, Fiat currency! seega Saagu raha! - A.M.]. Täpselt samapalju, kui Suure Khaani väljaantud paber, püsivad ka dollar ja euro usul režiimidesse, mis neid garanteerivad.
Vastupidiselt sellele kärale, mida kullastandardi ennistamise nimel toovad kuuldavale Ameerika parempoolsete teeparteilised servad, on fiat-raha usaldatud pikki perioode, ka kui nende ostujõud kipub aja jooksul langema. Fiat-raha satub aga raskustesse, kui – nagu euro ja USA dollar (hoolimata suhtelisest tugevusest, mida dollar ammutab eurotsooni kriisist) – valitsevat režiimi hakatakse pidama nõrgaks. Viimatiselt on see võim, millel kõik rahasüsteemid püsivad – kaasa arvatud need, mis põhinevad kullale.
Nagu Coggan märgib: I Maailmasõda hävitas mugava korralduse, mis hoidis kullastandardi paigal. Hoopis rohkem kui mistahes viga raha-strateegias tõi Suure Depressiooni endaga kaasa Suurele Sõjale järgnenud geopoliitiline murrang. Andes selges vormis – ilma vihjetagi erikeelele – edasi sügavat mõistmist, seletab autor meile seda protsessi, mille läbi Euroopa vanad eliidid hävitasid iseenda võimu, nii et poliitikud, kes sellele järgnenud korralageduse pärisid, leidsid endid ideedeta maailmas.

Demokraatia juured on täna kõvemini maas, aga kuna Euroopa eliitidel on taas kord polt eest ära, ei ole rumal karta mõnede 1930ndate aastate hädade kordumist. Paraku on finantskriisiga toimetulemise debatt mandunud konkureerivate koolkondade majandusteadlaste vaheliseks dispuudiks, kellest igaüks on veendunud, et tema omal on lahendus. Õigusega rõhutavad hilise Keynesi pooldajad, et rangust peale suruda on absurdne, kui majandus on juba suurte võlgadega koormatud – majandusaktiivsus kahaneb ja võlatase tõuseb. Aga selline taktika, mida John Maynard Keynes soovitas 1930ndatel ja mis toimis hästi peale II Maailmasõda, ei ole tõenäoliselt efektiivne praegustes tingimustes. Uue Tehingu (New Deal) rolli üle depressiooni lõppemises vaieldakse – mõned ajaloolased väidavad – mu meelest usutavalt – et otsustav oli pigem Ühendriikide massiline mobilisatsioon II Maailmasõja ajal kui Franklin D Roosevelti mistahes majandusinitsiatiiv. Ja isegi kui see oli Uus Tehing, mis tegi paranemisega algust, ei saa seda võtet korrata täna, mil Ühendriigid ei ole enam maailma industriaalne jõujaam.
Monstroossetele tasemetele kasvatatud võlg, mis USA on kriisi algusest võtnud, on olnud talutav ainult seetõttu, et niivõrd suur osa Hiina välisreservidest on dollaris kinni. Majandusteadlased räägivad teile, et ratsionaalne enesehuvi takistab Hiinal seda vastastikuse sõltuvuse suhet katkestamast. Senine Hiina poliitika on seda vaadet toetanud, ent oleks rumaljulge arvestada Pekingi lõputu Ameerika laenude finantseerimisega. Selline president, kes kallutaks Ühendriike enam protektsionismi poole, võiks olukorda järsult muuta. Kes teab, milliseks Ühendriikide poliitika muutub, kui seda maad hakkab viimaks juhtima selline religioosne ignoramus nagu Mitt Romney või kohtlane narr nagu Rick Perry?

Aga meie ees on palju tõsisemad probleemid kui Ühendriikide poliitilised tobedused. Nagu Coggan oma mõtlemist ergutava raamatu lõpupoole mõista annab, kujutavad keynesistlikele lahendustele suurimaid takistusi demograafia ja loodusvarade piirid. Enese võlgadest välja laenamine toimib ainult siis, kui praegune põlvkond saab oma laenud heita järgmise turjale, taaskäivitades sellega kasvu. Arenenud maailma vananemisega on järgmine põlvkond viimasest väiksem, samal ajal läheb energia tõusvate maade industrialiseerimise jätkudes üha kallimaks.

Tipmine nafta ei tähenda, et naftat enam ei ole, vaid pigem, et alles jäänud nafta hind (st kapital ja energia, mis läheb selle kättesaamiseks) suundub halastamatult üles. Mistahes kiirendus globaalmajanduses tabab seda energiapiirangut ilmselt üsna varsti, aga poliitikud ja majandusteadlased paistavad endiselt uskuvat, et kuidagimoodi võime me naasta kriisi-eelsesse maailma. Ebamugavad faktid on rohelise kasvu lõdva jutuga üle ujutatud ning vähesed küsivad, kuidas maailm kohaneb aeglase kasvu kui alalise olukorraga arenenud maades. Kuid just see on silmapiiril.

12. detsember, 2011
New Statesman

OCCUPYLASED ON REALISTID, MITTE VALITSUSELIIDID

Jõuluõhtul Püha Pauluse katedraali ees einet võtmas
Foto: Reuters

Occupylasi on rünnatud selle eest, et nad on ebapraktilised visionäärid. Tegelikult on Lääne ennast kehtestanud poliitklassid need, kes on kinni utopistlikus mõtlemises, sellal kui protestijad toovad meid tagasi selle juurde, mida inimesed tegelikult läbi elavad. Põhinedes majandusteooriatele, kust inimesed välja jäeti, pidi globaalne vabaturg olema isereguleeruv. Nüüd toimub aga murenemine, mille käigus külma sõja järgse perioodi struktuurid lagunevad silmnähtavalt.
Igaüks, kes natukenegi ajalugu mõistab, võis näha, et viimase 20 aasta ülbe kapitalism oli programmeeritud end ise hävitama. Mõte, et maailma loogiliselt ühendamatud ühiskonnad võib ajada ülemaailmse vabaturu-ühisaedikusse, oli algusest peale ohtlik fantaasia. Kõikide majanduste avamine üle kogu maailma tähendas harilike inimeste haavatavamaks tegemist turujõudude pööretele-käänetele kui nad seda põlvkondi olid olnud. Kummutades kõik olemas olnud elumudelid ning riisunud tohutult hulgalt inimestelt igasuguse kindlusetunde, mille nad võisid olla saavutanud, pidi globaalne kapitalism paratamatult vallandama võimsa tagasilöögi.
Niikaua, kui oli võimalik mängida kasvava jõukuse illusioonile, oli vabaturuline globaliseerumine poliitiliselt kõigutamatu. Kui mull lõhkes, sai nähtavaks enamuse tegelik olukord. Ühendriikides on tekkinud istanduse-stiilist majandus, kus võlaorjus paljudele eksisteerib koos lenduva jõukuse äärmustega vähestele. Euroopas on segane unistus ühisest rahast toonud Kreekas kaasa ühiskondliku hävingu, Hispaanias ja teistes maades massilise töötuse, ja mõnel pool isegi naasmise vahetuskaubandusele põhineva elu juurde: imanud ühiskonna võladeflatsiooni pöörisesse, teostavad karmid strateegiad mingit majanduse pöörd-arendamist. Paljudes maades on kindel kodanlus – eeldatavalt rahvakapitalismi baas – muutunud teostamatuks pürgimuseks. Suured inimhulgad nihkuvad lähemale vaesusele ja lootusetule elule.

Ajalugu räägib meile, kui ohtlik see protsess võib olla. Peetakse enesestmõistetavaks, et selline äkiline kokkukukkumine, mis toimus endises Nõukogude Liidus ja hiljutisemalt Egiptuses, ei või juhtuda arenenud turumajandustes. See eeldus pannakse lähimatel aastatel võibolla tõsiselt proovile. Kuigi 30ndail aastail nähtud totalitaarsed massiliikumised ei kordu, pole Euroopa deemonid kadunud. Vähemuste ja immigrantide süüdistamine on majanduse logisemise puhul olnud alati rahvaomane reaktsioon; etniline natsionalism võib olla ilgelt tappev. Ühendriikides võib keskklassi jätkuv suremine tekitada tänasest veelgi vimmasema ja tasakaalutuma poliitikastiili. Selline tüüp nagu Depressiooni-ajastu raadio demagoog isa Coughlin näitab meile, mida majandusliu jätkudes võib oodata. Arvestades Mitt Romney suguste sõjakate poliitikute esiletõusu ja Obama kohustust karmilt käituda, ei oleks arukas välistada jälle üht suurt sõda.
Hoolimata mõnede protestijate väidetest pole siiski mitte täiemahuline globalisatsioonist taandumine see, mida nõutakse – ehkki see võib juhtuda, kui riigid hakkavad üritama end kaitsta – vaid globalisatsiooni piiratum teisend, milles üleilmsed ühendused kasvavad orgaaniliselt ning erinevaid riike ei karistata selle eest, et neil on erinev majandussüsteem. Fragmentaarsem maailm võib olla ühtlasi stabiilsem. Mingi üldine reeglistik oleks endiselt vajalik, ei tuleks aga üritada üht tüüpi kapitalismi peale suruda. Valitsused võiksid käituda turujõudude piduritena, seeasemel et olla, nagu praegu, mil nad on võtnud enda kanda hooletute pankade võla, ülevõimendatud või maksujõuetute riskifondide rollis.
Häda on selles, et ei ole olemas sellist globaalset institutsiooni, kellel oleks voli panna kokku vajalikud reformid. Meie multipolaarses – või polaarsuseta – maailmas on otsustavateks jõududeks geopoliitilised jõud. Euroopat ei oota ainult süvenev majanduslangus: Saksamaal tuleb valida, kas lubada Euroopa Keskpangal päästa eurotsoon massiivse mahulise leevenduse (QE) kaudu, või siis tõmbuda eurotsoonist välja koos Austria, Hollandi, Soome ja võibolla mõne Balti riigiga. Kummalgi juhul teiseneb peale kommunismi langust ja Saksamaa taasühinemist paika pandud Euroopa raamistik fundamentaalselt. Hakates perifeersete riikide ründamise asemel ründama Itaaliat, Hispaaniat ja varsti Prantsusmaad, harutavad globaalturud üles külma sõja järgse Euroopa setelmendi.
Kahe-tasandilise eurotsooni tekkimine, kus Saksamaa juhiks hansa-stiilis põhjaliitu ning Prantsusmaa Vahemeremaid, lõikaks läbi Prantsuse-Saksa telje, mis on üle 60 aasta kontinenti koos hoidnud. Ulatusliku rahatrükkimisega eurotsooni madalikult lahti aitamine võib vahetu katastroofi ju edasi lükata – suure inflatsiooni esile kutsumise hinnaga mõne aasta pärast – ent sellega ei lõpetata lahku-arengut riikide vahel, mis on selle häda juur. Eurotsoon – ühte raami surutud erinevate palgakulude ja kasvutasemetega ning eri ajalugude ja poliitiliste süsteemidega ühiskonnad – on ikkagi habras tarind.
Papandreou ja Berlusconi lahkumist tervitati, ent nende asendajad (kellede valitsused on tehnokraatlikud, mitte niivõrd demokraatlikud) on pühendunud samale karmile enesehävitamise taktikale. Euroopa juhid pöörduvad Hiina poole, kes on selle kriisi pärast väga mures. Ent on liialt lennukas kujutleda, et Hiina käendab kontinenti, kes ei suuda end juhtida. Oht seisneb selles, et Euroopa triivib, kuni turud kaotavad viimaks usalduse, millest saab alguse eurotsooni töökõlbmatute struktuuride korratu lagunemine. Euroopa eliidid peavad endale veel tunnistama tõsiasja, et radikaalne muutus on vältimatu.
Occupy nõudmised on võibolla veel algelised või vastukäivad. Aga mitte protestijad pole need, kes ähvardavad maailma majandust. Ohu tekitab süsteemi kriisi kui tõsiasja eitamine. Üritades toestada krooniliselt düsfunktsionaalset süsteemi, teevad meie valitsejad suure katastroofi tõenäolisemaks. Britannias on seni vaid Ed Miliband tunnustanud Occupy liikumise tähtsust. See peaks aga olema hoiatuseks tervele poliitikute klassile. Võibolla ei olegi püha Pauluse katedraali juures laagrisse asunud inimestel selgeid lahendusi. Kuid just nemad – mitte hingusele mineva turu-utoopia võimuses olevad valitsuseliidid – elavad tegelikkuses.

15. november, 2011
Guardian

MÜÜT TEADUSE SADULAS

Meenutades üht 1930ndate aastate kommunistlike kirjanike kongressi, millest ta osa võttis, kirjeldab Arthur Koestler, mismoodi lihtne küsimus tekitas koosolekul vaikuse. Üle taluvuse piiri tüdinud kiidukõnedest uuele maailmale, mis sünnib, niipea kui teaduslik sotsialism on sisse seatud, küsis André Malraux kannatamatult: "Aga kuidas selle mehega on, kellest tramm on üle sõitnud?". Tekkis piinlik paus, aga mitte kauaks. Varsti pakkus õigesti-mõtlev seltsimees vastuse: "Täiuslikus sotsialistlikus transpordisüsteemis õnnetusi ei juhtu."
Koestleri loos sisaldub keelatud tõtt. Suured inimeste vabastamise projektid, mis vormisid möödunud sajandit, väitsid end baseeruvat teadusel, tegelikult olid aga rajatud müütidele. Lubades ilma mõttetute õnnetusteta maailma, uuendas kommunism Lääne religiooni eshatoloogilisi lootusi. Ajalugu võib näida triiviva hädaoruna, ent jumaliku juhtimise all avab see end; saabub päev, mil keegi ei sure asjata. Minevikus arvati, et jumal loob selle õndsuse-riigi. Kommunismi-sugused revolutsioonilised liikumised lubasid midagi veelgi imelisemat – inimesed võivad selle teaduse abil ise luua.
Teadus peaks olema püüdlemine tõe poole, aga ilmalikes kultuurides on sellest saanud lemmikratsu müüdile. Inimlikud tahtmised, mis kord leidsid väljendust religioonis, ei ole kadunud. Laial skaalal krüogeenikakultusest alates absurdsete neodarvinistlike ideedeni on Lääne religiooni tüvimüüdid saadetud teadusena korduvkasutusse. Ümbertöötluse käigus on läinud kaotsi tarkus, mida nad sisaldavad. Kasvav teaduslik teadmus ei tooda mõist(us)likumat maailmakäsitlust, vaid ilmalikku mütoloogiat, mis on tõest inimese elu ja võimaluste kohta kaugemal kui mineviku religioossed müüdid.
Kommunism osutus miraažiks. Miljonid inimesed surid olematu maise paradiisi otsinguil, see aga ei lõpetanud otsinguid. Kahekümnenda sajandi lõpu poole müütasid neoliberaalid teisendit samast müüdist. Globaalne kapitalism teeb ära, mis kommunistidel korda ei läinud – toob kogu inimkonnale vabaduse ja rikkuse. Kuigi see sai alguse paremalt, oli vabaturukultus nagu kommunismgi revolutsiooniline usutunnistus. Just nagu Marx ja Engels "Kommunistlikus manifestis", uskusid uusliberaalid, et nad on lahendanud ajaloolise ülesande.

Nii marksistid kui uusliberaalid toonitavad, et nende poolt lubatava särava tuleviku perspektiiv on rangelt teadusliku uurimistöö tulemus, ent nende raudselt veendunud olek reedab kõnealuste uskumuste tõelise allika. Marksism ja uusliberalism on ersatsreligioonid, kus kristlik ajaloo lõpu müüt on pandud ümber teaduslikku keelepruuki. Tsentraliseeritud plaanimajanduse misjonärid võivad vabaturukummardajatega ju tülitseda, et kumb on see kõige parem majandussüsteem, ent nad on ühel meelel selles, et kui see on kord kasutusele võetud, järgnevad vältimatult ülemaailmne jõukus ja üleüldine rahu.
Tegelikult pole XXI sajandi alguses ei marksistlikul ega uusliberalistlikul usutunnitusel kuigi head kuulsust. Vananevad trotskistid võivad ju isegi praegu koguneda oma rakukestesse kavandama tulevast revolutsiooni, ning vagad vabaturglased olla ninapidi koos globaalse kapitalismi kuldaväärt omaduste alastel tuimadel seminaridel, aga usk pääsemisse poliitika läbi on surnud. Kui kommunism oli tragöödia, siis uusliberalism on olnud jant. Pärast kõike seda mula vastupandamatust demokraatia levikust ja vabadest turgudest on tegelikkuseks sõda, protektsionism, ja salatsemise ja korruptsiooni riuklik poliitika – teiste sõnadega: ajalugu nagu ikka (history as usual). Väljaspool trotskistlikke sekte ja paremtiiva erikomisjone ei usu keegi, et revolutsioonilise poliitika abil saab maailma ümber teha. See uid võib ehk kergelt hõljuda globalisatsioonivastaste liikumise kohal, aga sealgi väljendab see rohkem hirmu tuleviku päast kui ehtsat veendumust.
Aga eshatoloogilised müüdid pole kuhugi kadunud, ainult nihkunud teistele aladele. Oma teedrajavad uurimuses The Pursuit of the Millenium (esimene trükk 1957) näitas Norman Cohn, et kaasaja revolutsioonilistele liikumistele andsid elu uskumused, mis on mitmes mõttes sarnased hiliskeskaja Euroopa millenarianistlikule (e kiliastlikule - A.M.) liikumistele. Mõlemad nägid ajalugu apokalüptilisena: vana maailm oli otsa saamas ja uus sündimas. Nüüdisajal vaatavad ilmalikud kultuurid lootuses saada päästetud teaduse poole. Eshatoloogilise lootuse fookuses olev tehnoloogia on asunud poliitika asemele.
Pentsik eshatoloogia ja tehnoloogia sulam on Kalifornia krüogeenika-liikumised. Selle kultuse järgijad lasevad endid külmutada – või, kui neil pole niipalju raha, lasevad külmutada ainult pea – usus, et teaduse arenedes saab ühel päeval võimalikuks tuua neid surnuist tagasi. On vaieldud küll selle protsessi teadusliku usaldusväärsuse üle ja on kaheldud mõnede seda teenust pakkuvate firmade aususes, ent need on pisiasjad. Tähtis on, et see, mida pakutakse, on surematuse tehnoloogiline surrogaat. Just nagu kristlased pakuvad ihu ülestõusmist, pakuvad krüogeenikud võimalust mitte kunagi surra – aga kui kristlik lubadus võetakse vastu usu pinnal, siis krüogeenikute oma peaks justkui põhinema teadusele. Tegelikult on see kaugelt uskumatum kui religiooni mistahes lubadus.
Tehnoloogia kaudu surematuse otsimise suurim häda pole selles, et taolist tehnoloogiat pole olemas. Võibolla ühel päeval on – aga isegi kui arendatakse välja külmutatud laipade ülessulatamise ja neid millelegi elu-sarnasele äratamise tehnoloogiad, ei garanteeri need surematust. Tehnoloogilisse surematusesse uskujad eeldavad, et praegused seadused ja institutsioonid kestavad igavesti, aga seda tehes peavad nad enesestmõistetavaks seninägemata majanduslikku ja poliitilist stabiilsust. Võib öelda, et krüogeense surnuist ülestõusmise võimalikkus tugineb usule, et meie tänane ühiskond on surematu.
Uute tehnoloogiate arendamine võib võtta sadu aastaid, ent selliste ajavahemike tagant lihtsalt peab olema ulatuslikke muudatusi seadustes ja poliitikas. Kui ettevõtted, kes ladustavad ootavaid laipu, ei laostu aktsiaturgude krahhides, pühib nad ära sõda või revolutsioon. Need võivad tunduda apokalüptiliste võimalustena, ent see on vaid edasi kulgev ajalugu, nagu ta ikka on teinud. Tõeliselt apokalüptiline on aga usk, et ajalugu jääb seisma.
Krüogeenika läbi igavese elu otsimine on ise servmine üritus, illustreerib see aga laiemalt levinud nähtust. Teadus ei ole kõrvaldanud müüti. Ta on võimaldanud mineviku müütidel ellu jääda uutes vormides. Teaduses ei ole midagi, mis osutaks surematusele kui inimeste reaalsele võimalusele. Teadus õpetab meile seda, et surmal on looduskeskkonnas eluline funktsioon. Selles ainsas maailmas, mida me tunneme, ei ole midagi surematut. Lootus pageda surma käest tuleneb religioonist, mitte teadusest. Teadus on andnud sellele müstilisele lootusele aga uue elujõu.

Rabavaks näiteks on darvinismi ärakasutamine progressi-usu toetamiseks. Darwini õpetus ei ütle midagi selle kohta, kas loodusliku valiku tulemused on head või halvad. See lihtsalt kirjeldab bioloogilise mehhanismi töötamist. Darvinismi järgi ei ole maailma sisse ehitatud tendentsi täieneda. Geneetiliste mutatsioonide looduslik valik võib viia keerulisematele eluvormidele, aga sama hästi võib ta need minema pühkida. See on liiga karm vaade, et saada kunagi populaarseks. Kristluse pärandatud lootused on kultuuris liiga sügaval ja levinud, et tunnistada sellist sihitu muutumise ideed. Tagajärg on see, et Darwini teooria on pööratud pea peale ning selliselt kasutatakse seda progressi põhiideede toestamiseks.
Kõige tuttavamad näited on sotsiaaldarvinismi vallast. XIX sajandi lõpus kasutati evolutsiooniteooria väärteisendeid laissez-faire kapitalismi ja Euroopa imperialismi toetamiseks. XX sajandi lõpus elustasid Ameerika parempoolsed ühe sotsiaaldarvinismi vormi, et justkui seletada oma maa jäika rassilist ebavõrdsust. Need on üsna toored teaduse kasutamise juhud poliitiliste eesmärkide huvides. Mitte ainult see teadus pole rämps, vaid ka sihid, mida taga aeti. Hilisemad darvinismi kasutamise püüded anda inimprogressi ideele teaduslik baas on huvitavamad.

Richard Dawkinsi meemiteooria on neodarwinistlik ideede leviku seletus. Nagu Dawkins oma raamatus The Selfish Gene (1976) teeb selgeks, kuuluvad meemidesse viisid ja lööklaused, raha tegemise või kaarte konstrueerimise moodused, poliitilised ideed ja teaduslikud teooriad. Dawkinsi teooria seisneb selles, et nii, nagu geenid levitavad ennast spermatosoidide või munarakkude kaudu kehast kehasse, levitavad meemid ennast ajust ajju. Tegelikult pole selge, kas see on üldse teooria või lihtsalt üsna kohatu analoogia, sest kuigi Dawkins räägib lõdvalt meemide levikust imitatsiooniprotsessis, ei täpsusta ta iial ühtki kindlat mehhanismi, mis ideid üle kannaks. Pole ka ime, kui arvestada, et sellist mehhanismi pole olemas.

Ammu on teada, et ideed võivad levida teatud nakkuse teel, ideede ajaloos ei ole aga midagi, mis meenutaks geneetiliste mutatsioonide looduslikku valikut bioloogias. Tagakiusamine ja sõda, rikkuse võim ja valitsuste uudiste vormimise osavus on ainult mõned neist teguritest, mis seletavad, miks mõned ideed levivad ja teised mitte. Jäljendamisel võib selles keerulises protsessis olla oma osa, ent vaevalt saab küll öelda, et see kõike seletab.
Isegi kui ideede levikut saaks seletada mõne loodusliku valiku lihtsa sugulasmehhanismiga, ei kindlustaks see mingil juhul, et peale jäävad head ideed. Kõige hullemad ideed levitavad end tihti kõige tõhusamalt. Antisemitism, üks ajaloo kõige kihvtisemaid meeme, on ühtlasi üks edukamaid. Või mõelge neile religioossetele uskumustele, mida Dawkins evangeelse kirega vannub. Nagu ta ise tunnistab, on igavese needuse sarnastel ideedel kohutav paljunemisvõime. Dawkinsi meemid on näide katsest rakendada evolutsiooniteooriat kultuurile, kultuurievolutsioon aga – kui selline asi peaks olemas olema – on pime. Meemide kandumine kultuuris on sama sihitu kui geenide looduslik valik.
Kultuurievolutsiooni-teooriad võivad olla jama, kuid neil on kestev võlu. Põhjust pole raske leida: nad samastavad evolutsiooni progressiga. Nad on formuleeritud teaduslikus keeles, ent janu, mida nad kustutavad, pole tõejanu. See on janu tähenduse ja eesmärgi järele ajaloos. Kristlik müüt, et ajaloos peitub lunastus, ei kadunud ilmaliku mõtlemise tulekuga. Vastupidi, see vormis ilmalikku mõtlemist ja põhjustas progressi-idee tekke, mis innustas paljusid poliitilisi liikumisi läinud sajandil.
Nüüd, mil usk poliitikasse on surnud, loodavad ilmalikud kultuurid teadusele. Teaduse progressi olemasolu üle ei saa tõsiselt vaielda – seda demonstreerib inimese kasvav võim – mis ei tähenda aga, et see progress kehtib ühiskonna kohta üldiselt. Teadus ei saa ühiskondlikke konflikte lõpetada. Teadus on vahend, mida inimesed kasutavad oma eesmärkide saavutamiseks, olgu need siis sõja võitmine või haigete ravimine, vaesuse leevendamine või genotsiidi sooritamine. Mõelda, et see võiks iial olla teisiti, on kujutleda sama imetabast muundust inimtegevuses, nagu seda ootasid hiliskeskaja millenarianistid. Uskumus, et teadus võib luua uue maailma, on ilmalik müüt, mis on kestvatest inimelu reaaliatest kaugemal kui peaaegu iga möödundaegne müüt.
Piiblilugu pattulangemisest on tõele lähemal. Teadmised ei ole segunematu hüve – need võivad olla sama hästi needuseks kui õnnistuseks. Kui XX sajandi esimese poole kõrvaletõrjutud teadust võis kasutada kahe võikalt hävitava maailmasõja pidamiseks, kuidas siis võidakse kasutada tänast hoopis kõvemal positsioonil olevat teadust? Lõppude lõpuks pole näha, et inimloom oleks oma kombeid muutnud. Kindla peale oleks meil parem ilma selle hävitusvõimeta, mille teadus on meile juba andnud, rääkimata sellest, mille omandame teaduse arengu kiirenedes. Ma kahtlen selles, et saame naasta mineviku müütide juurde, ja ma pole kindel, et peaksime proovima. Kuid kumb usk on pimedam: tunnistada, et inimkond on söönud teadmistepuust ja peab kuidagimoodi tagajärgedega leppima, või uskuda, et teadus saab päästa inimkonna tema enda käest?

(15. detsember, 2003)
Kogumikust Gray's Anatomy, 2009, 2010

ISAIAH BERLIN: SÜNDSUSVÄÄRTUS

Autor oli Isaiah Berlini õpilane ja hea tuttav

1.

II Maailmasõja ja kommunismi kokkukukkumise vahel kujundas Lääne poliitlilist mõtet totalitarismi-kogemus. Natsionaalsotsialismi ja stalinismi tõus tekitasid tunde, et liberaalne tsivilisatsioon on habras; see jäi püsima ka peale natsirešiimi hävitamist ja nõukogude võimu raamidesse surumist. Küsimus, mis paljusid vaevas, oli, et kuidas küll võisid liberaalsed väärtused nii äkki ja täielikult suures osas Euroopast kokku kukkuda; samal ajal surusid kommunistlikud rešiimid, kes väitsid end kehastavat valgustuslikke väärtusi, vabadust maha seninägemata ulatuses. Oli selge, et kui ei taheta XX sajandi hädade kordumist, tuleb totalitarismi juured paljastada ja hävitada, isegi kui see tähendab mõnedest kalliks peetud uskumustest loobumist.

Nende seas, kes sellele väljakutsele vastaid, hõlvab Isaiah Berlin väga erilise koha. Nii paremal kui vasakul on olnud palju neid, kes on Berlini kõrvale heitnud, kuna tema ideed olla parandamatult aegunud; viimastel aastatel on muutunud moodsaks seada kahtluse alla mõte, et kahekümnes sajand tunnistas uue, totalitaarset tüüpi diktatuuri teket. Berlin omalt poolt ei kahelnud iial totalitarismi reaalsuses. Tema elu arvestades olekski ta seda vaevalt saanud teha. Sündinud 1909. aastal Riias, oli ta osa sellest Euroopa juutide põlvkonnast, kes koges XX sajandit selle kõige hävitavamal ja jubedamal kujul. Kui ta oli kuue aastane, kolis ta perekond Petrogradi, kus ta 1917. aastal oli tunnistajaks liberaalsele revolutsioonile veebruaris ja bolževistlikule võimuhaaramisele novembris. 1921. aastal kolis ta perekond Inglismaale; ta sai Oxfordis hariduse ja oma esimese akadeemilise tööposti. Kui jätta kõrvale välismaal oldud aastad II Maailmasõja ajal, jäi ta Oxfordi kogu oma ülejäänud eluks.
Peale seda, kui Saksamaa oli 1941. aastal tunginud Nõukogude Liitu, mõrvasid natsid mõlemad ta vanaisad ja mitu teist perekonnaliiget. II Maailmasõja ajal töötas Berlin Briti valitsuse heaks, alguses New Yorkis ja Washingtonis ning siis mõnd aega Moskvas. Venemaal puutus ta kokku Anna Ahmatova ja teiste vene intelligentidega, kes elasid keskkonnas, kus intellektuaalne ja isiklik vabadus oli peaaegu täielikult ära kaotatud. Nende aastate sündmustel oli kujundav mõju ta poliitilise teooria ja ideede ajaloo alastele töödele, mida ta tegi, kui jätkas pärast sõda oma akadeemilist elu Oxfordis. Vesteldes oli tal kombeks märkida, et massimõrvade poolest on XX sajand olnud kõige hullem ajaloos, ja seni tunnistamata määral olid tema vaated vabadusest ja eetilisest pluralismist, mida ta 1950ndatel arendas, katse õõnestada neid uskumusi, mis aitasid sigitada totalitarismi kuritöid.
Need, kes väidavad, et Berlini mõtlemise kujundas viimase sajandi ajalugu, ei eksi, ent heites tema mõtted aegununa kõrvale, heidavad nad kõrvale suurema ajaloolise perspektiivi, millest need toitusid, ega taipa selle järjekestvat mõju. Berlin esitas tohutu väljakutse mitte ainult totalitaristlikele ideoloogiatele, vaid ka nüüdisaegsele mitmekesisele liberalismile. Mõnikord paistis ta olevat – kasutades eristust, mille ta laenas muinaskreeka luuletajalt Archilochoselt, et tõlgendada ühes oma kuulsas loengus Tolstoid – pigem rebane, kes teab palju asju, kui siil, kes teab üht suurt asja. Nii mõtleja kui inimesena oli Berlin mitmekülgne – ta keeldus kitsendamast end mingisse lihtsasse valemisse inimlooga tegelemiseks. Aga kui on olemas selline üks idee, mis ühendab tema üllatavalt mahukad kirjutised Millist ja Machiavellist, Herderist ja de Maistrest, Vicost ja Herzenist ja paljudest vähemtuntud mõtlejatest ning mis annab ta liberalismi kaitsele äratuntava iseloomu, siis on see tema tees väärtuspluralismist.

Isaiah Berlin 1945
(pilt diplomaatiliselt passilt)

Berlin polnud kunagi eriti süstemaatiline mõtleja ning ta ei esitanud oma väärtuspluralismiteooriat kuskil mingis lõpuleviidud või kanoonilises vormis. Tema kirjutistes esineb sellest mitu versiooni, ühine neile on aga ühe idee järjekindel tagasilükkamine – idee, mida ta nägi õigustatult Lääne intellektuaalses traditsioonis fundamentaalsena – et kõik ehtsad inimlikud väärtused peavad olema ühitatavad üheks harmooniliseks tervikuks. Tolle vaate järgi on väärtustevahelised konfliktid vea sümptomid, mida saab põhimõtteliselt alati lahendada – kui inimväärtused näivad sattuvat konflikti, siis ainult seepärast, et me ei saa neist täiuslikult aru, või et mõned konfliktsed väärtused pole ehtsad; kus selline konflikt ilmneb, seal on sellele üks õige vastus, mida – kui nad vaid suudavad selle leida – kõik mõistlikud inimesed tingimata tunnustavad. Selle vaate vastaselt väitis Berlin, et väärtuskonfliktid on tegelikud ja vältimatud ning mõnedele neist pole rahuldavat lahendust. Ta arendas seda vaadet mitte kui üht skeptitsismi vormi, vaid kui universaalset tõde: väärtuskonfliktid kuuluvad inimeseks olemise juurde. Vihjeid sellisele pluralistlikule seisukohale võib leida mõnedes Berlini sõja-eelsetes analüütilist filosoofiat puudutavates kirjutistes, ent alles pärast sõda sõnastas ta selle selgelt ning kohaldas seda XX sajandi poliitikale.

"Romantika-ajastu poliitilised ideed" on kõige pikem tekst, mille Isaiah Berin on iial tootnud. Ta kirjutas selle 1950. ja 1952. aasta vahel, revideeris palju, pani siis kõrvale, ja paistis, et unustas. Henry Hardy – pühendunud toimetaja ja kirjatööde-alane usaldusalune, kes kolmekümne õpetlasetöö-aastaga on päästnud nii paljud Berlini üllatavalt mahukad kirjutised teenimatust unustusest – ütleb selle kohta 'Grundisse', ur-tekst või "torso", nagu Berlin seda kutsus, millest tulenes suur osa tema pärastisi töid. Hädavajalik igaühele, kes on huvitatud ideede ajaloost ja liberaalse mõtlemise arengust, sisaldab see enamuse Berlini töö kesksetest teemadest, koos mõnede selle hiljem korduvate ebaselgustega. Ühes iseloomulikus lõigus ründab Berlin Valgustusaegset uskumust, et põhimõtteliselt on saavutatav selline ühiskondlik olek, milles saab täielikult realiseerida kõik tõeliselt tähtsad väärtused. Tervel real Valgustusaegseil mõtlejail, kirjutab ta,
leiame me sama ühise eelduse: et vastused kõigile suurtele küsimustele peavad omavahel paratamatult kokku sobima (agree with), sest et nad on vastavuses tegelikkusega, tegelikkus aga on harmooniline tervik. Kui see nii poleks, valitseks asjade südamikus kaos, mis on aga mõeldamatu. Vabadus, võrdsus, omand, teadmised, julgeolek, praktiline tarkus, iseloomu ehedus, siirus, lahkus, mõistlik enesearmastus – kõik need ideaalid - - - ei saa (kui neid tõeliselt ihatakse) olla üksteisega konfliktis; kui nad näivad seda olevat, peab põhjuseks olema mingi nende omadustesse puutuv arusaamatus. Ükski tõeliselt hea asi ei saa iial olla lõplikult kokkusobimatu mistahes teise hea asjaga, tegelikult nad isegi nõuavad (entail) üksteist – inimesed ei saa olla targad, kui nad pole vabad, või vabad, kui nad pole õiglased, õnnelikud ja nii edasi.
Siin me katame kõrvad väga ilmselt kinni kogemuse häälele – kogemus registreerib väga selgeid suurte ideaalide vahelisi konflikte – ja satume doktriinile, mis võrsub vanematest religioossetest juurtest – uskumusest, et kui kõik olemasolevad voorused ei oleks üksteisega harmoonias või vähemalt ühitatavad, oleks Täiusliku Entiteedi – kas nimetada seda siis looduseks või Jumalaks või Ülimaks Tegelikkuseks – idee mõeldamatu.

See lõik koondab endasse Berlini mõningate suurte XX sajandi poliitiliste katastroofide intellektuaalsete juurte analüüsi: 1) Valgustuse osa ühiskondliku harmoonia utoopilises ideaalis 2) selle ideaali pärinemine vanematest metafüüsilistest ja religioossetest uskumustest, milledel on Lääne mõtlemises pikk ajalugu, ja 3) väide, et keeldudes nõustumast kogemuses antuga – et inimeste ideaalide vahel on lahendamatud konfliktid – propageeris Valgustus monistlikku filosoofiat, mis avas tee türannia uutele vormidele. Berlini üldistav pilt jätab välja sellised Valgustusaja mõtlejad nagu David Hume, kes rõhutab mõistuse piiratud rolli, ja alahindab seda määra, millisel Adam Smith ja teised tunnistasid inimese ebatäiuslikkust. Aga sellele vaatamata oli Berlinil õigus, kui ta pidas valgustusliku mõtlemise põhijooneks kogemusest toetamata uskumust saavutatavasse harmooniasse. Uskumus, et väärtuste-vahelised konfliktid uut tüüpi ühiskonnas kaovad (millele paljud valgustusaja mõtlejad on alla kirjutanud), ei ole vaatluse ega teadusliku uurimistöö tulemus – see on usu jäänuk. Need mõtlejad võisid ju ette kujutada, et nad kajastavad mõistuse häält, kuid tegelikult olid nad religioonist pärit täiuslikkuse-idee uskujad.
Ühest küljest oli Berlin niisiis Valgustuse kriitik – kuid mitte vaenlane. Ta ei kuulu nende mõtlejate hulka, keda ta nimetas vastu-valgustuslikeks – mõtlejate nagu J.G. Hamann ja Joseph de Maistre, kes olid tigevaenulikud Valgustuse põhiuskumuste vastu vabadusse, võrdsusesse ja mõistusliku uuringu väärtusesse. Neid Valgustuse uskumusi ta jagas, ent mõnedes kõige mõjukamates valgustusmõtlejates leidis ta monismi, mida ta pidas ohtlikuks veaks – selles mõjutasid teda mõned Valgustuse romantistlikud kriitikud. Ühes olulises essees kiitis ta romantilist liikumist selle eest, et see on alaliselt raputanud usku universaalsesse, objektiivsesse tõesse käitumise asjades, ja kirjeldas Valgustuse usku tulevikuharmooniasse ideaalina, millele on meie ajal rohkem inimesi ennast ja teisi ohverdanud kui vist ühelegi teisele üritusele ajaloos.[The Apotheosis of Romantic Will Henry Hardy toim. teoses The Proper Study of Mankind (NY 1998), lk 580 - J.G.]
See on jõuline väide ning tuleb küsida, kas see käib kõigi XX sajandi totalitarismi vormide kohta. Natsi-ideoloogiat ei õhutanud mingi usk inimeste harmooniasse. Kummatigi toob Berlin välja ühe XX sajandi ajaloo aspekti, mis on tihti ära unustatud või mida on siis läbilõikava häälega eitatud. Vabaduse mahasurumist, mis leidis aset maades, kus kehtestati kommunistlikud rešiimid, ei saa adekvaatselt seletada mahajäämuse ega vigadega marksistliku õpetuse kohandamisel. See oli valgustusliku utoopia – sellise ühiskonna oleku, kus ei ole enam olemas tõsist konflikti üheski vormis – kehtestamise resoluutse katse tagajärg. [Berlini uurimus utopismi juurtest: The Decline of Utopian Ideas in the West (The Crooked Timber of Humanity: Chapter in the History of Ideas, London, 1990 jt) - J.G.]
Kuigi Berlini monismi ohtude analüüs on terav ja jõuline, ei töötanud ta iial välja täiesti veenvat väärtuspluralismi seletust. Oma pluralismi-versioonis tugines ta sellisele inimloomuse käsitlusele, nagu Joshua Cherniss on oma selgekeelses ja hästi tasakaalustatud sissejuhatuse järgnevas lõigus ära toonud:
Inimene on võimetu end lõpuni välja arendama (of self-completion) ega ole seetõttu kunagi täielikult ette ennustatav; ta on ekslik, keeruline kombinatsioon vastanditest, mõned neist lepitatavad, teisi ei ole võimalik lahendada ega harmoniseerida; võimetu lakkama otsimast tõde, õnne, uudsust, vabadust, ent ilma garantiita - - -, et ta suudaks neid saavutada.
Selle valemi andis Berlin selgituseks John Stuart Milli inimloomuse pildi juurde, kuid nagu paljude Berlini möödunud aegade mõtlejate tõlgenduste puhul, võinuks see sama hästi olla tema enda seisukoha sedastus. Nagu Milli, mõjutas ka Berlinit tugevalt romantistlik uskumus, et inimesed ei võlgne oma väärtusi ei jumalale ega loodusele, vaid loovad neid vabalt. Ja nagu Millgi, ei tunnistanud ta ultra-romantistlikku arusaama, et inimesed fabritseerivad (invent) endid ei millestki ning nad võivad olla mistahes, mille nad on valinud. Ta ei tunnistanud ka postmodernistlikku ja relativistlikku vaadet, et inimlikud väärtused on väga venivad kultuurilised konstruktsioonid. Ta toonitas, et inimlikud põhivajadused ja potentsiaal ei erine kultuuriti eriti, ja väitis korduvalt, et vaja oleks midagi universaalse moraalse miinimumi taolist. Ta oli universaalsete inimlike väärtuste veendunud väljatooja, kelle eriline panus seisnes möönduses, et need väärtused võivad olla omavahel vastuolus. Kahjuks ei kirjutanud ta iial täpselt, millised väärtused on tõeliselt universaalsed ja millised kultuurispetsiifilised, ning tänu sellele on tema väärtuspluralismi käsitlus ja selle suhted liberalismiga kahtlased ja kõikuvad.
Alati pole selge, mida Berlin mõistab väärtuse all – kas need on küpsed ideed heast elust, või mis tahes, mille kohta võib otsustada, et see on soovitav? Ja jälle, kuidas väärtusi määrata ja üksteisest eristada – kas peaksime kasutama kultuurantropoloogilisi meetodeid nende identsifitseerimiseks, või rakendama mõnd kontseptuaalset või lingvistilist analüüsi, nagu Berlin mõnikord tegi? Ja jälle, kuidas me teame, et oleme jõudnud punkti, kus väärtuskonfliktid on lepitamatud? Kas me edasi mõeldes ei võiks asjast rohkem aru saada ja konflikti lahendada? Kõige tõsisem asi on, et pole selge, kas negatiivne vabadus – mida ta peab liberalismi keskseks väärtuseks – kuulub universaalselt inimlike väärtuste kategooriasse. Berlinile tähendas negatiivne vabadus suutelisust tegutseda või mõtteid väljendada, ilma et teised, eriti riik, sekkuksid. Ometigi, nagu ta ise tihti märkis, puudus muinaskreeklastel idee sellisest elusfäärist, mida tuleks poliitilise sekkumise eest kaitsta; alles kaasajal formuleeriti negatiivse vabaduse ideaal. Kui see on inimlike väärtuste ajaloos selline hiline tulija, miks peaksime seda siis nii kõrgelt hindama? Miks peaksime talle võimaldama sellise prioriteedi, kui – nagu Berlin väitis – see on vaid üks väärtus paljude seas, ning põrkab tihti kokku teistega, kellede nõudeõigused on sama kehtivad?

2.

Berlin tõusis poliitika-teoreetikuna esile oma kuulsa loenguga "Vabaduse kaks kontseptsiooni" (Two Concepts of Liberty), mille ta kandis ette 1958. aastal peale seda, kui oli asunud ühiskonna- ja poliitilise teooria Chichele'i professuuri õppetoolile 1957. a. Oxfordis. Üks paljudest haaravalt huvitavatest "Romantilise ajastu poliitiliste ideede" joontest on, et sealt on näha, kui tihedalt oli negatiivse vabaduse kaitsmine Berlinil seotud tema rünnakuga monismi vastu. Pikas peatükis nimega "Vabaduse kaks kontseptsiooni – romantiline ja liberaalne" (Two Concepts of Freedom: Romantic and Liberal), visandab ta oma seisukohae, et Lääne poliitilises teoorias sisaldub kaks vabaduse kontseptsiooni, mis pole mitte üheainsa idee erinevad tõlgendused, vaid vastanduvad poliitilised ideed. Ühe kontseptsiooni teisest eristamine on kõike muud kui lihtne; selle vastasseisu tuum on, et kui negatiivne vabadus osutab asja(olu)dele, milles indiviidid võivad tegutseda ilma, et teised vahele segaksid, tähendab positiivne vabadus tegutsemist mõistuspäraselt (in accordance with reason). See võib olla kollektiivne mõistus nagu Rousseau üldise tahte teoorias, või iga indiviidi mõistus, nagu uskus Spinoza. Kummalgi puhul eeldati, et ainult üks viis elada saab olla täiesti ratsionaalne.
Berlin heitis selle eelduse kõrvale. Erinevalt paljudest tänapäeva liberaalsetest mõtlejatest ei näinud ta negatiivse vabaduse väärtust tulenevat selle panusest isklikku autonoomiasse – too oli ideaal, millesse ta suhtus kahtlustavalt [Berlini autonoomia-ideede kriitikat vt From Hope and Fear Set Free teosest The Proper Study of Mankind, lk 91 - 118) - J.G.]. Berlini vaate järgi on autonoomia vaid üks inimlik ideaal paljude seas, ja sellele ei saa lubada trügida välja teisi, milledesse paljud inimesed on mõist(us)likult kiindunud. Liberaalsesse ühiskonda kuulub kindlasti inimesi, kes peavad kalliks isiklikku autonoomiat (seda tuleb mõista kui olukorda, milles nende elusid valitsevad mõistuse kontrollile allutatud põhimõtted ja eesmärgid), ent seal on ruumi teistelegi – näiteks romantilistele isiklikku spontaansusse uskujaile ning traditsiooniliste religioonide praktiseerijaile – kes sellist ideaali ei tunnista. Berlini jaoks ei seisne negatiivse vabaduse väärtus selles, et see edendab parimat või kõige mõistlikumat elamisviisi, olgu see siis autonoomne või midagi muud. Pigem selles, et see võimaldab laabuda paljudel erinevatel ideaalidel. Mõnikord võib olla õige piirata negatiivset vabadust selleks, et edendada teisi ideaale ja väärtusi – me peame aga aru saama, mida me teeme. Vabadus on üks asi, hea elu teine.
Paljudes oma kirjutistes püüdis Berlin põhjendada, et vabaduse liberaalset ideaali saab kaitsta kui reaktsiooni väärtuspluralismi tõele; selles püüdluses on tal hulk järgijaid uuema aja autorite seas [nt William A. Galstoni elegantne ja leidlik liberalismi pluralistlik kaitse Liberal Pluralism: The Implications of Value Pluralism for Political Theory and Practice (Cambridge, 2002), vastavateemalist kirjandust vaatleb George Crowder raamatus Liberalism and Value Pluralism (London, 2002) - J.G.]. Kuid fakt on, et need kaks vaadet osutavad eksimatult eri suundadesse. Berlini pluralism väljendas teatud laadi romantilist universalismi, milles kultuurilist eripalgelisust kiideti millegi loomuomaselt väärtuslikuna, selmet näha seda – nagu Valgustuses – ühe staadiumina teel ainsama kõikehõlmava tsivilisatsioonini. Kuigi see on seisukoht, mis jaatab universaalseid väärtusi, ei toeta see liberaalsete ühiskondade [pretensioone universaalsusele]. Me võime ju jõuda üksmeelele universaalsete väärtuste osas – nt nimekirja vormis hüvedest, mis on vajalikud kõigi inimeste heaoluks, ja pahedest, mis takistavad elamisvaeva väärt inimelu – selline nimekiri ei paku meile aga universaalset moraali – põhimõtete komplekti, mis näitaks meile teed nende vaheliste konfliktide klaarimisel. Isegi kui jõutaks üksmeelele, et negatiivne vabadus on universaalne väärtus, satub see konflikti teiste väärtustega, mis on samuti inimlikult universaalsed. Vabaduse-nõuded võivad põrgata kokku turvalisuse- ja võrdsusenõuetega, nad võivad konkureerida ka kogukondlike väärtuste ja ühiskondliku sidususega. Kui see juhtub, ei anna pluralism põhjust omistada vabadusele – negatiivsele või positiivsele – mingit üldist eesõigust. Sedasorti pluralism, mida Berlin nii väljendusrikkalt kaitses, on jõulisemalt õõnestav, kui ta kujutles või soovis. See õõnestab ära kõik universaalsed moraalid, kaasaarvatud liberaalsed moraalid.
Võib olla, et Berlini pluralismi õige üldtulemus ei ole liberalism, vaid põhilise sündsuse ideaal. Ta kinnitas alati, et inimeste vahel peab kehtima moraalne miinimum, ja rõhutas, et sellest kinni pidamine võtab eelisõiguse kaugetelt ja udustelt ideaalidelt. On tõsi, et ta ei anna selget juhatust, mida selline miinimum peaks sisaldama. Kui ta rääkis kogu inimsoo kohta käivast ühisest moraalihorisondist, tundus ta selle all sageli mõtlevat vaid seda, et väga erinevaid väärtusi kandvad inimesed suudavad üksteist mõista; ent vastastikune arusaamine lahknevate moraalsete vaadete vahel ei ole sama asi, mis omada ühiseid väärtusi või üksmeelt selles, mida peaks pidama minimaalseks sündsuseks. Berlini arutluskäik võiks olla, et mõni tegevus on nii vaenulik igale elamist väärt elule, et nende väljajuurimisel peaks olema eesõigus teiste eesmärkide ees. Orjapidamine, genotsiid, religioosne ja poliitiline tagakiusamine ning piinamine on selliste tegevuste mõeldavad näited, ja selleks need ka tunnistatakse rahvusvahelistes lepetes, mis kirjutati alla peale II Maailmasõda. Üldine reegel: iga tegevus, mis nõuab universaalse alandamise-pahe pealesundimist, võib põhjendatult pidada ebasündsaks. Sünnis ühiskond ei pruugi kaitsta kogu liberaalsete vabaduste täiskomplekti, ent pluralistlikust vaatevinklist võib see olla inimlikult soovitavam kui ülekaalukalt liberaalne ühiskond, kus rikutakse mõnd minimaalse sündsuse nõuet.
Põhilise sündsuse ideaal võib paista Berlini mõttetöö tulemusena tagasihoidlik, kui seda aga kohandada XXI sajandi poliitikale, on see vahedalt kriitiline. Praegu on olemas karmide või musklis liberaalide koolkond, sageli neokonservatiivide liitlased, kes otsivad võimalust mahitada demokraatlikku revolutsiooni igal pool maailma maades vahenditega, millede hulka kuulub sõjaline jõud. Mõned on meeleldi nõustunud piinamiskeelu lõdvemale laskmisega, mis – hoolimata vastupanust Ameerika valitsuse paljude harude ametnike seas – oli lubatud Bushi administratsiooni ajal. Neile karmidele liberaalidele meeldib end kujutleda valgustuslike väärtuste kaitsjaina, ent nad esindavad hoopis teist versiooni valgustuslikust utopismist, mille hukatuslikku mõju XX sajandi poliitikale Berlin näitas. Neokonservatiivid on olnud valmis jõudu mastaapselt kasutama ja mõnel puhul soosima piinamist üleilmse demokraatia edendamise vahendina. Kas sel moel saab demokraatiat edendada, on enam kui kahtlane, aga igatahes pole demokraatia vabadus, ei negatiivne ega positiivne, ega ole see rahu ega terrorismi lakkamine. Nood on selged hüved – miski ei kindlusta, et ühe saavutamisel saavutatakse ka teised – tegelikult on nii, et kui üks viiakse ellu, võivad teised hoopis kaugeneda. Mõelda, et kõiki neid väärtusi võib saavutada koos, on uid, mis samuti nagu eelmise sajandi utoopiadki võivad lõppeda vaid kataklüsmiga.

3.

Berlini ideed on üleskutse realismile ja tagasihoidlikkusele (humility), üleskutse möönda meie võimetust luua endile harmooniline tulevik. Külma sõja ajal olid mõned, kelle meelest see sõnum oli masendav ja ebasangarlik. Raudse eesriide tagustes maades loeti Karl Popperit ja Friedrich Hayekit rohkem kui Berlinit, ja George Orwelli loeti rohkem kui kedagi teist; nende kõlbelise nägemuse suhteline lihtsus võis olla see, millele need autorid oma populaarsuse võlgnesid. Hayeki ja Popperiga võrreldes näis Berlin jätvat liiga palju moraaliküsimusi läbiräägitavateks, ja samal ajal puudus tema totalitarismi intellektuaalse päritolu selgitusel Orwelli süngete mõistulugude vahetus. Aga selline hoiak Berlini suhtes polnud kommunismimaailmas mingil juhul üleüldine, ning eriti Poolas leidis ta osavõtlikke lugejaid.

Üks selline lugeja oli Beata Polanowska-Sygulska, noor poliitteoreetik ja mõtteloolane, kes kirjutas Berlinile 1983. aastal (mil Poola oli just väljumas sõjaseisukorrast), ja pidas temaga aktiivset kirjavahetust kuni mõne kuuni enne Berlini surma 1997. a. novembris. See on talletatud "Lõpetamata dialoogis" [Unfinished Dialogue (Amherst, NY, 2006)]; peale Berlini kirjade on seal ka intervjuud, mis ta andis Poola ajakirjandusele, salvestatud vestluste üleskirjutisi, ja hulk Polanowska-Sygulska artikleid, milles ta võrdleb Berlini vabaduse-käsitlust teiste liberaalsete mõtlejate omadega ning uurib selle vaidlustatud suhteid väärtuspluralismiga.
Tulemuseks on kogumik, millel on suur väärtus Berlini ainulaadse vestlusstiili säilitajana – üheaegselt ohjendamatult keelepeksu-aldis ja rikkalikult haritud, ammendamatult helde, paljastades ometi kõige all asuvat terast, kui ta sattus vastamisi millagagi, millel oli kõlbelise ebasiiruse või uduse mõtlemise mekk. Nagu ta seda väljendas ühes iseloomuliks ääremärkuses:
Ma olen küllalt optimistlik uskumaks, et on olemas teatud põhilised inimlikud vajadused, soovid, väärtused, ja kõik, mis ma palun, on, et kistaks maha vangikojad, kui vaja, siis otsustavalt tegutsedes, ja et igal juhul antaks piisavalt võimalust mõnele kesksele väärtusele, et nood end teostaksid mõnede teiste väärtuste – mitte liialt suurel – arvel. See on küll jube soovitus... Ent ma ei saa hoiduda mõtlemast, et kui asjatut verevalamist tahetakse ära hoida, on minu sünge lahendus kohane.
Raamat on väärtuslik ka selle poolest, et toob välja, mis see oli, mis Berlini mõtlemise juures tolleaegses karmis Poolas võlus. Berlin mõistis, et erinevalt viimase põlvkonna ajal domineerinud õigustel põhinevatest liberaalsetest filosoofiatest, ei moodusta inimlikud vabadused harmoonilist süsteemi – nad võivad üksteisega vastuolus olla, ja kui nad on, siis peame nende vahel valima. Samas ta teadis, et on olukordi, kus pole mingit liiki vabadust. Totalitarismi pahe pole ainult selles, et ta ei kaitse spetsiifilisi vabadusi, vaid selles, et ta lämmatab vabaduse võimalusegi. Selle tõe hoomamine andis tema ideedele Polanowska-Sygulskat ja teisi poolakaid innustava jõu.

Mõttevahetus Berlini ja silmapaistva Poola õpetlase Andrzej Walicki [Russia, Poland and Marxism: Isaiah Berlin to Andrzej Walicki, 1962 - 1996, Dialogue and Universalism, köide 15, nr 9 - 10, 2005] vahel paljastab Berlini pluralismi teise külje. Enam kui ükski teine mõtteloolane on Walicki töötanud selle heaks, et päästa XIX sajandi vene liberaalne mõte unustusest, ja paljud Berlini kirjad talle, mis "Dialoogis ja universalismis" reprodutseeritud, näitavad Berlini poolehoidu sellele projektile. Walickilt on pikk sissejuhatav essee "Isaiah Berlin, nagu mina teda tundsin", mis sisaldab kõige tähelepanuväärsemaid ja intrigeerivamaid mõtteavaldusi Berlini kohta, mida olen näinud. Walicki arvab, et Berlini mõtteviis uuendas Ivan Turgenevi aja vene liberalismi, mis kartis ohtu vabadusele mitte ainult võimude poolt, vaid ka revolutsioonilistelt radikaalidelt. Vabadus, mis selliste vene liberaalide nagu Turgenevi ja Aleksander Herzeni meelest oli ohus, oli eelkõige vaimne vabadus, mida nende arusaamise järgi ohustas iga režiim või liikumine, mis üritas kohandada ajaloolise paratamatuse doktriini. Vastupidiselt paljudele Hegelist (kes uskus, et ajalugu valitsevad universaalsed seadused, millele saab vaid alluda) mõjutatud vene mõtlejatele, pooldas Turgenev erinevate ühiskondade/kogukondade vabadust järgida erinevaid arenguradu, ja indiviidide vabadust järgida, isegi vastuvoolu võimsate ajalooliste jõududega, oma enda eesmärke ja väärtusi. Siin kiitis Turgenev heaks kuulsa Aleksander Herzeni arvamusavalduse, kellega ta paljudes muudes asjades ei nõustunud, et ajalool ei ole libretot. Ajalugu on juhuslike ja ettearvamatute asjaolude valdkond, kus iga põlvkond seisab vastakuti konfliktidega, milledel pole ideaalset lahendust. Selliste vene liberaalide arvates oli usk üleüldisesse arengumustrisse, millega iga ühiskond peab ühtlustuma, mitte ainult petteusk – see oli ka retsept türanniaks. Ohverdada käesolevat vabadust kujuteldava tulevikuharmoonia heaks on fanaatiline lollus.
Suur osa Berlini sõjajärgsetest töödest oli rünnak ajaloolise paratamatuse ideede vastu, mida need vene liberaalsed mõtlejad kajastasid. Nagu ütleb Walicki, istutas Berlin selle spetsiifiliselt veneliku arusaama liberalismist briti pinnasesse. Ta ei teinud seda mitte ainult seepärast, et oli sügavalt selle lummuses, vaid ka valitud hoiaku (chosen stance) tõttu. Walicki arvab, et Berlini "venesus" oli teadlik konstruktsioon, ja selles on terake tõtt. Sidudes end vene mõttelaadiga, eriti Herzeni töödega, distantseerus Berlin sedalaadi filosoofiast, mis prevaleeris Oxfordis ja suures osas inglisekeelses maailmas. Sõjajärgne analüütiline mõtlemine hindas selgust üle kõige. Vaimne auväärsus nõudis teatud raskepärast igavust, ning mõte, et filosoofia võiks väljendada visiooni inimelust, oli pandud vande alla. Selle tulemusel oli filosoofia tihti vaid uhkeldamine tehnilise virtuoossusega, millel polnud eriti midagi öelda oma aja suurte konfliktide kohta. Rääkides nende vene mõtlejate häälega, kelle ta oli unustusest päästnud, võis Berlin tulla välja selge nägemusega inimelust ning rakendada seda mõningate XX sajandit iseloomustavate kogemuste tõlgendamisel.
Berlin jutustas sageli lugu sellest, kuidas jutuajamine briti loogiku Henry M. Shefferiga Washingtonis veenis teda, et filosoofia ei ole arenev (progressive) distsipliin, millesse saab koguda teadmust. Peale ööd ilma õhusurvestajata pommitaja pimeduses Britanniasse tagasi lennates, saamata magada, sest pidi torust regulaarselt hapnikku hingama, otsustas ta loobuda filosoofiast ideede ajaloo uurimise kasuks. See on usutav lugu, kuid vaevalt saab see olla kogu tõde. Ühes "Lõpetamata dialoogis" talletatud vestluses, kus ta räägib sedasama lugu, mainib ta: "Enne sõda olin ma harilik Oxfordi filosoof". Distsipliine vahetades sai ta heita endalt selle rolli juurde kuulunud kitsendused. Aga filosoofiast ta ei loobunud, lihtsalt hakkas seda praktiseerima teisel viisil.
Kirjanike seas, keda Berlin kõige enam imetles, oli vene juudi religioosne filosoof Lev Šestov. Ühes väljakutsuvate ja liigutavate raamatute ja esseede seerias pilkab Šestov ühtsuse ideed, mis on juhtinud filosoofe Socratesest peale. Täieliku ühtsuse idee, kirjutab ta, on täielik vääridee [Lev Shestov, Athens and Jerusalem (NY, 1968), lk 431]. Šestovi järgi viibis Lääne filosoofia inimlikku vabadust õõnestava ratsionaalse paratamatuse (rational necessity) idee vangistuses. Ühtlasi moonutas see piiblisõnumit – Loomisloo ja Hiiobi raamatu sõnumit – mis on universaalsetest seadustest vaba olemise sõnum. Berlin ei olnud usklik ega heitnud nagu Šestov mõistust teenäitajana radikaalselt kõrvale. Ent ühel meelel Šestoviga keeldus ta mistahes usust lõplikkusse harmooniasse. Usk ühtsusse, mis on toitnud nii paljusid utoopilisi unistusi, on püüd lepitada lepitamatut ja päädib repressiooniga. Berlin paneb ette, et me loobuksime sellest auväärsest usust ning õpiksime ära, kuidas elada juhitamatute konfliktidega koos.

(2006)
Kogumikust Gray's Anatomy, 2009, 2010

SISEMINE METSLANE

Joseph Conradi "Progressi eelposti" lõpus saabub Suure Tsivilisatsioonikompanii direktor kahte oma firma esindajat otsides ühte kaugesse Aafrika kaubapunkti. Läinud teele sellele maale tsivilisatsiooni tooma – sadamakaisid, laohooneid ja barakke ja... ja piljarditubasid – lõpetasid nood orjade kauplemisega elevandiluu vastu, läksid tülli ja üks sai poolkogemata surma. Ellujäänu poob end risti otsa, mis tähistab ta partneri hauda, kust ta leitaksegi, üks lilla põsk kelmikalt õlale toetumas. Ja lugupidamatult näitas ta oma tegevdirektorile pondunud keelt.
Nagu paremini tuntud "Pimeduse südant", peetakse ka "Progressi eelposti" kommentaariumiks imperialismile. Conradi inspireerisid reisid Belgia Kongosse, kus aastatel 1885 - 1908 (mil Kongo oli Léopold II isiklik lään) suri umbes 10 miljonit inimest nälja, ületöötamise ja massimõrva tagajärjel. Conrad teeb aga enamat kui ründab kolonialismi. Tema peamine sihtmärk on illusioon, et barbaarsus on midagi võõrast, mis lööb välja vaid sealpool tsiviliseeritud elu piire.
Tegelikult tuleneb barbaarsuse oht tsivilisatsiooni enda seest. Sellega ei taha ma propageerida romantilist müüti õilsast metslasest. "Primitiivsed" rahvad kalduvad julmusesse ja rumalusse nagu muudki inimesed; inimeste ajalugu ei ole, nagu Rousseau õpetas, üks pikk allakäik esialgsest süütusest peale. Joon, mis lahutab tsiviliseeritust barbaarsusest, ei erista üht ühiskonda teisest. See joon jookseb läbi kõigi ühiskondade ja läbi iga inimese. Vägivald ja hullus ei ole kunagi liiga sügaval välispinna all; kui need välja murravad, siis tihtipeale võimude poolt sanktsioneeritud metslusena.
Tsiviliseeritud elu on kunstlik moodustis (artifice), mille on loonud ja mida hoiavad üleval puudustega inimesed; juba ainuüksi seepärast ei saa see iial olla turvaline. See ei ole rahu olukord – nagu isegi Hobbes kujutles – vaid pigem kokkulepete süsteem, mis mahendab toimivad konflikte. Sinna kuuluvad näiteks sõjavangide kohtlemise ja piinamise keelu lepped, mis II Maailmasõja järel liideti rahvusvahelisse õigusesse. Need lepped ei ole tsiviliseeritud elu vabatahtlikud lisad – praegusel ajal on need tsiviliseeritud olemise osa.
Tsivilisatsiooni nõrkus on selles, et ta õhutab illusiooni, nagu see olekski inimese normaalne olukord; kui sinna teha aga auk, võib barbaarsus naasta peaaegu märkamatult. Selline muutus võibki olla toimumas sõjas terrori vastu. Tapvate rünnakute ohu kuhjudes kaovad seni turvaliseks peetud vabadused. Mõningane vabaduste vähenemine on vältimatu – kujutlus, et terroriohtu saab eemaldada muutusega välispoliitikas, on vaid fantaasia. Kui see oht on aga meie jaoks midagi, mis tuleb kuskilt kaugelt maalt, siis ei ole me mõistnud, millest toituvad praeguste konfliktide juured. Siis me triivime maailma, kus säilitame küll tsiviliseeritud elu näivuse – Conradi hälbinud kaupmeeste kaid, kaubalaod, barakid ja piljarditoad – aga kus tsivilisatsioon ise sulab ära.

21. august, 2006,
New Statesman

LÕPPEMATU SÕDA

(sellesügisene artikkel Lääne idapoliitika küündimatusest)

Sellal, kui kaksiktornide varemed veel suitsesid, tormas Lääs tervesse ritta konfliktidesse, mida ta ei saanud võita. Kas ta praegu suudab möönda oma kahanenud kohta maailmas? 2001.a. 11. septembri rünnakud olid uut liiki sõda. Seda ülimoodsat tüüpi sõda peavad väikesed, detsentraliseeritud, äärmiselt mobiilsed rühmad, mis ei samastu ühegi riigi ega valitsusega; selle eesmärk pole vallutada maa-ala ega hävitada vaenlase sõjajõude, vaid nõrgendada vaenlase ühiskonda sisemiselt. Kõige oma keskaegse välispildi juures on al-Qaeda äärmiselt moodne: tema ideoloogia on rohkem võlgu Leninile kui islami teoloogiale, tema organisatsioon on detsentraliseeritud globaalne vaba aktsioon (franchise operation).

Ühendriigid vastasid hariliku sõjaga – Vietnami-sugune võimaliku mässu vastane tegevus (counter-insurgency), suunatud Talibani vastu Afganistanis – kes on al-Qaedaga vaid juhuslikult seotud võrdselt tabamatu jõud; sellele järgnes rünnak Iraagi riigi vastu, mille tulemus oli, et al-Qaeda seadis end sellel maal sisse, mida ta Saddam Husseini võimul oleku ajal teha ei saanud. Uut tüüpi sõjast ei saadud aru ning Ühendriikide juhitud vastulöögi luhtumine oli ette ära määratud.

Terror ei ole hämar kõikjale-imbuv deemonlik jõud. Aegadel, mil mõeldi selgemalt, peeti sündmusi, mida nüüd nimetatakse rutiinselt terroriaktideks, normaalsete ajalooliste konfliktide episoodideks. Poliitikud ja sõjaväelased rääkisid kodusõdadest, vastuhakkudest ja poliitilistest mõrvadest, ega seganud kõiki poliitilise vägivalla vorme kokku üheksainsaks terrorismiohuks. Samuti mõisteti, et poliitilist vägivalda ei saa iial lõplikult välja juurida. Täna on selline kaine mõtlemine haruldus. Enesetapupommitamist tõlgendatakse religioosse martüüriumikultuuri väljendusena – tegelikult on see aga tehnika, mille sellisel kujul mõtlesid välja marksistidest-leninistidest tamili tiigrid.

1995.a Oklahoma pommitamine ja 22. juuni veresaun Utøya saarel näitavad, et ka kodustel paremäärmuslikel ideedel võib olla tappev mõju; Aum Shinrikyo kultus Jaapanis oleks külvanud kataklüsmilist hävingut, kui see oleks suutnud teostada oma kava kasutada rahva vastu antraksit. Britannias on Iiri Vabariiklik Armee tapnud ja haavanud tunduvalt rohkem inimesi kui islamistlikud rühmad. Kui juba terrorismist rääkida, siis kuulub siia kategooriasse aborte teostavate arstide hirmutamine ja tapmine Ameerika fundamentalistlike kristlaste poolt. Ohud rahule ja julgeolekule, millega praegu silmitsi seisame, on spetsiifilisemad ja mitmekesisemad kui ülemaailmse kurjuseks postuleeritu terrorismivastases sõjas.
9/11 rünnakutega näitas al-Qaeda, et ta valdab kindlalt sõjalist loogikat. Lääne valitsuste paanikasse ajamiseks poleks olnud võimalik midagi paremat välja mõeldagi kui rünnak Maailma Kaubanduskeskusele – monumendile, mis väljendas usku külluse tsiviliseerivasse võlujõudu. Hilisemad rünnakud Balil, Madridis, Londonis ja mujal näitasid selle võrgu võimekust tegutseda globaalsel skaalal. Kaine vastureaktsioon 9/11-le oleks muu seas olnud keskendumine luureandmete kogumisele ja saadu kasutamisele terroristide tegevuse ohjeldamiseks ja halvamiseks maades, mis al-Qaedal olid sihikul. Seeasemel aga on Lääs vastanud peaaegu selliselt, nagu al-Qaeda strateegid ette nägid: üksteisele järgnevate, palju raha nõudvate, võidetamatute konfliktidega, mis on õõnestanud Lääne vabadust ja vähendanud tema julgeolekut, samal ajal teravdades tõsist, aga mitte käsitlematut ohtu, mis al-Qaeda iseenesest on. Kui oht peakski praegu olema taandel, siis seepärast, et uued muutuse-liikumised teevad al-Qaeda üha tähtsusetumaks.

Kõiki 9/11 vallandatud konflikte on võideldud valedest eeldustest lähtudes. Al-Qaeda baaside pommitamine Afganistanis oli põhjendatud enesekaitsetegu ja võis olla Ühendriikide poliitika kontekstis möödapääsmatu, aga see polnud ainus võimalus. Talibani ja al-Qaeda vaheline suhe pole iial olnud lihtne ega probleemivaba, ning on olemas märke, et Taliban võis mõelda al-Qaeda Afganistanist väljaajamisele, kui läksid lahti pommitamisretked. Kas alternatiivne strateegia, mis keskendunuks Talibani režiimi veenmisele mõeldu teoks teha, oleks olnud tagajärjekas, pole teada. Teada on aga, et kümme aastat hiljem on Ühendriikide juhitud koalisatsioon sarnast stsenaariumi uurinud, tunnistades vaikimisi, et põhiprobleem pole iial olnud sõjaline. Isegi rohkem kui sovjetid, kellede halastamatut okupatsiooni nüüd mõned afgaanid mäletavad eelistatavamana praeguse konflikti kaosest, on Lääne jõud pidanud sõda, millel puuduvad igasugused saavutatavad poliitilised eesmärgid. Kahjuks võib vägede korrapärase väljatõmbamise perspektiiv osutuda lihtsalt järjekordseks miraažiks.
Esialgne siht ajada al-Qaeda maalt välja saavutati paljude afgaanide ja mõne talibi heameeleks varsti. On aga kahtlane, kui palju Lääne julgeolek sellest võitis. Al-Qaeda alalisi baase ei vaja ning on liikunud Pakistani, Jeemenisse ja Saddami-järgsesse Iraaki. Ühendriikide veelgi enam hõivatud olles olematu ohuga Iraagist, unustati Afganistan, ja Taliban pöördus tagasi.
Sõda jätkus terve rea vahelduvate eesmärkidega: demokraatia sisseseadmine, majanduse edendamine ja sotsiaalne arendamine, narkokaubandusega võitlemine ja muu taoline – ja kõik neist teostamatud. Koolide ja haiglate ehitamine on ju väga kena, kuid nad ei loe midagi, kui peale liitlasjõudude möödapääsmatut väljatõmbumist suuremalt osalt maalt tabab õpetajaid ja arste terror ja mõrv.
Afganistani missiooni sidumine mõttetu narkovastase sõjaga on andnud ette ennustatavalt takerdavaid tulemusi. Narkootikumide toodangu hävitamine – üksvahe mõtlesid ameeriklased kogu Helmandi oru üle pritsida umbrohumürgiga, et pühkida minema oopiumipõllud – oleks hävitanud ka suure osa Afganistani majandusest. Pidevalt on räägitud valitsusvägede ettevalmistamisest selleks, et nad võtaksid üle julgeoleku tagamise, esimese provintsina Bamiyan 17. juulil. Peaks aga olema ilmne, et kui valitsus on nõrk ega ole legitiimne ning kui riigituudus ja võim on olnud kaua kaubeldavad artiklid, siis kohalike jõudude väljaõpetamine nende lojaalsust ei kindlusta. Juhtides territooriumi, mida pole iial valitsenud kaasaegne riik, pole Afganistani valitsus suurt enamat kui endeemilise korruptsiooni lehter. Hea, kui see peale Ühendriikide vägede täielikku väljatõmbumist peab vastu 48 tundigi.

Afgaani vaip

Tormates sõgedalt Lääne valitsusviisi ideaalvarianti eksportima, unustatakse ära, et demokraatial on mitmeid versioone, mõned neist isikuvabadustele äärmiselt ebasõbralikud. Kui Afganistanis tahetakse olemasolevates tingimustes arendada funktsioneerivat demokraatiat, saab see kõige tõenäolisemalt olla midagi Rousseau laadis, nagu see eksisteerib Iraanis. Tulemuseks võib olla Talibani võimu kindlustumine.

Ehitatud Pakistani luureteabe kildudele ja finantseeritud saudi rahadega, on Taliban võidelnud halastamatult afgaani kultuuri ja tavade vastu, mõnitades ühtlasi kõige põhimisi inimlikke väärtusi. Geide ja vägistamisohvritest naiste kividega pildumine on selge metsikus. Selliste jõleduste ärahoidmise asemel võib Iraani stiilis afgaani demokraatia mõista need ja sellised teod seaduspõhiseks.

Afgaani lapsed
foto: griid.org

Silmaga hoomatavas tulevikus on Afganistanis raske ette kujutada mistahes liiki demokraatiat. Lääne vägede täielikule väljatõmbumisele järgneks mitmetahuline sõda ja õnnetud afgaanid seisaksid silmitsi tulevikuga, kus puudub mõjus valitsus, olgu siis demokraatlik või mitte. Siinkohal hakkab eksitama analoogia Vietnamiga. Vietnamis võimaldas Ühendriikide väljatõmbumine hästiorganiseeritud ja kompetentsel valitsusel Põhjas võtta ohjad enda kätte. Afganistanis jätab Ühendriikide juhitud vägede lahkumine maha valitsemata tühimiku.
Ja jälle on kõige all olev probleem pigem poliitiline kui militaarne. Afganistanis ei saa olla rahu niikaua, kuni seda kasutatakse regionaalsete konfliktide lõpuni mängimise lavana. Kuniks pole lahendatud Kašmiiri jagamine, on afgaanid endiselt etturid India ja Pakistani (mõlemad tuumariigid) vahel, sellal kui Iraan, Venemaa ja Hiina jälgivad valvsalt kõrvalt. Võibolla oli aeg, mil Washington oleks võinud vahendada kokkuleppe Kašmiiri-küsimuses, ent nüüd, mil president Barack Obama on kuulutanud võitu 18 kuud enne Ühendriikide väljatõmbumist, on see aeg mööda saanud. Väljatõmbumine toob selles regioonis kaasa geopoliitilise vaakumi. Ja seepärast – eeldades, et Ameerika majanduskriisi halvenemine ei sunni takka – on ebatõenäoline, et Ühendriikide väed tõmbuvad lähemal ajal enamvähem välja.
Kontrastina Afganistanile, kus sovjetidki ei suutnud kaasaegset riiki sisse seada, oli Saddami Iraak läbini kaasaegne despotism. Kui Lääne interventsioon neisse üpris erinevatesse maadesse on ühtmoodi nurjunud, siis osalt seepärast, et kummalgi puhul ei olnud Lääs ette valmistatud selleks anarhiaks, mille ta põhjustas.

Režiimimuutus Iraagis oli kavandatud usus, et seal tärkab midagi liberaalse demokraatia sarnast iseenesest. Ent pärast veerandsajandit võimul olemist võrdus Saddami diktatuur praktiliselt Iraagi riigiga, ja türanni kukutamine tähendas hävitada sellel maal igasugune haldus. Ühendriikide poliitika – nagu Iraagi armee laiali saatmine – kiirendas seda tulemust, põhimõtteliselt oli see aga režiimimuutuse enda tagajärg. Kui katastroofi kogu ulatus hakkas ilmsiks saama, muutus käibetõeks kinnitada, et invasiooni-järgne aeg pole küllaldaselt läbi mõeldud. Kuid juba enne sõja algust oli selge, et kellelgi pole niisuguseid oskusi, mida on vaja režiimi kukutamise tagajärjel töötamast lakanud riigi valitsemiseks. Tulemus – kurdide eraldumine de facto iseseisvaks riigiks, ja ülejäänut endisest Iraagist valitsemas vahelduv sekti-parteide koalisatsioon, kus šiidi poliitikud on järjest enam Iraani mõju all – ei olnud mingil moel üllatav. Kui oleks natukenegi tõsisemalt ette mõeldud, poleks invasiooni ette võetud.

Iraak
foto: Patrick Andrade

Ei juhtu tihti, et välispoliitika põrub intellektuaalse vea tõttu, kuid just nii on see olnud alates 1990ndatest aastatest, kui humanitaarsõja idee võttis võimust. Balkanil pooleldi edukana toitis humanitaarsissetung illusiooni, et – ainult väikese jõuannuse abil – vabadust ja demokraatiat võib pookida maailmas kuhu tahes. Sestpeale on Lääne eliiti pidanud enda valduses idee, et autoritaarsed režiimid on atavistlikud jäänukid, mille ajaloo suurejooneline kulg pühib varsti minema. Aga türannias pole midagi atavistlikku – natsism ja stalinism olid ühemõtteliselt moodsad, nagu al-Qaeda praegu – ja vabadus ei ole sama asi mis demokraatia.

Neokonservatiivid räägivad tihti sügavmõtteliselt ajaloo õigel poolel olemisest [right on nii 'parem (pool)' kui 'õige' - A.M.] – justkui oleks alanud mingi evolutsiooniline protsess, mille lõpus kogu inimkond saab viimaks neokonservatiiviide-suguseks. Pigem on juhtumas küll see, et maailm naaseb ainult mõne sajandi tagusesse normaalsusse, mil võim ja jõukus olid Ida ja Lääne vahel ühtlasemalt jagunenud. Selles muutuses pole midagi, mida tuleks karta, ent see hävitab müüdi, et Lääs on eeskujuks kogu inimkonnale. Kujutlus, et Araabia kevad on Euroopa 1848. aasta revolutsioonide kordus, on taolise mõtlemise näiteks. Need võrdlejad kuulutavad enda omaks liikumised, mis võlgnevad Läänele väga vähe. Kui Tony Blair ja tema kaas-neokonid ütlevad araabia maailmale, et see peab moderniseeruma, siis oletavad nad, et moderniseerumine on kiire ja rahulik protsess, mis lõpeb demokraatliku kapitalismi omaksvõtuga. Pilk ajalukku näitab aga midagi muud. 1848. aasta rahvarahutused said varsti lüüa. Euroopa muutus demokraatlikumaks alles pärast kaht maailmasõda ja üht pikka külma sõda. Demokraatlikest rahvusriikidest Euroopa ehitamine oli veniv ja vägivaldne aktsioon, milles sisaldus etniline puhastus kahe sõja vahel, ning siis jälle pärast Jugoslaavia lagunemist 1991. aastal.

Globaalne kord, mis siis paika pandi, pole samuti mingil määral stabiilne. Euroopa projekt käriseb õmblustest lahti, samal ajal kui Ühendriikides – ainult mõni aasta pärast seda, kui oldi maailmale lakkamatult peetud loenguid vajadusest tervitada Washingtoni konsensust – on kokku kukkunud rahandussüsteem. See demokraatliku kapitalismi versioon, mis valitses üle kahe aastakümne ning mis pidi olema ajaloo lõpp, näib nüüd olevat ummiktee.

Ja miks peaks, selles valguses, araabia maailma rahvad tahtma üle käia Lääne käidud teed? Neil oleks hoopis kindlam liikuda enda maha märgitud radadel. Lääne toetusavaldused araabia protestiliikumistele on niikuinii valikulised. Ei ole suurt kuulda nördinud avaldusi Bahraini piinamiste ja mõrvadest kohta – Bahrain on Ühendriikide laevastiku baasi kodu ja eluline lüli Saudi Araabia nafta teekonnal.

elle ebajärjekindluse taga asub piinlik geostrateegiline tõsiasi. Toetades sõnades Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika rahutusi, räägivad Lääne valitsused sama juttu, mida nad rääkisid, toetades demokraatiat nõukogude blokis. Aga kui kommunismi langemine näis mingiks ajaks Lääne võimu suurendavat, siis nüüd leiab Lääs end ise endise N.Liidu olukorras, kaotades kontrolli sündmuste üle, mis ähvardavad tema poolt aastakümneid võimul hoitud režiime.

Praegu kinnitatakse tihti, et araabia maailma ülestõusud näitavad, et Läänest oli lühinägelik eelistada stabiilsust kõrgematele eesmärkidele. Siiski polnud see Lääne realpolitik, mis need rahutused vallandas. Palju on kirjutatud sotsiaalsete võrgustike osast ülestõusude jõustamisel; uus meedia kahtlemata oligi tähtis faktor. Kuid araabia protestiliikumised tärkasid – ja seda määral, mida pole veel täielikult mõistetud – Lääne nõrkuse tahtmatu tagajärjena. Muutuse nõudmisel oli konkreetne põhjus: toiduainete järsk hinnatõus, mille põhjustas Ühendriikide Föderaalreservi eesistuja Ben Bernanke likviidi paiskamisega globaalsetele turgudele. QE (quantitative easing) on tegelikult uue raha loomise taktika, ja täpselt samamoodi nagu valitsuste ja keskpankade raha-trükkimisel minevikus, on sellelgi kalduvus tekitada inflatsiooni. Antud juhul ilmus inflatsioon välja aktiva hindades – aktsiaturgudel ja kaubabörsidel.

Tuneesia rahutused algasid leivamässudena; tänu tööpuuduse järk-järgulisele suurenemisele oleks see võinud Egiptuses saada veel suuremaks faktoriks – sealsed rahutused toimusid ajal, mil riik – maailma suurimaid nisu importijaid – seisis silmitsi toiduainete hindade järsu tõusuga. Mitte ainult Lähis-Idas, vaid terves maailmas terendub näljahäda, mis osalt tuleneb järsust inimarvu kasvust; see arvatakse praeguselt umbes 7-lt miljardilt tõisvat 2050ndaks aastaks rohkem kui 9-le miljardile. Toiduhinna tõus ei olnud siiski ainult kasvanud nõudmise tagajärg. Teine faktor oli Föderaalreservi püüe vabastada vajuv Ameerika majandus madalikult odava raha tulvaga – alates Alan Greenspani kavandatud ultramadalatest intressimääradest 2001. aastast peale, mis viisid spekulatsiooni tarbekaupade hindadega õitsele. Ajades elamiskulud suureks vaestel maadel, kes suure osa oma toidust veavad sisse, on Ameerika rahapoliitika režiimimuutuse võimsaks faktoriks. Iroonilisel moel on Ühendriikide nõrkus löönud kogemata kombel araabia maailmas revolutsioonisädemeid, sellal kui ta saamatud katsed režiimimuutus jõuga peale suruda jooksid liiva.

On neid, kes näevad kogu selles terrorivastases sõjas katet uuskolonialismile. Kõigi nende ilusate sõnade taga demokraatiast ja inimõigustest, ütlevad nad, oli tegelikuks eesmärgiks ehitada naftajuhtmeid Afganistani ja haarata enda kätte Iraagi naftaväljad. Tegelikult on sündmuste käik olnud hoopistükkis absurdsem. Ei ole tõendit sellisest mõttemallist, mis teeks vandenõuteooria usutavaks. Kindlasti on olnud desinformatsiooni – ohtralt – ent see ei varjanud mitte niivõrd mõnd salastrateegiat, kuivõrd maskeeris üldse igasuguse strateegia puudumist. Vaatamata tolleaegsele eitamisele, oli nafta Iraaki tungimisel otsustava tähtsusega faktor; Lääne ettevõtted ei saa aga tõhusalt tegutseda anarhia-lähedastes tingimustes – alles selle aasta alguses jõudis Iraagi naftatoodang Saddami-aegsele tasemele. Ja Lääne jõududel polnud ka iial reaalset šanssi kasutada Afganistani energiakoridorina, või selleks, et korjata sealt kokku kogu külluslik mineraalide rohkus – kui mõni maa sellest kasu võib saada, siis Hiina, kellel konfliktist eemal seisvana pole Lääne ettevõtete julgeolekuprobleeme ning kellel on parem šanss kinnitada Afganistanis pikemaks ajaks kanda. Läinud aastakümne sõjad on olnud tohutult kallid, maksnud miljardeid dollareid, ja kiirendanud Ühendriikide allakäiku riiklikusse pankrotti. Neokolonialistliku käeharjutusena on alaline sõjapidamine kandnud silmatorkavalt suurt kahjumit.

Valeinformatsioonist enam on sõja-aastakümmet kujundanud pettekujutlused. Täna ei ole jõu rakendamine liidrite jaoks mitte niivõrd mõne poliitilise eesmärgi saavutamise, kuivõrd maailmas oma näilise tähtsuse säilitamise vahend. Rikkus ja võim voogavad itta ja lõunasse, ent Euroopa ja USA pretendeerivad endiselt globaalse liidri kohale. Paistab, et rohkem kui mistahes humanitaarne ajend, motiveeris Liibüa-avantüüri just vajadus veenda maailma Lääne erilises saatuses.
Kartes saada kaasa tõmmatud kaosesse, mis järgneb, kui Liibüa killuneb, ei ole Obama administratsioon õhutanud seda interventsiooni – eeskätt on see Euroopa lollus. Käibearusaam, et NATO vägedel puudub selge lahkumisstrateegia, ei taba olulist. Kuidas neil saabki taoline strateegia olla, kui neil pole üldse Liibüas olemise põhjendust (rationale)? Sissetung oleks olnud ehk õigustatud, kui eesmärk olnuks lihtsalt vältida tapatalguid Benghazis – ehkki risk taolises mõõdus veresaunaks, mis toimub Süürias, kuhu Lääs ei ilmuta huvi sisse tungida, paistab olevat väike.

Aga vägivalla lõppemise saaks kindlustada vaid läbirääkimine Muammar al-Gaddafiga ja tema jätmine võimule – tulemus, mis on vastuvõetamatu David Cameronile ja Nicolas Sarkozyle, ebalevatele ja impulsiivsetele juhtidele, kes ihkavad jätta oma jälge rahvusvahelisele näitelavale. Nii on siis Britannia ja Prantsusmaa teinud valiku režiimimuutuse kasuks, riskeerides luua üht järjekordset ebaõnnestunud riiki. Liibüas ei ole Iraagi religioosset jagunemist, aga nüüd, mil killustunud opositsioon leiab end võitlemas selle eest, et valitseda tänini hõimusuhtelist, lõhestatud maad, peab küsimus, kas on võimalik kehtestada mingi talutav kord ilma Lääne edasise sekkumiseta (sõjaline kaasaarvatud), jääma lahtiseks.

Liibüa tuareeg
foto: prlog.org

Liibüa avantüüri ümbritsevad asjaolud räägivad humanitaarsõjale vastu. Viimase toetajad räägivad, et Läänel on kohustus kaitsta universaalseid väärtusi, neokonservatiivid sealhulgas kiruvad kriitikuid kui nõtru moraalirelativiste. Tulevana neokonnidelt, kes rohkem kui kestahes teine on õõnestanud piinamiskeeldu – üks paikapandud punktidest igas tsiviliseeritud eetikas – kõlab rünnak relativismi vastu tühjalt. Humanitaarsõja vasturääkivused puudutavad siiski ka selle printsipiaalsemaid kaitsjaid. Vastupidiselt postmodernistlike relativistide arvamusele on mõned väärtused inimlikult universaalsed. Häda on selles, et need väärtused on tihti omavahel konfliktis. Rahu ja õiglus on universaalsed hüved, ent Liibüas on nad omahavel vastuolus. Kõrvetada Gaddafile külge sõjakurjategija märk (nagu tegi Rahvusvaheline Kriminaalkohus 27. juunil) võis olla õige õigluse seisukohalt. Me ei saa teada, kas Gaddafi oleks valinud lahkumise, kui talle oleks tee sujuvaks tehtud (nagu mõned Obama administratsioonis paistsid üksvahe tahtvat). Kuid Liibüa türannile iga väljapääsu sulgemisega võis kaasneda vaid sõja pikendamine. Nagu mistahes muud sorti sõjad, pole ka humanitaar-militaarinterventsioon kaitstud selliste väärtuskonfliktide eest.

Liberaalse interventsiooni illusioonid sõeluvad välja riske, mis ohustavad Lääne riike. Üks tuleneb pöördelistest sündmustest Lahel. Tipptarbitav nafta teeb Saudi Araabiast maailma keskse tootja. Iga Lahe-konfliktist tulenev katkestus tootmises päästab valla suurema naftavapustuse kui milline tahes muu minevikus. Vastupidiselt sellele, mida mõned vasakpoolsed usuvad, ei pruugi suurim sõjaoht tulla Ühendriikidest ega Iisraelist. Murrangulised sündmused Bahrainis selgitavad kuhjuvat konfliktiriski saudide ja iraanlaste vahel, mida Olivier Roy ("Pikk sõda sunni ja šia vahel", New Statesman, 20. juuni, 2011) on kirjeldanud määrava lõhena Lähis-Idas – lõhena, mille sügavus paljastus, kui endine Saudi luureülem hoiatas NATO ametnikke selle aasta juunis, et Saudi Kuningriik ehitab endale tuumarelvad niipea, kui Iraan need endale soetab. Euroopast eemale triivivana muutub ka Türgi järjest jõulisemaks mängijaks regioonis.

Läänel oleks tark ohjeldada oma sõltuvust naftast, ent see ei kaota veel maavarasõdade riski. Tulevased konfliktid ei hakka suuremas osas olema Lääne ja muu maailma (west and the rest) vahel. Edenev industrialiseerimine on pannud liikuma uue Suure Mängu, milles Lääne riigid pole kõige tähtsamad mängijad. Hiina on Ühendriikide järel maailma suurim energiatarbija ning hakkab varsti olema esimene, tema ägedaim konkurent naftale tulevikus aga tõenäoliselt pigem India kui USA.

Oht ei tulene ainult kahanevast naftast. Lõppevad mineraalid, haritav maa ja värske vesi õhutavad tõenäoliselt olemasolevaid konflikte ja süütavad uusi maailma paljudes paikades. Maad, kes keelduvad tuumaenergiast, pöörduvad ilmselt söe ja gaasi poole, kiirendades sellega globaalset soojenemist. Mõned riigid võivad ju proovida ka kliimat manipuleerida; ei paneks imestama, kui ilmamuutuse tehnoloogiad muudetaks militaarseiks.

Kui üks uus konfliktimuster areneb loodusvarade ümber, siis teine tärkab küberruumis. On neid, kes väidavad, et oht on liialdatud, ent pole mingit kahtlust, et mida enam majandus ja infrastruktuur hakkab sõltuma arvutitest, seda haavatavamaks nad muutuvad küberrünnakule. Praktiliselt võib sel moel rivist välja lüüa iga arenenud kaasaegse ühiskonna osa – näiteks jõujaamad, lennujaamad, pangad, ettevõtted, telejaamad ja isiklikud arvutid. Küberrünnakuid esineb juba sageli, selle episoodidest on teatatud muu hulgas ka Baltimaades ja Lähis-Idas. Vabaduse ja läbipaistvuse vallaks haibitud küberruumist on saanud järjekordne konfliktiväli.
Meie praegune ebakindlus ei ole mööduv faas, ei ole peatus teel rahu ja stabiilsuse seisundisse. Ebakindlus saab olema iga realistlikult kujuteldava tuleviku harilik olek. Meie juhid peaksid otsima arukaid viise selle olukorraga kohanemiseks. Kuid puudu on just nimelt realistliku mõtlemise võimest. Rääkida võidust Afganistanis on luululine – täpselt samamoodi, kui oli luululine mõte, et režiimimuutusele Iraagis järgneb liberaalne demokraatia. Sellise jutu eesmärgiks pole esitada asju, nagu nad on, isegi mitte nagu nad ühel päeval võivad olla. Selle eesmärgiks on luua pseudoreaalsus, mis isoleerib valitsejad ja valitsetavad valusatest faktidest.
2001. aasta septembri rünnakulele järgnes see, mida nende korraldajad olid tahtnud – seiskus ratsionaalne mõtlemine. Alanud valearvestusliku vastusena uut tüüpi konfliktile, sai sellele järgnenud sõjast asendustegevus, mis on toiminud tähelepanu kõrvalejuhtijana Lääne hädadelt – allakäivad oskused, langevad elustandardid, võlg ja halvaks läinud rahulolematus.

Varem või hiljem muutub Lääne illusioonide ülal pidamise hind võimatult kõrgeks. Tõmbleva majandusega riigid ei saa kaua pidada ülal hiigelsuuri, raha neelavaid ja ebaefektiivseid sõjatööstuskonplekse. Muidugi ei juhata Lääne võimu taandumine sisse mingit rahuajastut. Sõda ei lakka, kasvõi juba ainult seepärast, et konfliktid loodusvarade pärast iibavad kahtlemata. Jätkuvad harilikud ajalookonfliktid, sisaldades mitut sorti poliitilist vägivalda. Ent eesriie on langemas möödunud aastakümne absurdse ja võika vaatemängu ette, mil Lääs pidas lakkamatut sõda selleks, et vältida tunnistamast oma tegelikku asetust maailmas.

pilt: DuncanLong.com

8. september, 2011
New Statesman

USKLIK VAIM

Kuus kuud enne, kui ta oma kabinetis Mexico Citys tapeti, kirjutas Lev Trotski: Ma suren proletaarse revolutsionäärina, marksistina, dialektilise materialistina, ja, järelikult, leppimatu ateistina. Minu usk inimkonna kommunistlikkusse tulevikku pole jahenenud – küll on see täna kindlam, kui oli nooruspäevil.

Midagi tragikoomilist on selles usutunnistuses. Dialektiline materialism, ehkki väidetavalt tugineb teadusele, pole kunagi olnud midagi enamat kui ebausklik mula. Kui Trotski vannutas arvatavat teadust oma lagunevaid poliitilisi lootusi toetama, tegeles ta teatud sorti maagilise mõtlemisega, kasutades sõnu kui ohutisi ajalooõuduste eemalepeletamiseks. Samal ajal – ja see on vastupandamatult naljakas detail Trotski elus – ei lakanud ta end iial pidamast millekski muuks kui kompromissituks ratsionalistiks.
Komöödia ei lõppenud Trotski mõrvamisega ega ka mitte Nõukogude Liidu kokkukukkumisega. Need tema õpilased, kes viimaks möönsid, et kommunistlik tulevik ei saabu, ei loobunud maailmarevolutsiooni unelmast. Mõjuavaldav arv neist leidis asetegevuse äpardunud kommunistlikule eksperimendile hoopis kapitalismi südamaal. Ameerika asendas Nõukogude Liitu inimkonna progressi kehastusena – ja, nagu on selgunud, revolutsiooniliste sõdade mahitajana. Christopher Hitchens näitab selle ideoloogilise teisenemise lühidalt ja täpselt ära, kui ta oma esseekogumikus märgib, et dünaamiline eks-trotskist Max Shachtman oli hoopis rohkem neokonservatismi rajaja kui Leo Strauss. Shachtmani kiiluveel järgnenud neokonservatiivid ei kaldunud Ameerika poliitikast kunagi tegelikult paremale. Kui nad toetasid Bush II administratsiooni, siis mitte seepärast, et nad tunnistasid status quod. Nad tegid seda sellepärast, et nägid Bushi Valges Majas võimalust abistada USA sõjalise jõuga aktiivselt demokraatlikku kapitalismi – Trotski permanetse revolutsiooni teisendit.

Hitchensi seletatud neokonservatismi põlvnemine on kohati ilmselt paralleelne tema enda poliitilise trajektooriga. Hitchens on alati väljendunud selgelt, et tema jaoks oli otsus tungida Iraaki õigustatud kui revolutsioonilise sõja algus. See on tema jätkuv ideoloogiline vaimusättumus, mis põhjendab valesid otsuseid, mis ta on viimasel aastakümnel teinud. Hitchensile ei näita Iraagi sõja osutumine katastroofiks, et see oli viga – nagu ka endise Nõukogude Liidu katastrofaalne lugu ei näita, et bolševistlik revolutsioon (tema hell koht, mida ta jätkuvalt nunnutab) oli viga. Kummalgi puhul loevad inimelud lõpparvestuses väga vähe. Mis loeb, on kumbagi eksperimenti elustanud maailma muutev revolutsiooniline ajend.
Vasakul hakkab olema neid, kes seda kangelaslikku ükskõiksust tagajärgede suhtes imetlevad. Parem jätkata visalt võimatu püüdmist, ütlevad nad, kui et suruda oma rinnale lootusetu realism. Häda on aga selles, et võimatu tagaajamine poliitikas ajab vaimu tihti liimist lahti – kuni sinnani, et iga tõene arusaam sündmuste käigust on blokeeritud.
Kui Trotski kehutas oma Ameerika toetajaid alustama kampaaniat Britannia osavõtu vastu imperialistlikust sõjast 1940. aastal – ajal, mil natsid olid lämmatanud praktiliselt kõik, mis Euroopas oli demokraatiast alles – oli see enamat kui strateegiline valearvestus. See oli silmnähtavalt vale ettekujutus asjadest. Sama tuleb öelda Hitchensi esildise kohta 2007. aastal, mis kõlab: Maailm seisab nüüd silmitsi barbaarse väljakutsega, mis pole kolmest eelmisest vähem ähvardav – võibolla isegi rohkem.
Mõned peavad Hitchensit vastupidi-tegijaks või provokaatoriks, kel pole veendumusi. Nad eksivad. Milline provokaator kirjutaks, et binladenism on ohtlikum kui Saksa Wilhelmi imperialism, natsi-fašistlik telg ja rahvusvaheline kommunism? Sellise siililegi taibatavalt absurdse väitega võib välja tulla vaid inimene, kes usub siiralt, et see on tõsi.
Jätame pealegi kõrvale selle, et ühte patta on pandud keisri Saksamaa ja XX sajandi keskpaiga totalitarism. Täiesti ulmeline on aga panna Osama Bin Ladeni gäng samasse kategooriasse natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liiduga, kahe äärmiselt võimsa riigiga tohutute industriaal- ja militaarressurssidega – esimene neist oli lähedal kogu Euroopa vallutamisele, teine annekteeris Euroopa idapoole ja Balti riigid ning kehtestas end terves Kesk-Aasias. Kui Hitchens ignoreerib neid vaieldamatuid tõsiasju, siis mitte selleks, et paremini mängida intellektuaalset kaarnat. Ta näitab end usklikuna, kes – nagu Trotskigi – tsenseerib reaalsuse välja, kui see ei lange kokku tema usuga.
Pole küllaldasel määral mõistetud, et Hitchens on usklik vaim. Tema kriitikud võtavad tema töö teisejärguliste omaduste kallal, tihti selliste, mis teevad tema lugemise nii väga nauditavaks. Võib olla tõsi, et Hitchens kelgib pisut suurte nimedega, vestlused aga, mida ta ümber jutustab, pole kunagi kantud ette efekti pärast, need on kaasakiskuvad iseenesest. On tõsi, et tema kirjutamisstiilis on midagi tabamatult inglaslikku – ehkki ei saa aru, miks see peaks olema puudus.
Hitchensit lugedes peab paratamatult mõtlema võitlushimulisele ja halastamatule oiule, millega uhkeldab Claud Cockburni žurnalism, ent kuidas ka ei vae, on Hitchens isiksusena hoopis tõelisem. Tegelda nii palju tema kui ajakirjandusliku suurusega (nagu paljud kriitikud on teinud) tähendab alahinnata tema saavutusi, sest et, kui ta ületab ideoloogia poolt paika pandu, on Hitchens võrratu rõerääkija.
Võibolla on need kriitikud unustanud, et kahtlusega on kõige lähemalt tuttavad just paljud tõsiusklikud. Sellest paradoksist annavad tunnistust sada ja enamat lühiesseed, mis kogutud "Väidetavasti"sse (Arguably). Paljudes neist nätab Hitchens end tundeküllase skeptikuna. "Vietnami sündroom", raidkirjalise lõplikkuse meistritöö, mis ilmus Vanity Fairis 20006ndal aastal, tõmbab otsad kokku järeldusega, et selle sõja paljud ohvrid on Agent Orangei omad ja veel sündimata – ja kui see mõte teid ei vapusta, siis on mu sõnad olnud nõdrad ega aita siin fotodki.
Vahedas analüüsis kaitseb Hitchens Winston Churchilli revisjonistide eest, kes arvavad, et 1940ndal aastal oli rahu saavutatav ja soovitav. Liigutavas essees Victor Klempereri päevikute üle toob Hitchens välja ühe natside joone, millest on sageli üle vaadatud – kalkuleeritud sadismi, mille ajel nad keelasid mitte-aarialastele lemmikloomade pidamise, ning mis sundis Klemperere laskma endi omi hukata. Tulevikku vaatav euro-uurimus kaalutleb, millised võiksid olla tagajärjed, kui see rabe ja lahku-kiskuv moodustis laiali laguneb. Need on lihtsalt mõned tsiteerimiseks sobivad näidisesseed. Mitu tosinat siia kogutut on täpselt sama head.
Ühelt suuremalt elavalt inglise proosakirjutajalt tulnud "Väidetavasti" on imetlusväärselt andeka vaimu testament. Öelda, et kolme viimase aastakümne jooksul oleks maailm olnud vaesem, igavam ja sootuks pisem paik ilma Hitchensi ja tema kirjatöödeta, oleks just selline klišee, mida ta põlgab. Ka oleks see tõsi.

6. oktoober 2011,
The New Statesman

* * *

HOMO RAPIENS JA MASSILINE VÄLJASUREMINE

Darwinist Edward O. Wilsonile vastavalt siseneb maakera uude evolutsioonilisse ajastusse. Me oleme sedavõrd suure väljasuremise lävel, mida pole nähtud dinosauruste kadumisest saadik mesosoikumi lõpus kuuskümmend viis miljonit aastat tagasi. Liigid kaovad kiirusega sada kuni tuhat korda kiiremini, kui nad seda tegid enne inimese saabumist. Sellise trendi juures hakkavad meie lapsed olema maailmas praktiliselt üksi. Nagu Wilson ütleb, lahkub inimkond tsenosoikumist, imetajate ajastust, ning siseneb eremosoikumisse, üksinduse ajastusse.
Viimast massilist väljasuremist ei ole veel täielikult seletatud. Paljud teadlased usuvad, et seda tegid meteoriidid, millega kokkupõrge teisendas järsult maakera kliimat, aga see pole sugugi kindel. Vastupidiselt pole aga praeguse massi-väljasuremise põhjustes kahtlust: inimekspansioon. Sedamööda, kuidas inimesed tungivad viimsetesse metsikute paikade jäänustesse ja võtavad need kasutusele, hävitavad või destabiliseerivad nad kümnete tuhandete taime-, putuka- ja loomaliikide elupaiku. Homo rapiens rapib maakera looduslikust mitmekesisusest puhtaks.
Lopsaka loodusega maailm, milles inimesed arenesid, on kiiresti muudetud põhiliselt proteeside maailmaks. Mistahes inimlikult tähtsas ajavahemikus on see bioloogilise mitmekesisuse kadu kriitiliselt pöördumatu. Tõsi, peale viimast suurt väljasuremist taastas maa oma elurikkuse – ent alles peale seda, kui nii kümme miljonit aastat oli mööda läinud. Kui ei juhtu just midagi, mis katkestaks praeguse suundumuse, hakkavad kõik tulevad inimpõlved elama maailmas, mis on bioloogiliselt vaesem, kui see on aegkondi olnud.
Selle muutuse suurusjärku arvestades võiks mõelda, et see on avaliku debati keskmes. Tegelikult aga arutatakse seda väga vähe. Maailma Puutumatu Looduse Fondi (Word Wildlife Fund) sarnaste organisatsioonide hindamatu töö surub küll jätkuvalt peale, ja mõnikord antakse juhuslikult teada mõnest loodushävingust – suuremas osas jätkuvad aga poliitilised ja meediadebatid, nagu ei toimuks midagi. On palju põhjusi asjade selliseks veidraks seisukorraks, kaasa arvatud sissejuurdunud inimlik harjumus eitada ohtu senikaua, kuni selle tagajärjed pole lausa käes – peamine põhjus on aga selles, et on muutunud moodsaks eitada ülerahvastatust.
Massilise väljasuremise põhimine põhjus on tõepoolest liiga palju inimesi. Nagu ütleb Wilson: Rahvastiku kasvu võib õigusega nimetada koletiseks maa peal. Aga kui uskuda peavoolu parteisid ja keskkonnaorganisatsioonide enamikku, on keskkonna rüüstamine peamiselt puuduste tagajärg iniminstitutsioonides. Ja kui me siseneme tühja maailma, siis polevat põhjus selles, et inimesi on saanud liiga palju, vaid selles, et ebaõiglus takistab maavarasid õigesti kasutamast. Sellist asja nagu ülerahvastatus polevat olemas.

Vabadussammas
foto: www.yannarthusbertrand2.org

Huvitav, et seda seisukohta ei akstepteerita paljudes maailma vaestes maades. Hiinas, Indias, Egiptuses ja Iraanis on kõigis rahvastikuprogrammid, nagu paljudel teistelgi arenevatel rahvastel. Vastuseis rahvastiku kontrollile on kontsentreeritud maailma rikastesse osadesse, eriti Ühendriikidesse, kus Bushi administratsioon taotles fundamentalistlikku veritasu rahvusvaheliste agentuuride vastu, kes tegelevad pereplaneerimisega. On arusaadav, et rikkad maad tõrjuvad mõtet ülerahvastatusest. Selles, kuidas nad loodusvarasid kasutavad, on nad ise kõige ülerahvastatumad. Nende küllus sõltub maailma uuenematute loodusvarade tohutult disproportsionaalse osa omastamisest. Kui nad iial seda realiteeti tunnistavad, peavad nad möönma, et nende küllusel pole püsi.
Teine põhjus ülerahvastatuse eitamiseks on see, et elanike arvu kasv on äärmiselt ebaühtlane. Mõnes maailma osas inimeste arv tegelikult langeb. See on silmatorkavalt tõsi postkommunistlikul Venemaal. Üldise tervise- ja elustandardi allapaiskumine on viinud lausa pretsedenditu rahvastikuarvu kokkulangemiseni, mis hiljem kiireneb paratamatult veelgi, kui hakkab pihta selle maa süstivate narkomaanide tohutu hulga valla päästetud Aafrika stiilis üksteise järel AIDSi suremine. Teistes maades nagu Jaapan, Itaalia ja Hispaania, viib rahvastiku kasvu nulli või negatiivi langev viljakus. Taolised näited on lasknud käibele tobeda arusaama, et ülerahvastatus ei olegi enam aktuaalne – et kui üldse midagi, siis on see inimkasvu aeglustumine, mille üle peaksime muretsema.
Aga sellal, kui inimeste arv mõnes maailma osas langeb, paisuvad nad teises plahvatuslikult. Globaalselt võttes jätkab inimkonna arv kasvamist veel vähemalt sajandi – isegi kui homne päev peaks viljakus kõikjal vähenema vaid tasa-tootvale tasemele. 1940. aastal oli maailmas umbes 2 miljardit inimest. Praegu on ligi 7 miljardit. Isegi tagasihoidlike projektsioonide kohaselt on 2050ks aastaks 8 miljardit [erinevad prognoosid annavad 7,5 kuni 10,5 miljardit; vt siit - A.M.].
8 miljardit inimest ei saa ülal pidada ilma maakera laastamata. Igaüks tahab praegu elada sel kombel, kui maailma rikas vähemus. See nõuab üleilmset industrialisatsiooni – mille tagajärjel hakkab inimese ökoloogiline jalajälg olema sügavam kui eales.
Vihmametsad on viimased loodusmitmekesisuse reservuaarid, kuid need tuleb võtta maha ja muuta inimasundusteks [mis praegusel hetkel Amazonasel just juhtubki - A.M.] või anda toidutööstuse käsutusse. Mis veel jääb alles puutumata loodusest, muudetakse roheliseks kõrbeks. See on kõle väljavaade, aga veel hullem on, et sellel rajal ei saa tagasi pöörduda. Kui sellises suuruses inimkond tahab olla elus, siis peab ta veelgi intensiivsemalt kasutama planeedi kahanevaid maavarasid. Mis praktiliselt tähendab, et inimesed muudavad planeedi iseenese pikenduseks. Kui nad siis maailmas ringi vaatavad, ei leia nad sealt midagi muud kui iseenda pudemeid.
On palju neid, kes kuulutavad, et neil pole sellise väljavaate vastu midagi. Marksistid ja vabaturu-ökonomistid ei tüdi naeruvääristamast mõtet, et teistel elusolenditel on inimesest olenematu väärtus. Nende meelest on teised liigid ainult inimtahtmiste rahuldamise vahendid, ja maakera ise inimambitsioonide teostamise ehitusplats. Kuulutanud end ratsionalistideks, meeldib neile ette kujutada, et nende maailmavaade on puhtalt ilmalik, aga kui nad inimeste suhet maailmaga sellisena näevad, siis on nad religioosse dogma kütkes. Usk, et maa kuulub inimestele, on teismi pärand. Kristlaste jaoks on inimesed teiste loomade seas unikaalsed seepärast, et vaid nemad on loodud jumala näo järgi. Selsamal põhjusel on nad unikaalselt väärtuslikud. Siit järeldub, et inimkond võib käituda loodu is(s)andana, käsitades maa loodusrikkusi ja oma kaas-loomi tööriistadena, instrumentidena inimlike eesmärkide saavutamiseks.
Minu arusaamise järgi on sellised religioossed uskumused põhjustanud tohutul hulgal häda, kuid vähemasti on nad koherentsed. On täiesti mõistuspärane mõelda, et inimesed on maailma asjade ainus väärtusallikas – kuniks säilitatakse teoloogiline raamistik, milles neid peetakse kõigist teistest loomadest kategooriliselt erinevaks. Aga niipea, kui teismist lahti öeldakse, kaotab taoline antropotsentrism tähenduse. Väljaspool monoteistlikke religioone on see praktiliselt tundmatu. Seesugune ellusuhtumine, et meie oleme ülejäänud loodusest lahus, ning peaaegu ei pruugi biosfäärist hoolida, ei ole mõistuspärase analüüsi järeldus – see on pärit inimkõrvalekaldelisest usutraditsioonist.
Moodne uskumus, et ülerahvastatust pole olemas, on osa antropotsentristlikust maailmavaatest, mil pole teadusega mingit pistmist. Samas ajal on Wilsoni arvamuses, et me siseneme üksinduse ajastusse, enam kui vihje antropotsentrismile. Mõte, et teistest loomadest erinevalt võivad inimesed viia planeedi uude evolutsioonilisse ajastusse, eeldab, et maakera alistub kannatlikult nende liialdatud nõudmistele. Ometi on juba tunnistusi sellest, et inimtegevus teisendab maakera kliima balanssi – ja seda taoliselt, et vaevalt küll on see mõnus selle inimestest elanikele. Globaalse soojenemise kaugemat mõju ei ole võimalik kindlalt teada. Kõige mustemas stsenaariumis aga võetakse seda üha tõsisemalt – kasvuhooneefekt võib pühkida sellised tihedalt asustatud ranniku-maad nagu Bangladesh ära veel sel sajandil, lüües samal ajal rivist välja toiduainete tootmise kusagil mujal maailmas.
Selle tagajärjeks võib olla häda miljarditele inimestele. Idee, et me siseneme üksinduse ajastusse, on mõttekas ainult siis, kui eeldada, et selline maailm hakkab olema stabiilne ja inimestele külalislahke. Teame aga, et mida lähemal on ökosüsteem monokultuursele, seda hapramaks ta muutub. Maailma vihmametsad on osa iseregulatsiooni-süsteemist. Nagu on täheldanud James Lovelock, higistavad nemad selleks, et meil oleks jahe. Nende kadudes oleme üha enam ohus. Inimestega üleasustatud maailm, millelt on riisutud ta biomitmekesisus, on äärmiselt habras – hoopis haavatavam suurtele, destabiliseerivatele katastroofidele kui see kompleksne biosfäär, mille pärisime. Selline maailm on liiga õrn, et kaua kesta.
On aga küllalt põhjust mõelda, et üksinduse ajajärk ei saabu iial. Lovelock on kirjutanud, et inimliigi praegune arvukus kujutab endast tõsist planetaarset haigust. Maakera kannatab kaugelelevinud primatemaia – inimtaudi käes. Lovelock näeb inimtaudi nelja võimalikku lõpptulemust: 1) pealetungivate haigusorganismide häving 2) krooniline infektsioon 3) peremehe häving 4) sümbioos – nii peremehele kui sissetungijale kasutoov kestev suhe.
Kaks viimast võib kindlalt kõrvale jätta. Inimkond ei suuda hävitada oma peremees-planeeti. Maakera on palju vanem, ja tugevam kui inimkond eales saab olema. Samas ei ürita inimesed iial luua sellega vastastikku kasulikku sümbioosset suhet. Homo rapiensi areng aga on alati külgnenud teiste liikide hävitamise ja ökoloogilise rüüstega. Järelejäänud lõpptulemustest on teine (milles vohav inimkond koloniseerib biosfääri nõrgendamise hinnaga maakera) kõige lähemal Wilsoni kõledale visioonile. Kuid kõige tõenäolisem on neist esimene. Praegune püstlood inimarvu graafikus ei jää kestma.
Kui muutused planeedi kliimas ette ei jõua, võime olla üsna kindlad, et inimheitluste kõrvalmõjud juhivad Wilsoni üksinduseajastu rööbastelt välja. Maavarade nappus juba tüsistabki pingeid maailma eri regioonides. Sel sajandil saab see paratamatult sõdade üheks olulisemaks põhjuseks. On äärmiselt ebatõenäoline, et kaheksa miljardit eluliselt hädapärasele konkureerivat inimest püsivad rahujalal. Uued tehnoloogiad võivad nappuse teravust maavarasid tõhusamalt kaevandades ja kasutades nüristada, kuid rohkem ja olulisemalt tarvitatakse neid selleks, et tagada kontroll nafta, loodusliku gaasi, vee ja teiste industriaalühiskonna põhitähtsate toitmete väheneva varu üle.
Internet pärineb militaarsektorist. Infotehnoloogia asub militaarasjade revolutsiooni südames – revolutsiooni, mis muudab sõja nägu, võimsustades arvuti abil juhitavaid rakette ja mehitamata lennukuid. Alles mõne aasta eest kuulutas trobikond sõgedaid publitsiste kaaluta maailma saabumist. Tegelikkus on täpselt vastupidine. Lahesõda võideti arvutite abil; need hakkavad olema otsustavalt tähtsad igas tulevikusõjas. Ses mõttes on tõsi, et IT hakkab olema XXI sajandi jõukuse aluseks. Selle peamine panus ei saa aga olema ülimoodsa, teadmistepõhise majanduse loomine, vaid see hakkab arenenud tööstusriikidel võimaldama kontrolli säilimist jõukuse kõige muistsema allika – maailma kokkukuivavate uuenematute maavaravarude üle.
Minevikus on sõja tulemuseks olnud harva inimeste arvu pikaajaline langus. Ent ülimalt globaliseerunud maailmas võib sõjal olla teistsugune ja hävitavam mõju. Tohutult kasvanud inimkonnale, kes sõltub ülemaailmsetest toiduvõrgustikest, võib mastaapne sõda sel sajandil teha seda, mida ta on minevikuski teinud: päästnud valla toidupuuduse ja isegi näljahäda. Globaliseerimine ei too endaga kaasa rohkem ülemaailmset rahu kui ta tagab lõppematu buumi. Ta lihtsalt suurendab ebastabiilsust.
Nagu me nüüd õpime, teeb globalisatsioon raskemaks kontrollida aktsiaturu-krahhide doominoefekti. Ei pruugi võtta palju aega, kui õpime, et sama kehtib ka sõja kohta.
Tehes kokkuvõtet oma tulevikunägemustest raamatus "Consilience" (1998), kirjutab Wilson:

Paremal juhul jõuab keskkondlik pudelikael kätte XXI sajandil. Selle tagajärjel rullub lahti uut liiki ajalugu, tekitatud keskkondlikest muutustest. Või rullub vana liiki ajalugu globaalsele skaalale – ajalugu, mis nägi paikkondsete tsivilisatsioonide kokkukukkumist, juba oma algusest peale Põhja-Mesopotaamias, pärastpoole Egiptuses, siis Maia riigis ning paljudes teistes, laiali kõigil asustatud kontinentidel, välja arvatud Austraalia.

Wilsoni uut liiki ajalukku kuulub ka üleilmne hoiakute ja poliitikate revolutsioon. Sinna kuulub naiste üleüldine juurdepääs viljakuse regulatsiooni vahenditele, uskumuse, et on loomulik õigus omada niipalju lapsi kui meeldib, hülgamine, ning fundamentaalne muutus keskkonna-hoiakutes – viimastes võetakse omaks, et meie saatus ja ülejäänud elu saatus maakeral on lahutamatult seotud. Need on Wilsoni uut liiki ajaloo miinimumnõuded.
Paraku tuleb need nõuded vaid üles lugeda, kui nähtub, et need on teostumatud. Ei saa olla väljakandvat tasakaalu loodusvarade ja inimvajaduste vahel senikaua, kuni inimeste arv jätkab kasvamist; kasvavat rahvastikku saab aga võtta relvana. Paljudel palestiinlastel ja kurdidel on suured perekonnad ellujäämistaktika korras. Paljude juhitamatute rahvuslike konfliktidega maailmas ei ole tõenäoline mahe demograafiline siirdumine madalamale sündimusele.

Me ei saa kanda näiteid ühiskondadest, kus rahvastiku arv on suurte ühiskondlike kriiside puududes langenud, üle tervesse maailma. Rahvastiku null-kasvu poliitika nõuab üleüldist rasestumisvastaste vahendite ja abordi kättesaadavust ning paljunemisvabaduse piiranguid – aga võim, mis need nõuded kohustuslikuks teeks, puudub.
Homo rapiensil on pikk tapatalgute ajalugu, ent harva on ta eelistanud reguleerida oma arvu mõistlikult ja humaanselt. Kui rahvastiku arv langeb, juhtub see sõja, genotsiidi või taolise üleüldise ühiskondliku kollapsi tagajärjel, nagu see toimus postkommunistlikul Venemaaal.
Praegune inimkonna kasv on seniolematu ja väljakantamatu. Tulevikku ei saa seda projitseerida. Enam kui tõenäoliselt katkeb see järsult tänu klassikalistele malthuslikele vana ajaloo jõududele. Inimlikust vaatevinklist on see küllap ebameeldiv perspektiiv, ent vähemalt hajutab see üksinduse-ajastu luupainaja.

Munitsipaalhoone Manhattanil
foto: www.yannarthusbertrand2.org

(2002!)
Kogumikust Gray's Anatomy, 2009, 2010

* * *

EVANGEELNE ATEISM, ILMALIK KRISTLUS

Religiooni ümbritseb kõlbelise närvilisuse õhkkond. Kui mitte väga ammu nähti religiooni ebausu säilmena, mille roll ühiskonnas järjekindlalt kahaneb, siis nüüd on see demoniseeritud paljude maailma kõige halvemate asjade põhjuseks. Tulemuseks on proselüüte võitva ateistliku kirjanduse plahvatus. Mõne aasta eest oli raske kommertskirjastajaid veenda usu-teemaliste raamatute väljaandmise peale isegi mõelda. Praegu võivad aga usuvastased traktaadid tohutult raha teha – Richard Dawkinsi "Luul jumalast" (The God Delusion) ja Christopher Hitcheni "Jumal ei ole suur" (God is Not Great) müüvad sadades tuhandetes. Esimest korda mitme põlvkonna jooksul vaidlevad teadlased ja filosoofid, high-profile romaani- ja ajakirjanikud selle üle, kas religioonil on tulevikku. Intellektuaalne liiklus pole olnud vaid ühesuunaline. Usklike tarbeks on avatud vastutuli – nt briti teoloogi Alister McGrathi "Dawkinsi luul?" (The Dawkins Delusion?) ning Kanada katoliikliku filosoofi Charles Taylori "Ilmalik ajastu" (The Secular Age). Üldkokkuvõttes on aga jumalavastane väesalk müügis peale jäänud, ja tasub küsida, miks.
Järsku muutust religiooni tajumises saab vaid osalt seletada terrorismiga. 9/11 kaapredajad pidasid endid usutraditsiooni märtriteks, ja Lääne arvamus võttis nende enese-pildi omaks. On neid, kelle jaoks islami fundamentalismi tõus on võrreldav kõige hullemaga, millele liberaalsed ühiskonnad XX sajandil olid tunnistajaks.
Dawkinsi ja Hitchensi, Daniel Dennetti ja Martin Amise, Michael Onfray, Philip Pullmani ja teiste jaoks on religioon kui selline mürk, mis toitnud vägivalla ja rõhumise tuld läbi kogu ajaloo tänapäevani välja. Tungivus, millega nad loovad oma usuvastast poleemikat, viitab, et on toimunud sama tähendusrikas muutus kui terrorismi esilekerkimine: ilmalikkustamise tõus on pöördunud mõõnaks. Need kirjanikud pärinevad põlvkonnast, keda õpetati religiooni pidama tagasilanguseks inimarengu varasemasse staadiumi, atavismiks, mis teadmiste kasvades paratamatult kaob. XIX sajandil, kui teaduslik ja tööstusrevolutsioon muutsid ühiskonda väga kiiresti, ei olnuks see ehk rumal oletus. Dawkins, Hitchens ja ülejäänud võivad endiselt uskuda, et pikapeale surub teaduse areng religiooni inimelu äärealadele, see on aga pigem usu-asi kui tõenditele rajatud teooria.
On tõsi, et religioon on mitmel maal (Iirima ühe viimase näitena) läinud järsult allamäge, ning pole Britannias kujundanud juba palju aastaid inimeste elu. Suur osa Euroopast on selgelt postkristlik. Kummatigi pole midagi, mis viitaks, et religioonist eemale liikumine on pöördumatu või et see on potentsiaalilt üleüldine. USA ei ole täna ilmalikum kui ta oli 150 aastat tagasi, mil de Tocqueville'i hämmastas ja tegi nõutuks selle üldine küllastumus religioonist. Igatahes oli ajastu ilmalikkus osalt illusoorne. XX sajandi poliitilised massiliikumised olid väljendiks religiooni pärandatud müütidele, ning pole juhus, et nüüd, mil need liikumised on ära vajunud, virgub religioon. Praegune usuvaenulikkus on reaktsioon sellele kursimuutusele. Ilmalikkustamine on taandel, ja selle tulemuseks on evangeelset laadi ateismi ilmumine, mida pole nähtud Victoria aegadest peale.
Nagu minevikus, nii on see ka praegu niisugune ateism, millest õhkub sedasama usku, mida ta eitab. Hea näide on Philip Pullmani "Virmalised" (Northern Lights) – peente vihjetega mitmekihiline allegooria, millest Hollywood tegi hiljuti efektse filmi "Kuldne kompass". Pullmani tähendamissõna puudutab enamaid ohte kui autoritarism. Seal tõstetud küsimused on olemuselt religioossed ja tublisti tänu võlgu usule, mida ründab. Pullman on väitnud, et tema ateism valati anglikaani traditsiooni valuvormis; tema töös on tunda Miltonit ja Blake'i. Pullmani suurim võlg sellele traditsioonile on vaba tahte mõiste. "Virmaliste" keskne liin on vaba tahte maksmapanek usu üle. Noor kangelanna Lyra Belacqua läheb kukutama Magisteriumi (Pullmani metafoor kristlusele), sest et see püüab riisuda inimestelt nende võimet valida ise suund elus, mis, nagu ta usub, hävitab neis kõige inimlikuma. Ent vaba tahte idee, mis on inspireerinud liberalistlikult mõistetud isikliku autonoomia ideed, pärineb piiblist (mõelge loomisloole). Usk, et vaba tahte teostamine on osa inimeseks olemisest, on religiooni pärand, ja nagu enamus tänaseid ateismiteisendeid, on ka Pullmani oma tuletatud kristlusest.
Hingi püüdev ateism taaselustab kristluse ja islami mõningaid kõige hullemaid jooni. Samapalju kui nood religioonid, on seegi üleüldise pööramise projekt. Evangeelsed ateistid ei kahtle iial, et inimese elu saab muuta teiseks, kui kõik tunnistavad nende vaateviisi, ja et üks eluviis – nende oma, vastavalt kaunistatud – on õige kõigile. Aga ateism ei peaks olema seesugune misjonäri-kreedo. On täiesti mõistlik olla vaba religioossetest uskumustest ning suhtuda religiooni siiski sõbralikult. Veider humanismist – mõista hukka eriomaselt inimlik (ehk humaanne) impulss. Aga see just on, mida evangeelsed ateistid religiooni demoniseerides teevad.
Imelikuks tunnuseks taolisele ateismile on, et mitmed selle eriti tulised misjonärid on filosoofid. Daniel Dennetti "Nõidust murdes: religioon kui loodusnähtus" (Breaking the Spell: Religion as a Natural Phenomenon) väidab end visandavat religiooni üldteooriat. Tegelikult on see peamiselt vaid Ameerika kristluse vastane poleemika. Selle kolkalik kese on näha Dennetti religioonikäsitluses – religioon tähendab talle usku, et maailma asju saab seletada vaid mingite üleloomulike jõududega (kellede heakskiitu usklik püüdleb). Tema jaoks on religioonid püüe teha midagi, mida teadus teeb paremini – religioonid esitavad algelisi või äpardunud teooriaid või täielikku mõttetust. Propositsioon, et jumal on olemas, kirjutab ta ägedalt, pole isegi mitte teooria. Ent religioonid ei koosnegi teooriateks kibelevatest propositsioonidest. Ida-kristluse keskmes ongi jumaliku arusaadamatus. Õigeusklik judaism kaldub praktikat hindama kõrgemaks õpetusest. Budism on alati möönnud, et vaimu-asjades on tõde väljendamatu, nagu ka islami sufism. Hinduism pole end eales määratlenud millegi nii äralihtsustatu kaudu kui usutunnistus. See esineb vaid mõnes lääne-kristlikus tradistioonis kreeka filosoofia mõjul, mis on püüdnud religiooni muuta seletavaks õpetuseks.
Arusaama, et religioon on teaduse algeline versioon, populariseeris XIX sajandi lõpul J.G. Frazeri ülevaade primitiivsete rahvaste müütidest "Kuldne oks: uurimus nõidusest ja religioonist" (The Golden Bough: A Study in Magic and Religion). Frazer nägi religiooni ja maagilist mõtlemist tihkelt seotuna. Hirmu ja rumalusse juurdununa on need inimese lapsepõlve jäänukid, mis kaovad teadmiste kasvades. Dennetti ateism ei ole eriti midagi enamat kui Fazeri positivismi lapitud teisend. Positivistid uskusid, et transpordi ja side arenedes – mis nende päevil tähendas kanaleid ja telegraafi – irratsionaalne mõtlemine tükkis minekivu-religioonidega närbub. Möödunud sajandi ajaloost hoolimata usub Dennett suuresti sedasama. Intervjuus, mille pealkirja all "Religiooni salavõimu aurustumine" (The Evaporation of the Powerful Mystique of Religion) leiate kuskilt siit, ennustab ta, et umbes 25 aasta pärast on peaaegu kõik religioonid arenenud millekski hoopis muuks, ja seda sel määral, et ei ärata enamikus paigus enam seda aukartust mis täna. Ta on kindel, ütleb Dennett meile, et see juhtub peamiselt infotehnoloogia (mitte ainult internet, vaid ka mobiiltelefonid ja kaasaskantavad raadiod ja telekad) üleilmse leviku tõttu. Filosoof pole ilmselt mõtisklenud mobiiltelefonide küllastusest Talibanis ega kuulsast al-Qaeda veebisaidist.
Teadmiste kasv on tõsiasi, mida eitavad vaid postmodernistlikud relativistid. Teadus on meie käsutuses olevaist parim vahend moodustamaks usaldusväärseid uskumusi maailmast, ent ta ei erine religioonist sellega, et teeks nähtavaks alasti tõe, mille religioonid looritavad ulmadesse. Teadus ja religioon on mõlemad sümbolite süsteemid, mis teenivad inimlikke vajadusi – teaduse puhul on nendeks prognoos ja regulatsioon. Religioonid on teeninud paljusid eesmärke, tegelikult aga vastavad tähenduse-vajadusele, mida rahuldatakse pigem müüdi kui seletuse abil. Suur osa kaasaegsest mõtlemisest koosneb ilmalikest müütidest – tühjaks õõnestatud religioossetest pseudoteadusesse tõlgitud narratiividest. Dennetti arvamus, et uus sidetehnoloogia teisendab fundamentaalselt inimolendite mõtteviisi, on just selline müüt.

"Luulus jumalast" üritab Richard Dawkins religiooni võlu seletada meemide teooria kaudu – meemid on uduselt määratud mõttelised ühikud, mis üksteisega võistlevad looduslikku valikut parodeerides. Dawkins möönab, et kuna inimestel on üldine kalduvus religioossele usule, on sel pidanud olema mingi evolutsiooniline eelis, ent täna, väidab ta, säilitab seda vaid halb haridus. Darwinistlikust vaatepunktist on hämmastav see oluline roll, mille Dawkins haridusele omistab. Dokumenteeritud ajaloo jooksul pole inimese bioloogia suurt muutunud – kui religioon on liigi riistvaras sees, siis on raske mõista, kuidas teistsugune haridus saaks seda muuta. Kummatigi paistab Dawkins olevat veenunud, et religioon sureks välja, kui seda pidevalt ei sisendataks koolis ja perekonnas. Sellisel seisukohal on rohkem ühist teatud liiki fundamentalistliku teoloogiaga kui darwinistliku teooriaga, ja vägisi tuleb meelde üks evangeelne kristlane, kes kinnitas mulle, et lastel, kes kasvavad üles karskes ümbruses, ei esine lubamatuid sugukihusid.
Dawkinsi memeetiline religiooniteooria on klassikaline näide jampsist, mis sigineb, kui rakendada darwinistlikku mõtlemist väljaspool selle õiget toime-ala. Koos Dennettiga, kes samuti peab selle teooria ühest versioonist kinni, arvab Dawkins, et religioossed ideed kestavad, sest et nad on võimelised kestma mistahes meemibasseinis – või siis seepärast, et nad on osa meemivõrgustikust, mis sisaldab sarnaseid meeme, nagu näiteks mõte, et kui sina sured märtrina, siis saad sina nautima seitsetkümmet kaht neitsit. Paraku on meemiõpetus teadus ainult selles mõttes, nagu on teadus Suur Kava (Intelligent Design). Rangelt võttes pole see isegi mitte teooria. Meemijutt on lihtsalt valesti mõistetud darwinismi kujundite-rea saba.
Dawkins võrdleb religiooni viirusega: religioossed ideed on meemid, mis nakatavad vastuvõtlikke vaime, eriti laste omi. Bioloogilisel metafoorikal võib olla häid külgi – evangeelsete ateistide vaimud näiteks paistavad olevat religiooni-meemide nakkusele eriti vastuvõtlikud. Samas on seesugused analoogiad ohtlikud. Dawkins pöörab laialdast tähelepanu religiooni survele, mis on tõesti olemas. Vähem osutab ta tähelepanu faktile, et mõned kaasaja kõige hullemad jõledused saadeti korda režiimide poolt, mis väitsid, et nende kuritöödel on teaduse heakskiit. Natside teaduslik rassism ja nõukogude dialektiline materialism taandasid inimelu mõõdetamatu komplekssuse teadusliku valemi tapvasse lihtsusesse. Mõlemal puhul oli teadus võltsteadus, ent tol ajal tunnustatud ehtsana, ja mitte ainult kõnealuste režiimide poolt. Teadus on sama aldis laskma end ära kasutada ebainimlikel eesmärkidel kui mistahes teine iniminstitutsioon. Tegelikult, arvestades teaduse tohutut autoriteeti, on taoline ärakasutamisoht suuremgi.

Kaasaegsed religioonioponendid ilmutavad silmapaistvat huvipuudust ateistlike režiimide ajaloolise arhiivi vastu. Ameerika kirjamees Sam Harris väidab oma teoses "Usu lõpp: religioon, terror ja mõistuse-tulevik" (The End of Faith: Religion, Terror and the Future of Reason), et religioon on olnud peamine vägivalla ja rõhumise allikas ajaloos. Ta möönab, et ilmalikud despoodid nagu Stalin ja Mao rakendasid mastaapset terrorit, ent jääb arvamuse juurde, et nendepoolsel rõhumisel polnud mingit pistmist teadusliku ateismi õpetusega – nendel režiimidel oli vaid see viga, et need olid türanniad. Ent kas ei või olla sidet katse vahel juurida välja religiooni, ja vabaduse kaotamise vahel? Vaevalt et Mao, kes alustas rünnakut Tiibeti rahva ja kultuuri vastu loosungi all Religioon on mürk, oleks nõustunud sellega, et tema ateistlik maailmavaade ei olnud kuidagi seotud tema poliitikaga. On tõsi, et teda kummardati kui pooljumalat – nagu Stalinitki Nõukogude Liidus. Nende kultuste arenedes aga ei taganenud ei kommunistlik Venemaa ega Hiina ateismist. Nad demonstreerisid, mis juhtub, kui ateismist saab poliitiline projekt. Tulemus on alati üks – asendusreligioon, mida saab säilitada vaid hirmuvalitsusega.
Midagi sellist juhtus ka natsi-Saksamaal. Dawkins heidab kõrvale iga vihje, et natside kuriteod võiksid olla seotud ateismiga. Loeb see, deklareerib ta "Luulus jumalast", kas ateism mõjutab süstemaatiliselt inimesi tegema halbu asju, mitte see, kas Hitler ja Stalin olid ateistid. Pole vähimatki tõendit, et mõjutab. See on lihtsameelne arutluskäik. Hitlerile, alalisele kirglikule teaduse eestkostjale, oli avaldanud tugevat muljet vulgaardarwinism ja eugeenika-õpetused, mis olid välja arenenud materialistlikest valgustusfilosoofiatest. Juutide tagakiusamisel kasutas ta kristlikku antisemiitlikku demonoloogiat, millega kirikud hirmuäratavas ulatuses kaasa läksid. Ent see, mis avas tee ajaloos pretsedenditule kuritööle, oli natside usk rassi kui teaduslikku kategooriasse. Nagu paljudel poolkirjaoskajatel sõdade-vahelises Euroopas, koosnes Hitlerigi maailmavaade pseudoteaduse ja usuvaenulikkuse segapudrust. Ei saa põhjendatult kahelda, et see oli teatud tüüpi ateism ja et see aitas kaasa natside kuritöid teoks teha.
Meie päevil on enamus ateiste avalikud liberaalid. Nad ei taha – nii nad teile ütlevad – mitte ateistlikku režiimi, vaid ilmalikku riiki, milles religioonil poleks rolli. Nad usuvad kahtlemata, et sellises riigis hakkab religioon kahanema. Ameerika ilmalik konstitutsioon aga ei ole taganud ilmalikku poliitikat. Kristlik fundamentalism on palju jõulisem USAs kui mistahes teisel maal, samas kui sel on väga vähe mõjuvõimu riigikirikuga Britannias. Kaasaegsed religioonikriitikud lähevad palju kaugemale kiriku riigist lahutamise nõudest. Kahtlemata tahab Dawkins riiklikes institutsioonides hävitada kõik jäljed religioonist. Piinlikul kombel on paljud ideed, mida ta oma sõjategevuses rakendab, kaasa arvatud religiooni enda idee, vormitud monoteismi poolt. Ilmaliku fundamentalismi taga asub religioonist pärit ajalookontseptsioon.
A.C. Grayling pakub näidet religioossete kategooriate järjekindlast kasutamisest ilmalikus mõtlemises oma kirjatöös "Valguse poole: vabaduse ja õiguste eest võitlemise lugu, mis lõi moodsa Lääne" (Towards the Light: The Story of the Struggles for Liberty and Rights that Made the Modern West). Nagu pealkirigi osutab, on Graylingi raamat teatud liik jutlust. Selle siht on üle kinnitada mida ta nimetab viiglik vaade kaasaegse Lääne ajaloole, mille tuum on, et Lääs ilmutab progressi. Viigid olid vagad kristlased, kes uskusid, et jumaliku ettehoolde korraldusel jõudis ajalugu oma tippu inglise institutsioonides, ja ka Grayling usub, et ajalugu liigub õiges suunas. Kahtlemata on olnud tagasilööke – ta nimetab möödaminnes natsismi ja kommunismi, pühendades neile paar lauset. Kuid need hädad olid perifeersed. Need ei peegelda moodsa Lääne keskset traditsiooni, mis on alati olnud pühendatud vabadusele, ja mis – toonitab Grayling – on oma olemuselt religioonile antagonistlik. Vabaduse ajalugu, kirjutab ta, on üks teine peatükk – ja vahest kõigist kõige tähtsam – religiooni ja sekularismi vahelises suures tülis. Võimalust, et ilmaliku mõtlemise radikaalsed suunad võisid aidata kaasa natsismi ja kommunismi arengule, ei mainita. Veelgi vähem XVIII sajandi viigidest, keda vapustas Prantsuse terror, kahtleb Grayling ajaloo suunas.
Aga usk, et ajalugu on suunaga protsess, põhineb samamoodi usundile kui mistahes asi kristlikus katekismuses. Graylingi sarnased ilmalikud mõtlejad ei tunnista ettehoolet, ent nad mõtlevad üha, et inimkond liigub universaalse sihi, tsivilisatsiooni poole, mis põhineb (lõpuks kogu liiki hõlmavale) teadusele. Kristluse-eelses Euroopas mõisteti inimelu tsüklite seeriana, ajalugu nähti pigem traagilise või koomilise kui lunastavana. Kristluse saabumisega hakati uskuma, et ajalool on ettemääratud siht – inimese lunastamine. Ehkki nende religioosset sisu maha vaikides, klammerduvad ilmalikud humanistid jätkuvalt sarnaste uskumuste külge. Ei tahaks kellelegi keelata usu tröösti, kuid on selge, et ajaloo progressi idee on müüt, mille on loonud vajadus tähenduse järele.
Selle ilmaliku narratiivi häda ei ole eelduses, et progress on paratamatu (paljudes teisendeis seda eeldust pole). Häda peitub selles, et usutakse, et teaduse edusamme saab kopeerida eetikasse ja poliitikasse. On aga tõsiasi, et kui teaduslik teadmus kasvab kumulatiivselt, siis ühiskonnas midagi sellist ei toimu. XIX sajandil kaotati suures osas maailmast orjandus, ent see naasis mastaapselt natsismis ja kommunismis, ning eksisteerib tänapäevalgi. Piinamine keelati rahvusvaheliste konventsioonidega peale II Maailmasõda – ainult selleks, et maailma esimene liberaalne režiim selle XXI sajandi alul poliitilise instrumendina jälle kasutusele võtaks. Jõukus on suurenenud, ent seda on korduvalt hävitatud sõdades ja revolutsioonides. Inimesed elavad kauem ja tapavad üksteist arvukamalt. Teadmised kasvavad, inimolendid jäävad aga põhiliselt samasugusteks.
Usk progressi on kristlik ajaloo universaalnarratiivina käsitlemise jäänuk, ja intellektuaalselt range ateism alustaks sellest, et seaks selle kahtluse alla. Seda tegi Nietzsche, kui ta XIX sajandi lõpus arendas oma kristluse-kriitikat, ent peaaegu mitte ükski ilmalikest misjonäridest pole ta eeskuju järginud. Ei pea olema suur Nietzsche fänn, et imestada, miks küll. Põhjus on kahtlemata selles, et tema ei eeldanud, et ateismi ja liberaalsete väärtuste vahel on seos – vastupidi, tema nägi liberaalseid väärtusi kristlusest võrsununa ja mõistis nad osalt just seepärast hukka. Evangeelsed ateistid on end aga vastupidiselt asetanud liberaalsete väärtuste kaitsja positsioonile – tundmata erilist huvi, kust need vabadused tulenevad, ja möönmata eales, et religioonil võib olla olnud osa nende loomisel.

Kaasaegsetest religiooni-vastastest võitlejatest on vaid prantsuse kirjamees Michel Onfray võtnud oma lähtepunktiks Nietzsche. Mõnes mõttes on Onfray "Ateismi kaitseks" üle kõigest, mis inglisekeelsed autorid on sel teemal avaldanud. Värskendaval moel tõdeb ta, et evangeelne ateism on traditsioonilise religiooni ebateadlik jäljendus: Paljud selle ilmaliku ürituse eestvõitlejad näevad välja hämmastavalt klerikaalsed. Hullemadki: kui vaimulike karikatuur. Oma anglo-saksi kolleegidest selgemini mõistab Onfray religiooni kujundavat mõju ilmalikule mõtlemisele. Siiski ei paista ta märkavat, et tema poolt enesestmõistetavaks peetavaid liberaalseid väärtusi on osalt vorminud kristlus ja judaism. Sallivuse liberaalsed võtmeteoreetikud on John Locke, kes kaitses usuvabadust otseselt kristlikus sõnaseades, ja Benedict Spinoza, juudi ratsionalist, kes oli ühtlasi müstik. Onfrayl pole aga midagi peale põlguse traditsioonide vastu, milledest nood mõtlejad esile kerkisid – eriti juudi monoteismi vastu: Meil pole kirjalikku tõendit ühe-jumala-kummardajatest pärinemise kohta, kirjutab ta. Aga perekonnaliin on selge: selle mõtlesid välja juudid, et tagada oma väikesele, ohustatud rahvale kokkukuuluvus, jõuallikas selleks, ja olemasolu. Siin eirab Onfray üht eristust. Võib olla õige, et juudid arendasid esimesena välja monoteismi, aga judaism pole kunagi olnud misjoni-usk. Üldist pööramist taotledes kuulub evangeelne ateism kristluse ja islami juurde.
Tänases religiooni ümbritsevas ärevuses on unustatud, et enamus möödunud sajandi usule rajatud vägivallast oli loomult ilmalik. Teatud määral on see tõsi ka praeguse terrorismilaine kohta. Islam on liikumiste lapitekk, kõik pole vägivaldsed jihadistid ja mõned on tugevasti al-Qaeda vastu; enamus on osalt fundamentalistlikud ja nende eesmärk on taastada islamistlike traditsioonide kadunud puhtus, võttes samal ajal mõningaid juhtmõtteid üle radikaalsest ilmalikust ideoloogiast.

Trendikas on rääkida islamo-fašismist, ja islamistlikel parteidel ongi sõdade-vahelise fašistliku liikumisega mõningaid ühisjooni, nende seas antisemitism. Kuid samapalju kui mitte rohkem võlgnevad islamistid vasakäärmusele, ja oleks korrektsem nimetada paljusid neist islamo-leninistideks. Ka pärineb islami terrori-tehnika ilmalikest revolutsioonilistest liikumistest. Iraagi pantvangi-võtud on kopeeritud viimse kui teatraalse üksikasjani 1970ndate Euroopa "revolutsioonilistelt tribunalidelt" nagu see, mille lavastasid Punased Brigaadid, kui nad 1978. aastal mõrvasid endise Itaalia peaministri Aldo Moro.

Ilmalike revolutsiooniliste liikumiste mõju terrorismile ulatub islamistidest tublisti kaugemale. Christopher Hitchens märgib "Jumal ei ole suur"es (God is Not Great), et ammu enne Hizbullah'd ja al-Qaedat alustasid Sri Lanka Tamili Tiigrid sellega, mida ta õigusega nimetab enesetapu-mõrva ilgeks taktikaks. Ta jätab mainimata, et tiigrid on marksistid-leninistid, kes, värvates liikmeid küll peamiselt vaid saare hindu-usuliste seast, ei tunnista religiooni üheski selle paljudest teisendeist. Enesetapjad-pommitajad Tiigrid ei lähe kindlasse surma uskudes, et neid mistahes paradiisis selle eest autasustatakse. Nagu ei uskunud ka need enesetapjad-pommitajad, kes 1980ndatel aastatel tõrjusid Ameerika ja Prantsuse väed Liibanonist välja – enamus neist kuulus vasakpoolsetesse organisatsioonidesse nagu Liibanoni Kommunistlik Partei. Need ilmalikud terroristid uskusid end algatanuvat ajaloolise protsessi, millest tärkab parem maailm kui mistahes seni olnu. Selline vaatevinkel on inimesega seotud tegelikkusest hoopis kaugemal ning tapab oma tagajärgedes hoopis kindlamini kui suurem osa religioosseid müüte.

Ei ole vaja uskuda mingit progressi-narratiivi selleks, et pidada liberaalseid ühiskondi vaieldamatult kaitsmisväärseiks. Keegi ei kahtle, et need on üle näiteks Talibani või Afganistani pealesunnitud türanniast. Asi on proportsioonis. Konfliktidest vaevatud ning ilma kommunistide ja natside majandusliku baasita ei kujuta islamism endast ligilähedaseltki sellist ohtu, mida me XX sajandil tänu esimestele tunnistasime. Suuremat ohtu kujutab endast Põhja-Korea, mis oma repressioonide-registrilt ületab mistahes islamistliku režiimi ja millel ilmselgelt on mingi tuuma-võimekus. Evangeelsed ateistid vaevu mainivadki teda. Hitchens on erand, ent kui ta kirjeldab oma külaskäiku sellele maale, siis ainult jõudmaks järeldusele, et see režiim on konfutsianismi ja esivanemate-kummardamise lahjendatud, end täiustunud vorm. Nagu Venemaal ja Hiinas, on õilis ja humaanne marksistlik-leninistlik filosoofia igast vastutusest prii.

Kirjutades trotskistide-luxemburgistide sektist, kuhu ta kord kuulus, pihib Hitchens kurvalt: On päevi, mil ma tunnen oma vanadest veendumustest puudust, nagu oleksid need amputeeritud jäse. Muretsemiseks pole põhjust. Tema Iraagi-aruanded näitavad, et tahe uskuda pole tas kadunud. Ameerika juhitud invasiooni mõjul on suurem osa kurdi tsoonist välja jääv maa üle antud valitava islamistliku teokraatia kätte, kus naisi, geisid ja usuvähemusi rõhutakse rohkem kui mistahes ajastul Iraagi ajaloos. Iraagist ilmaliku demokraatia tegemine, mida Hitchens innukalt propageeris, võinuks teostuda vaid jumala otsese sekkumise abil.
"Teises tasandis" (The Second Plane) kirjutas Martin Amis: Vastuseis religioonile on juba üldiselt respektaabel – nii intellektuaalselt kui moraalselt. Amis on kindel, et religioon on halb asi ning et sel pole Läänes tulevikku. Niisugune kindlus "Hirmsa Koba" (Koba the Dread: Laughter and the Twenty Million – Läänes elava postsoveti intelligentsi enesepettuse kohtulik ekspertiis) autoris üllatab. Intellektuaalid, kellede rumalust Amis lahkab, pöördusid kommunismi kui mingisse surrogaatreligiooni, ning lõpetasid Stalinile vabanduste otsimisega. Kas tänapäeval pole tõesti võrreldavat rumalust? Mõned neo-conid [tõesti ei raatsi seda terminit tõlkida: con siin formaalselt võttes tuleneb "konservatiivist", ent laiatarbekasutuses tähistab con pätti, petist (algselt convict < süüdimõistetu < sunnitööline) - A.M.] – nagu Tony Blair, kes hakkab varsti õpetama religiooni ja poliitikat Yale'is – kombineerivad oma sõjaka progressivismi religioosse usuga, kuigi seesugusega, mida Augustinusel ja Pascalil oleks vist raske ära tunda. Enamus on ilmalikud utopistid, kes õigustavad ennetussõda ning leiavad vabandusi piinamistele, kuna need viia helgesse tulevikku, milles demokraatia võetakse üleüldiselt omaks. Isegi moraalselt respektaablis Läänemaailmas pole messiaanlik poliitika kaotanud oma ohtlikku võlu.
Religioon ei ole ära lainud. Selle mahasurumine on kui sugulisuse mahasurumine – st enesepettus. Kahekümnendal sajandil, kui religiooni käsutuses olid võimsad riigid ja massiliikumised, aitas see sigitada totalitarismi. Täna on tulemuseks hüsteeriline õhkkond. Mitte kõik religioonis ei ole väärtuslik ega tasu au sees hoidmist – nagu antropotsentrism, inetu fantaasia, et Maa on olemas selleks, et teenindada inimesi; seda ettekujutust jagab enamus ilmalikke humaniste. Nagu ka religioossete autoriteetide pretensioon – mida esitavad ka ateistlikud režiimid – otsustusõigusele, kuidas inimesed võivad väljendada oma seksuaalsust, reguleerida oma viljakust ning lõpetada oma elu; taolised pretensioonid tuleks kategooriliselt tagasi lükata. Kellelgi ei tohiks lubada selletaolisi vabadusi piirata, ja ühelgi religioonil ei ole õigust katkestada rahu.
Katse religiooni välja juurida viib kummatigi vaid selle taasilmumisele grotesksetes ja allakäinud vormides. Lihtsameelne usk maailmarevolutsiooni, universaalsesse demokraatiasse või mobiiltelefonide okultsetesse võimetesse solvab mõistust enam kui usumüsteeriumid, ning arvata võib, et kestab lühemat aega. Victoria-aegne luuletaja Matthew Arnold kirjutas usklikest, kes jäetakse ilma kõigest, kui usu-tõus mõõnab ära. Praegu mõõnab ilmalik usk, ja selle uskmatuseapostlid jäävad kuivale.

(2008)
Kogumikust Gray's Anatomy, 2009, 2010

EUROOPA UUS-PAREMÄÄRMUS ehk MODERNISEERIMISE VARJUKÜLG

Kaasaegse argoo leksikonis tähendab moderniseerimine kõike, mille poole tasub püüelda. Kes tahaks olla mahajäänud, või, veel hullem – tagurlane? Me arvame, et olla moderniseeritud on hea, mitte olla halb. Ja progressimeelsed peavad enesestmõistetavaks, et moderniseerimise poolt olemine tähendab tunnustada liberaalseid väärtusi. Kummatigi on lähiajaloo kõige repressiivsemad režiimid olnud paindumatult uuemeelsed. Isegi natsid, kes ergastasid Euroopas sügavalt juurdunud rassismi- ja antisemitismi traditsioone, tegid seda moderniseerivat revolutsioonilist üritust teenides. on saanud usu-asjaks, et globaalne majanduskasv käib käsikäes liberaalsete väärtuste levimisega. Ometi sisenevad üle kogu Euroopa parteid, kes ei tunnusta liberaalseid väärtusi, poliitilise peavoolu sügavustesse. Vasak-tsentristlik käibetarkus seletab antud arengut peavoolu parteide äpardumisega multikultuursete ideaalide ning immigratsiooni majandusliku kasu kaitsel. Tõde ei ole nii rahustav. Nagu suures osas XX sajandist, on ka täna liberaalse ühiskonna vaenlased need, kes mõistavad kõige paremini selle haprust.
Mandril on paremäärmuslikes parteides teoksil uus auahne moderniseerimisprojekt. Britannias tähendab moderniseerimine tsentristlikuks parteiks saamist – äärmiselt edukas strateegia, mida rakendasid leiboristid tagasiteel võimule. Mandri-Euroopas tähendab see strateegiat, mille abil paremäärmus hävitab tsentrismi mõju võimule. Euroopa paremäärmusparteid hõlmavad terve hulga eri kallakuid. Ühine on neil see, et nad kasutavad globaalse vabaturu (mis nüüd on moderniseerimise peaikoon) loodud sotsiaalset nihet uue identiteedipoliitika kütusena. Euroopa paremäärmus teab hoopis paremini kui kohmerdavad tsentrismiparteid, et globaliseerumises on kaotajaid isegi kõige rikkamates maades. Sidudes nende inimeste hirmud suure immigratsiooniga, esitab paremäärmus jõulise väljakutse tsentristlikule konsensusele, mis on valitsenud suuremat osa mandri-Euroopast alates külma sõja lõpust. Samal ajal õõnestab paremäärmuse tõus kõikjallevinud progressiivset mõtlemist toetavat usku, et demokraatia ja jõukus tagavad liberaalse kosmopoliitilise tuleviku.

On olemas järjepidevus sõja-eelse fašistliku ja natsiliikumiste ning Euroopa tänapäevase paremäärmuse vahel – kuid see, mida me praegu näeme, ei ole lihtsalt 1930ndate aastate sündmuste kordusetendus. Siis olid ilmalikud ideoloogid vastuolus suure osaga maailmast ning poliitilised massiparteid võitlesid tugevates riikides võimu pärast. Nüüd on ilmalik ideoloogia taandunud ja poliitilisi massiparteisid pole olemas. Kui kusagil on suur hulk rahvast mobiliseerunud, siis kas fundamentalistlikes liikumistes või ühe-küsimuse-rühmades nagu Greenpeace, või siis sellistes vormitutes võrgustikes nagu kapitalismivastastel aktivistidel. Euroopas ei ole selliseid totalitaarseid riike, nagu neid oli seal küllalt leida kahe viimase sõja vahel. Kuigi mõnel postkommunistlikul maal võivad nad olla korrumpeerunud ja pool-autoritaarsed, on demokraatlik valitsemine kindlustanud end kogu Euroopas.
Ka ei ole Euroopal, kui mitte arvestada Venemaad ja Balkanit, mingeid majanduskriiside haava-arme. Mitte ainult Saksamaal, vaid suurel osal kontinendist tuli paremäärmus sõdade vahel võimule hüperinflatsiooni ja tööpuuduse turjal. Tänane paremäärmus on saavutanud mõningad oma hiilgavatest võitudest mõnedes kõige rikkamates maades. Kuidas ka ei vaataks, ei saa Austriat kuidagi pidada majanduskriisi veerel olevaks: seal on Euroopa madalamaid tööpuuduse-näite, ja see on üks kõige kõrgemalt arenenud heaoluriike. Ometi sündis see Austrias, et Jorg Haideri Vabaduspartei kukutas 30-aastase tsentristliku konsensuse ja hakkas riigivalitsuse osaliseks. Ka Pim Fortuyni tõusu ei saa seletada tööpuudusega, mis on Madalmaades veelgi väiksem kui Austrias.
Paremäärmust lihtsalt atavismiks pidada on seda alahinnata. Kui sõdade-vahelise Euroopa paremäärmus ammutas oma jõu vaesusest ja majanduskriisist, siis praegu see kosub külluse riskidel. Pigem demokraatia abil kui seda kummutada püüdes joonistab paremäärmus Euroopa poliitilist kaarti ümber, kasutades ära hääletajate hirme rikastes maades.
Majandusfilosoofiliset võttes on see moderniseerimise tipp. Enamus Euroopa paremäärmuslikest parteidest on hüljanud sõdade-vaheliste aastate protektsionismi-programmi. Välja arvatud Prantsusmaal, kus Jean-Marie Le Pen jätkab Vichy süngeid traditsioone, on paremäärmus oma majanduslikult hoiakult liberalistlik. Austrias, šveitsis ja Põhja-Itaalias edendab see kõrgtehnoloogilist majandust, mis on maailmaga ühendatud vaba kaubanduse kaudu, eraldatud aga vaestehordidest immigratsioonikeeluga. Kui see on fašism, siis läptoppide, mitte säärsaabaste fašism. Nagu minevikugi fašistlikud parteid, tunnistab paremäärmus oma aja majandusortodoksiat. Täna on see vabaturu-ortodoksia.
Paremäärmus tervitas koos tsentristlike parteidega globalisatsiooni. Erinevalt tsentristlikest parteidest aga mõistab paremäärmus, et globaalsel turul on inimkaotusi. Võib olla tõsi, et globaalne vabakaubandus toob mõnikord kasu vaestele inimestele vaestel maadel (kuigi massilisi tõendeid selle kohta pole), ent, nagu on valmis möönma selle paindlikumad poolehoidjad, ei tee see midagi rikaste maade väljaõppimata lihttöötajate heaks. Samamoodi – ja see võib osutuda poliitiliselt tähtsaks – pole globaalses vabakaubanduses mingeid hüvesid kontoriametnikele ja keskastme juhtidele, kellede funktsioone võib hakata täitma nendest maailma osadest, kus töö on odavam. Isegi kui nad praegu ei kannata kõrge tööpuuduse käes, on tendents, et nende lihttöötajate ja valgekraeliste töövõtjate sissetulekud, kelle töösooritused saab automatiseerida, langevad muust ühiskonnast madalamale. Nende inimrühmade jaoks tähendab globalisatsioon armutut allakäiku.

Strateegilise pöörde edule tõi paremäärmusele immigrantide süüdistamine Euroopa globaliseerumise inimohvrites, kusjuures immigrandid on sageli ise olnud globalisatsiooni ohvrid maailma vaestes osades. Selle edu on teinud võimalikuks Euroopas sügavale kinnitunud ksenofoobia ja rassismi traditsioonid. Siin mõningaid Euroopa ajaloo halvimate osade pahaendelisi kajastusi. Kui mitte arvestada Madalmaid, asub antisemitism endiselt paremäärmuse südames. Le Peni Rahvarinne püsib kindlalt Charles Maurras' Action Françaisei, 1899. aastal asutatud radikaalse natsionalistlik-monarhistlik organisatsiooni traditsioonis, mis kehastas Kolmanda Vabariigi poliitilist antisemitismi (kulmineerus Dreyfusi kaasusega). Viimasel ajal on paremäärmuse antisemitism muutunud avalikuks ja jultunuks. Üks Belgia Flaamide Bloki seeniorliige on seadnud kahtluse alla holokausti tegelikkuse ja Anne Franki päevikute ehtsuse. Seda tehes paljastas ta paremäärmuse baas-agenda üle peaaegu kogu Euroopa. Nii nagu minevikus, nii on ka praegu Euroopa kogukonna traditsioonide ning kiidetud sotsiaalse sidususe varjuküljeks vähemuste ja võõraste väljasulgemine. Keskparteid peavad võimatuks möönda Euroopa võõra-viha ja -hirmu jõudu ja sügavust. Paremäärmusel taolisi tõkkeid pole.
Selles, kuidas paremäärmus tänapäeval Euroopa rassismi ära kasutab, meenutab ta oma sõdadevahelist vastet. Ent on olulisi erinevusi. Jäik-radikaalsed fašistid suhtusid natsionalismi tihti põlgusega. Arthur Koestleri sõja-aja romaanis "Tulek ja minek" on filosofeeriv natsidiplomaat – tüüp, mis oli Euroopas sel ajal tegelikult olemas – kes kinnitab, et natsionalism on hoopis internatsionalistlikum kui Prantsuse Revolutsioon või kommunism – see on revolutsiooniline projekt, mis pühib ära Euroopa anakronistlikud sõltumatud rahvusriigid. Natsistliku Uue Korra ajal juuritakse juudid koos mustlastega välja, ja väikesed rahvad asustatakse ümber sinna, kus nad on kõige kasulikumad pan-Euroopa majandusele:
"Sule silmad. Kujutle Euroopat kuni Uuralini tühja laiguna kaardil. On vaid energiaväljad... Pühi minema need naeruväärsed looklevad piirid, see Hiina müür, mis tungib üle meie energiaväljade; heida prügimäele või koli ümber tööstused, mis on ehitatud järelemõtlematult valedesse kohtadesse; likvideeri üleliigne elanikkond aladel, kus neid ei vajata; vii teatud piirkondade inimesed – kui vaja, terved rahvad – kohtadesse, kus neid vajatakse, ja sedalaadi tootvale tööle, milleks nad on rassiliselt kõige sobivamad."
Ehkki Oswald Mosley sõjajärgses loosungis "Euroopa: rahvus" natsionalismi-vastasus veel hingitses, suri see paremäärmuslaste mõtteilmas peale 1945. aastat põhiliselt välja. Täna on kõik Euroopa paremäärmuslikud parteid Euroopa institutsioonide suhtes silmatorkavalt vaenulikud. Natsi-intellektuaalide põlgust natsionalismi suhtes tasub aga mäletada, kuna see on kooskõlas nende üldise modernismiga. Saksamaal ja Itaalias värbas paremäärmus toetajaid sellistest avangardistlikest kultuuriliikumistest nagu ekspressionism ja futurism. Natsid tervitasid ka moodsat teadust: Adolf Hitler oli tehnoloogia kui inimese võimu instrumendi – kaasaarvatud võim sooritada seninägemata ulatuses genotsiidi – tuline poolehoidja. Nagu kuulutab Koestleri natsidiplomaat: "Me oleme algatanud midagi kujutlusvõimele hoomamatult hiiglaslikku. Nüüd ei ole inimesele enam võimatuid asju. Esimest korda ründame liikide bioloogilist struktuuri. Me oleme hakanud aretama Homo sapiensi uut liiki. Me rohime välja halva pärilikkuse jooned. Me oleme praktiliselt lõpetanud Euroopa mustlaste hävitamise (exterminating) või steriliseerimise ülesande, juutide likvideerimine viiakse lõpule aasta või kahe jooksul... Me oleme esimesed, kes kasutavad naha-alust süsti, lansetti ja steriliseerimisseadet ära oma revolutsioonis."
Sellised hoiakud polnud omased vaid natsidele. George Bernard Shaw õigustas massilist hävitamist kui inimlikku alternatiivi vangistusele, kiitis stalinistlikku Venemaad ajal, mil miljonid surid nälga, ja nägi Hitleri Saksamaad progressiivse režiimina. H.G. Wells flirtis sarnaste vaadetega. Nii nende vasakpoolsete mõtlejate kui natside enestegi jaoks oli natsism reaktsioonilise liikumise vastand. See kehastas moodsa ajajärgu tuum-usku – seda, et progress peab ära kasutama teadust ja tehnoloogiat, et muuta inimeseks-olemist (human condition), ilma, et peaks arvestama mineviku kõlblusnorme. Kui Teine maailmasõda oleks lõppenud teisiti ning natsid oleksid Euroopas võimule tulnud, kas poleks siis Uus Kord, mille nad kehtestanuksid, olnud moderne?
Paremäärmus oli radikaalselt moderniseerimismeelne liikumine 1930ndatel, ning on seda ka täna. Nagu minevikus, nii ka täna suunab see end traditsioonilisematele parema tiiva parteidele, ent selle laieneva toetajaskonna hulka kuulub poliitiliselt rahulolematuid palju laiemalt skaalalt. See ei ole kusagil ilmsem kui Madalmaades, kus Pim Fortuyn ilmutas eriti kavalat paremäärmuslikku strateegiat. Endise marksisti ja akadeemikuna oli Fortuyn majandus- ja keskkonnaküsimustes uus-thätšeriit, leierdades üha regulatsiooni õudustest ja maksude koormavusest. Ent erinevalt Britannia thätšeriitidest lembis ta vägagi vabarežiimi seksi, eutanaasia ja narkootikumide tarbimise vallas. Ja ta võttis kindla Iisraeli toetava hoiaku Kesk-Ida konfliktis ega paista olevat olnud antisemiit. Kuid kahtlemata mängis ta rassismi kaardile (eriti moslemite-vastasele); ta tegi seda, vähemalt enda jutu järgi, seepärast, et uskus, et edasine moslemi immigratsioon on ohuks hollandlaste vabadustele elustiili osas – ta seadis kahtluse alla usu, et liberaalsed ühiskonnad assimileerivad endasse antiliberaalsete väärtustega immigrandid. Sellest johtuvalt propageeris ta liberaalse kultuuriprotektsionismi poliitikat. Tal ei õnnestunud aga selgitada, kuidas sellist poliitikat ellu viia kohtades nagu Madalmaad, kus, nagu mujalgi Euroopas, on multikultuur pöördumatu tõsiasi. Osalt sel põhjusel tundub ebatõenäoline, et tema parteist hakkab valitsuses olema asja. Sellele vaatamata lõhub Fortuyni pärand Hollandi liberaalset konsensust.

Üle kogu Euroopa kaotab tsenter oma haaret. Paremäärmusparteid on juba valitsuses Austrias, Itaalias, Taanis ja Madalmaades. Kummatigi jäävad Euroopa poliitilised eliidid kangekaelselt tõrjuvaks signaalile, mille see saadab. Osalt on see kahtlemata võimuloleku mõnus muretus, olgugi et see võim kiiresti kahaneb. Ent see on ka intellektuaalne puue. Alates külma sõja lõpust on kõik peavoolu parteid tunnustanud sama ideoloogiat, mille järgi majanduse moderniseerimine ja liberaalsed väärtused arenevad paarisrakendis. Rääkimata usust, et vaba turg on ainus tee majandusmodernsusse. Isegi kui too poleks ajalooline müüt, on idee, et moderniseeritud majandus peab kuidagi moodi esile kutsuma liberaalse ühiskonna, ikkagi vaid fantaasia. Turureform on teinud edusaame Hiinas ja hilisemal ajal Venemaal, ilma et seal inimõiguste osas oleks tehtud järeleandmisi liberaalsetele ideedele. Pole mingit põhjust, miks sama ei peaks juhtuma teisteski maailma paikades. Seos liberaalsete väärtuste ja majandustõusu vahel on ajalooline juhus, mitte üldkehtiv seadus.
Tõsi küll, heatahtlikud majandusteadlased jutustavad teile, et jõukus peab aja jooksul viima isikuvabaduste nõudmiseni – sellele usule aga on vähe tõestusmaterjali. Suures osas Euroopast, kus paremäärmus teeb madala töötuse ja üldise jõukuse taustal edusamme, on see selgelt vale. Mis ei tähenda, et sellest loobutaks. Usk, et vabaturud ja liberaalsed väärtused käivad käsikäes, ei ole faktidele tugineva uurimistöö tulemus. See on usutunnistus – Valgustusaja usk, et koos teadmiste ja heaolu kasvuga heidavad inimesed endalt maha oma erinevused, neid üksteisest lahutavad identiteedid, ning muutuvad ühtse inimkonna liikmeteks. See lennukas ratsionalistlik kreedo (kunagine marksistide lemmik) on nüüd turureformile intellektuaalseks baasiks üle kogu maailma.
Vaidlustele (nüüd sama tavalised kui oli kisa erastamise ümber u 90ndate alul) vaatamata on selge, et demograafilised tegurid teevad edasise immigratsiooni paratamatuks. Võib olla tõsi, et vananev Euroopa saab kasu pidevast immigrantide sissevoolust – kuigi senikaua, kui mõnedes Euroopa maades on üle 10% tööjõust töötud, ei lõpeta see teemat. Aga isegi suure majandusliku kasu puhul toob ulatuslik immigratsioon kaasa suuri poliitilisi ohte. Üheksateistkümnenda sajandi lõpul pidasid vähesed riigipiirid – tööjõul oli tegelikult sama palju liikumisvabadust kui kapitalil. Seda globaliseerumisfaasi vaatavad paljud majandusteadlased (mitte mõned üksikud vasakult) peaaegu nagu nostalgiaga, see oli aga ühtlasi periood, mil demokraatia oli piiratud, ametühingud nõrgad ja heaoluriike polnud olemas. Vastupidiselt peab tänases Euroopas, kus heaoluriigid ja ametühingud on tugevad, olema aga hääletajate veenmine, et nad tunnustaksid lahtisi piire, heidutavalt raske ülesanne.
On tõsi, et Ühendriikides on olemas pooldav demokraatlik konsensus liberaalse immigratsioonipoliitika asjus. Kuid Ameerika avatus immigrantidele annab tunnistust edukusest sellise rahvusidentiteedi sepistamisel, mis ületab etnilised juured – see on saavutus, mida ei anna kopeerida terves Euroopas. Euroopa institutsioonid ei saa asendada rahvuslikku identiteeti; tihti nähakse neid viimast õõnestavana. Nõrgenenud rahvuskultuurid ei tule hästi toime uustulnukate sissesulatamise raskustega ning nad on taimelavaks tigedale populistlikule poliitikale, mis püüab identiteeti kindlustada etnilise eraldumisega (ethnic exclusion). Muistsetest sõgeuskudest õõnestatud, kindluseta nii oma tulevikus kui kohas maailmas, on Euroopa saanud hakkama rahvuslike (national) identiteetide nõrgestamisega ajal, mil tema institutsioonide põhjendatus (legitimacy) pole iial olnud nii suure kahtluse all... See on ohtlik aeg alustada liberaalse utopismi eksperimendiga.
Paremäärmus mõistab liberaalsete ühiskondade nõrkust, keskparteid ei mõista. Ülbuse, moodsa õpetuse ja mõnusa ajaloo-rumaluse segu toel näivad Euroopa poliitilised eliidid sihikindlalt eitavat kuhjuvaid riske. Tagajärg on see, et ilmselt lähemas tulevikus leiavad nad end suurel osal mandrist võimul koos paremäärmusega. Jälle tundub Euroopa olevat valmis tooma ilmale uut moderniseerimiskava koos moderniseerimise süngeimate traditsioonidega.

(24 juuni, 2002)
Kogumikust Heresies: Against Progress and Other Illusions, 2004

ELU MÕTLUSES

Viimane täismõõdus Theodore F. Powysi romaan, "Lihast lahti" (Unclay - siin tähendab clay põrmu; loomulikult on pealkirja tõlge tinglik ja ühekordne - A.M.), on tema elutöö kokkuvõte. Kuigi mitte pretsedenditult, on selle veidra ja sundiva, mitte alati mõnusa raamatu laad ja aine kordumatult Powysi oma. Kirjutatud tema jäljendamatus stiilis – poeetiline ja aforistlik, napp ja samal ajal vihjeid täis – avaldati "Lihast lahti" 1931.aastal. See on jäänud suure inglise kirjaniku üheks kõige vähem loetud raamatuks, ning üks selle veidra asjaolu põhjusi võib olla raamatu antav pilt inimelust. Powysi eluhoiak, mis on "Lihas lahti" raidkirjalise lõplikkusega esitatud, on kaasaegse mõistlikkusega sügavas vastuolus. Theodore Powys on religioosne kirjanik, kelles pole vähimatki märki õigekspeetavast usust, sünge luuletaja, kes pühitseb mööduvat ilu, ja täielik realist; samal ajal on ta hiilgav jutuvestja. Kuniks lugeja neid paradokse ei ava, ei saagi ta Poweysi loomingut täielikult mõista ega hinnata neid harudasi rõõme, mida see pakub.

Sellise mõistmiseni jõuda pole lihtne, sest kuigi Powys kirjutab oivalise selgusega, mõtleb ta tarkussõnades, mida on tihti raske dešifreerida. Alyse Gregory andis selle tabamatu vaimu kohta võibolla kõige läbinägevama hinnangu, kui ta kirjutas, et Powys näeb Inimese kohta universumis üürikese, tähtsusetu ja hukule määratuna. Ta on kombinatsioon parun d'Holbachist, John Bunyanist, Schopenhauerist ja Traherne'ist, lisaks mõni tilk Sterne'i. Kes mõistaks teda ja kohtleks vääriliselt? Gregory mainitud kokkusobimatu kirjanike-segu näitab ülesande raskust. Võiks lisada teisigi näiliselt sobitamatuid autoreid. Tugev mõjutaja oli Jeremy Taylor, XVII sajandi anglikaani vaimulik ning "Püha suremise eeskirja ja harjutuste" autor; sõna unclay, mis andis Powysi romaanile pealkirja, tuleb ühest Taylori luuletusest. Aga ka Nietzschel, raevukal ateistil, oli Powysi kirjanikuelus vaieldamatu osa. Powysi pingeline mitmetisus religiooni poole on üks võtmetest tema loomingusse. Vahel on tunne, et ta vaatab religiooni samamoodi kui XVIII sajandi ülemmaterialist Holbach – kui fantaasiat, mis segab inimeste selget teadlikkust nende tegelikust olukorrast. On aga mõeldamatu, et Powys oleks jaganud Holbachiga unistust religioonita maailmast. Nagu Freudki (kelle kirjutisi ta luges ja imetles), nägi ta inimesi olenditena, keda elustab illusioon: kui nad religioonist lahti ütlevad, siis harilikult ainult selleks, et joosta teiste fantaasiate järel. Igatahes – küsib ta – mis oleks inimese elu ilma illusioonideta?

Ehkki Powys on religioosne kirjanik, polnud religioon talle usu küsimus. Nagu ta seda väljendab "Eraku monoloogides", oma varajases teoses, mis avaldati esimest korda Ameerikas 1916. aastal ja kus visandatakse suur osa tema küpse ea kirjandusest: "Minul ei ole usku – usk on liiga kerge tee Jumalani." Religioon – ainus teema, millest ma midagi tean – ei ole tema jaoks väidete ja tõekspidamiste kogum. See on meeleolu, meeleolude muutuv muster, mille tähendused lendamisi põgenevad. Hingelise tõe saavutab kõige paremini vaikuse kaudu – või siis kaudse kunsti teel, mida Powys rakendab oma suurepärastes "Mõistujuttudes" (1929), kus potid ja pannid peavad vestlusi kirpude ja laipadega. Kui Powysil oligi mingeid religioosseid uskumusi, siis konventsionaalse kristluse seisukohalt olid need tugevalt heterodokssed, isegi ketserlikud. Tema kirjutistes ei pakuta pääsemisena midagi muud kui surelikkust – John Deathina on see "Lihast lahti" keskne kanglane. Kaugel sellest, et surm oleks ülim kurjus – nagu see oli ta vennale Llewelynile, kes põdes kahekümne viiendast eluaastast tiisikust ning kes veetis oma elu haigusega võideldes – surm tuleb maailma hoopis selleks, et kergendada inimelu koormat. "Lihas lahti" on John Death Jumala saadik, kellele on antud instruktsioonid niita või vabastada lihast kaks Dodderi küla elanikku. Kaotanud ära nende nimesid sisaldava pärgamendi, otsustab ta veeta selles külas suve. Oma sealviibimise ajal pakub ta naudinguid ja saab neid, maitstes voodirõõme külanaistega ning tundes headmeelt oma missioonist tuua kergendust kannatavale inimkonnale. John Death on lustlik, ülemeelik tüüp, üks väheseid Powysi tegelasi, kes läbib inimeste maailma peaaegu rõõmuga (ehkki, nagu Death tunnistab, õpetas see kogemus teda nutma). Powysile on igavese elu igatsemine märk inimlikust viletsusest, kuna surm kustutab kogu kurbuse. "Võibolla olen ma illusioon," mõtiskleb Death raamatu lõpupoole. "Kuid tõeline või mitte, inimese vaenlane ma pole." Siin näeme me esimest Powysi rabavat õigekspeetava religioosse usu peapeale pööramist. Igavese elu ihalust, mida konventsionaalne usk väljendab, peab Powys inimese suurimaks paheks – see on nõrkus, mis väljendub ahnuses, auahnuses ja kuulsusearmastuses. Me võiksime elada rahulikumalt, näib Powys ütlevat, kui me omaendi surelikkusega sõbruneksime.
Powysi silmis on kõige hullem saatus igavesti kestmine, ja isegi Jumal, kes Powysi teises suurepärases mõistuloos "Mr Westoni hea vein" (1927) ilmub veinikaupmehe mr Westonina, tahab lõpuks lakata. Mr Weston saabub Folly Downi külla vana Fordiga, sõites otsa ühele lapsele, kelle ta siis imekombel ellu äratab. Müües armastuse heledat ja surma tumedat veini, leiab ta, et nad sobivad lõpuks kokku. Ta saab aru, et tema naljakas ja armas loometöö Folly Down – miniatuurne inimeste maailm – on taastamatult vigane. Raamatu lõpus palub ta oma abilisel Miikaelil visata põlev tikk Fordi bensiinipaaki:

Miikael tegi nagu kästud. Kohe kargas autost välja metsik tulekeel; suitsusammas kerkis leegi kohale ja tõusis taevasse. Tuli vaibus, taandus hõõguseks ja kustus.
Mr Weston oli läinud.

Olematustamist otsiva Jumala teema kajastub ka Powysi "Ainsas patukahetsejas" – lühemas töös, mis avaldati "Lihaga vabaks" samal aastal. Maids Madderi vikaar Mr Hayhoe (Heinakõblas) on lihtsa usuga inimene, kes ei kahtle oma valla rahva headuses; ta on kindel, et nood on õnnelikud võimaluse üle pihtida ja patte kahetseda. Seepärast teeb ta end vabaks pihti vastu võtma, kuid keegi ei ole huvitatud pattude andeks saamisest, ning mr Hayhoe hakkab oma usus kahtlema. Viimaks ilmub välja üks üksildane patukahetseja Tinker Jar (Piinlik Soss-sepp, Katlapaikaja Krigin vms), saladuslik tüüp, kellest mr Hayhoe mõtles, et ta teda teab, ja kelle kohta räägiti, et kui katlapaikaja ei kõndinud igikestvatel küngastel, siis kasutas ta tõllana tormipilvi. Tinker Jar pihib oma patte:

"Ma lõin oma poja risti... Minap see olin, kes lõi iga viimse kui õuduse siin maa peal – piinapingi, katku, kogu meeleheite, kõik kannatused... Ma hävitan mõõgaga kõik inimesed. Ma heidan nad alla auku, nad saavad eimillekski."
"Pea kinni!" hüüatas mr Hayhoe. "Kas see viimane sõna on tõsi?"
"On küll," vastas Jar.
"Siis, Inimese nimel," ütles mr Hayhoe julgelt, "annan ma sulle andeks su patud. Ma annan andeks ja vabastan su kõigest kurjast, kinnitan sind ja annan sulle jõudu kõiges heas ning kingin sulle igavese surma."

Mr Jar ilmub koos püha isa Hayhoega uuesti "Lihas vabaks", kus viimane iseloomustab esimest patuste pealikuna. Mr Jar, kes on selgelt Jumala alter ego, pihib: "Ma olen juba liiga palju kurja teinud.". Nagu "Ainsas patukahetsejas", peetakse siingi Jumalat vastutavaks kõige kurja eest maa peal. Powysi küpsuse alguse novellis "Vasak jalg" (1923) ilmub Jar vana mehena, kes on ulu all ühes kehvas hütis Madder Hillsis. Teda kirjeldatakse poeetiliselt – sellises stiilis, et tema roll Jumala alter egona oleks selge:

"Minap see olen – leht, mis triivib tuules. Minap see olen - pilv, mis öösel ujub üle kuu. Minap see olen – kivi, mille vaene mees korjab tee peal üles, et visata oma peni. [Minap see olen – võsa, kus varitsevad lõuad]. Minap see olen – sohilaps enne oma sündi."

On ilmne, et Powysi Jumal polnud kunagi kõikvõimas, kõikearmastav kristluse jumalus. Võiks peaaegu mõelda, kirjutab ta "Lihas lahti", et olemise kaevu põhjas avastad sa võimsa jumala asemel hullumeelse narri mütsi ja kuljused. Vägisi tundub, et Powys mõtles nagu gnostikudki, et maailma lõi demiurg, kuigi on küsitav, kas ta üldse mingit jumal-loojat silmas pidas. Ta kirjutised on muidugi läbi imbunud kristlikust sümbolismist ja vaevalt võib neid mõista ilma kristlike traditsioonidega mõningal määral kursis olemata, kuid minu meelest asetseb ta looming noist traditsioonest väljas. Ühes targas hinnangus kirjutas William Hunter, et Powysi loomingus kasutatakse kristlikku müüti paganliku filosoofia väljendamiseks. Powysi kirjeldatud vabade elude juures ei ole leida mingit märki moraalsest arengust, ja maa-elu ei ole ta valinud oma kirjandusse mitte ainult seepärast, et ta seda lähedalt tundis, vaid ka seepärast, et see esindas talle inimeksistentsi muutumatut olu.

Theodore Powys
(William Robertsi pliiatsijoonis aastast 1926)

Palju aastaid veetis Powys East Chaldonis Dorseti külas, kuhu ta oli elama asunud üksinduse pärast, mida ta lootis seal nautida. Nagu aga elu näitas, voolas sinna karjade kaupa kirjanduslikke külalisi (kaasaarvatud mõned Bloomsbury grupi suurused), ning hilisematel aastatel kolis ta veel suuremasse üksindusse Mappowderis. Seal võttis Powys regulaarselt osa jumalateenistustest kirikus, mis asus ta majakese kõrval, ent paistab, et ta tegi seda peamiselt vaid tseremoonia tasaduse pärast; oma elu lõpus keeldus ta armulauast. Ometi oli Theodore Powysi kujundanud ta isa religioon, olgugi et ta selle tagasi lükkas – selles oli ta nagu ta vennad John ja Llewelyngi. Pärit suguvõsast, mis on tagasiviidav John Donne'i ja William Cowperini, veetsid kõik kolm vaimuliku-poega palju aega ristiusule alternatiivi otsides. Nende leitud alternatiivid olid erinevad, ehkki vahest ehk mitte nii erinevad, kui nad uskusid. John Cowper kirjeldas end oma "Autobiograafias" (1934) kui kõikidest filosoofidest suurima sünnipärast õpilast. Ma viitan loomulikult filosoof Pyrrhonile, kes, kui temalt ta elu lõpus küsiti, et kas ta on elus või surnud, vastas: "Ma ei tea". Pyrrhon oli kreeka skeptitsismi rajaja; läbi kogu oma pika elu vaatles John Cowper religioone ja filosoofiaid kui kunstitöid, mida hinnatakse samapalju nende esteetiliste väärtuste kui võimaliku tõe-sisalduse pärast. Muutudes kristluse, eriti kristliku armastuse-kultuse vastu üha vaenulikumaks, ei lakanud ta iial suhtumast religiooni kui luulesse, inimese ettekujutusvõime asendamatusse loomesse. Llewelyn Powys esitleb end oma maailmavaatest kõige täielikumat pilti andvas "Kirglikus põrmus" Lucretiuse õpilasena, kuigi tema suguelu-ülistustel on rohkem ühist Wilde'i fin-de-siècle-hoiaku kui rooma luuletaja askeetliku hedonismiga. Vendadest erinevalt oli Llewelyn suurema osa oma elust tulihingeline võitleja religiooni vastu kõigis selle teisendeis.

Llewelyn, John ja Theodore leidsid eri järeltulijaid oma isa usule, aga kirjutades inimese parimast viisist oma elu mööda saata olid nad üksmeelel. Nende kõigi jaoks oli mõtlus (contemplation) tegevusest ülem. Llewelyn kirjutas Theodore'ist: Mitte ainsamalgi hetkel sestpeale, kui ta jõudis vastutusvõimelisse ikka, poleks mu vend andnud päevalilleseemetki meie läänemaailma toimeka praktilise elu eest. Ja sama meelt olid kõik kolm venda. Mõtlus nõudis teatud elulaadi, milles praktilisel tegevusel oli teisejärguline roll, tähendas mõtlus siis meelte kaudu alaliselt vahendatu nautimist nagu John Cowperil, või sisaldas see ka aktiivseid keharõõme, nagu propageeris ja praktiseeris Llewelyn. Dorseti vaiksetel radadel ja peidetud orgudes rahu otsides elas Theodore seesugust elu.

John Cowper Powys

Llewelyn Powys

Seistes kindlalt ühes reas inglise kirjanduse suurimate teostega, esitab Theodore Powysi looming kaasaja voolule vastuvoolulise maailmapildi, mis pakub põhjalikku värskendust (ja võiks omaks võetuna meie olukorda siin maailmas muuta, kui vaid saaksime lahti sellest enesest heal arvamusel olemisest, mis motiveerib inimtegevust). Elu ja Surm ei pea lahinguid. Nad vahetavad aeglases tantsus pidevalt kohti. Elus siin ja surnud seal. Nii neelab öö alla õhtu ning päev koidiku.

Mappowderi vaade praegu

(2008),
Kogumikust Gray's Anatomy, 2009, 2010

JOSEPH CONRAD, MEIE KAASAEGNE

"Tänapäeva pühamast püham ebajumal on teadus." Joseph Conradi romaani "Sala-agent" Vene saatkonna esimene sekretär mr.Vladimir usub, et selleks, et terrorism oleks tõeliselt tulemuslik, tuleb see suunata aja vaimu vastu. Tõelise mõju saavutamiseks peab pommiplahvatus olema vaid puhtalt hävituslik – puhtalt rünnak ühiskonna kõige kallimate uskumuste vastu. Uskudes teaduse olevat mingil müstilisel viisil nende ainelise jõukuse allikaks, peavad nii kodanlik avalik arvamus kui kõige radikaalsemad ühiskonnakriitikud teadusest sügavalt lugu. Vastavalt instrueerib mr.Vladimir oma agent-provokaatorit Adolf Verloci laskma õhku Greenwichi Kuninglikku Observatooriumit: "Võta ette esimene meridiaan. Sa ei tunne keskklasse nii hästi kui mina. Nende tajud on tuimad. Esimene meridiaan! Pole midagi paremat – ega ka lihtsamat, ma arvan." Rünnata hoonet, mis on pühendatud astronoomiateadusele, oleks "hävitava julmuse niivõrd absurdne tegu, et on juba arusaamatu, seletamatu, peaaegu mõeldamatu", mis oleks aga mõjus just selsamal põhjusel: "Vaid hullumeelsus ajab tõeliselt hirmu nahka, sest seda ei saa vaigistada ei ähvarduste, veenmise või pististega."

"Sala-agendis" tugineb Conrad tegelikult terrorismi-aktile, mida üritati korraldada Kuninglikule Observatooriumile 1894. aastal, kui üks prantsuse anarhist lasi end Greenwichi pargis enne oma sihtmärgile jõudmist kogemata õhku. Kahekümne esimese sajandi alguses on teadus endiselt pühamast püham ebajumal. Usume, et internet, liites majanduselu kõikjal kokku kasuliku vahetuse võrguks, on meie jõukuse allikas. Samal ajal on Conradi sünk-iroonilise nägemuse elujõuliseks tunnistanud tegelikkuses sattunud kaubanduse ja uue tehnoloogia sümbolid terroristliku rünnaku alla. 11.septembril 2001 teostasid al-Qaeda enesetapjad-sõdalased täpselt mr.Vladimiri soovitatud õudse kallaletungi ajastu vaimu vastu.
Conrad avaldas "Sala-agendi" 1907.aastal. Aine võttis ta oma aja ängidest: progressi ja tsivilisatsiooni kahemõttelisusest, ajaloo pimeda triivimise tundest, mis eelnes Esimesele maailmasõjale, ja üksikisiku identiteedi purunemisest, mis tekib usu kaotamisel tulevikku. Suurema osa ajast möödunud sajal aastal paistsid need aegunud teemadena, mis omasid mingit tähtsust vaid neile suurtele poliitilistele ümberkujundustele, millega tegelesid romaanikirjanikud nagu George Orwell ja Arther Koestler. Milliseid õudusi nood ka kirja ei pannud, ei kaotanud Orwell ja Koestler iial lootust, et inimkonna tulevik võib olla parem. Neile ei tulnud pähe, et ajalugu võib kulgeda tsükliliselt, mitte progressiivselt, ja et varajasemate ajastute heitlused naasevad ning need mängitakse läbi kasvanud teaduslike teadmiste ja tehnoloogilise võimsuse dekoratsioonide taustal. Vaatamata kõigile oma düstoopilistele [topos - koht (kreeka k.), dys - väär-, ära-, mitte- vms (kreeka k.) - A.M.] ennustustele, ei aimanud kumbki ette XXI sajandi tegelikkust, kus etnilised ja usulised sõjad tõrjuvad välja ilmalik-ideoloogilised konfliktid, kus kõige arenenumatesse ühiskondadesse naaseb terror ning leiutatakse taas impeerium.
Conrad, vastupidi, põlgas üheksateistkümnenda ja kahekümnenda sajandi usku revolutsioonilisse poliitilisse muutusse. Ent just seepärast, et ta polnud kunagi nõus, et ühisaktsioon suudab inimeste elu-olu fundamentaalselt muuta, nägi ta selgemini ette kui kestahes XX sajandi kirjanik neid dilemmasid, millega täna oleme silmitsi. Teda võib pidada esimeseks XXI sajandi suureks poliitiliseks romaanikirjanikuks.
Conrad põlastas progressi-ideed. Kirjutades Bertrand Russellile, kelle tulevikulootused olid kinnitatud rahvusvahelise sotsialismi külge, deklareeris ta, et see on seesugune asi, millele ma ei oska omistada mingit selget tähendust. Ma pole iial suutnud leida ühegi inimese raamatus ega ühegi inimese jutus midagi sedavõrd veenvat, et see hetkekski paistaks silma mu sügaval pesitseva tunde taustal, et seda inimasustatud maailma valitseb paratamatus (fatality). See inimelu ettemääratud loomuse tunnetus peegeldub pildis, mille Conrad annab revolutsionääridest, keda ta nägi petturitena – selle ühiskonna, mille nad kavatsesid hävitada, kuritegude ja eksiarvamuste taasloojatena.
Verloc "Sala-agendis" peab end auväärseks perekonnainimeseks. Pornograafia-kaupmehe, politsei-informaatori ja võõrsaatkonna heaks töötava nuhina usub ta, et aitab kaasa sotsiaalsele ja poliitlisele stabiilsusele. Selles ei erine ta oma tööandjast Vladimirist, kes annab talle suuniseid pommiplahvatuste läbiviimiseks, et sundida inglasi (keda ta peab liigsallivateks – kuni mandumiseni) ühiskondlikku korda repressioonide abil kaitsma. Ent Verloci mõrvab tema abikaasa Winnie – peale seda, kui saab teada, et too on põhjustanud tema venna, vaimselt alaarenenud ja ülitundliku Stevie surma, kasutades viimast ära pommi paigutamises Greenwichis.

Conradi põlgus revolutsionääride vastu on igakülgne ja lakkamatu. Ta kujutab Verlocit mehena, kelle elu valitsevad laiskus ja vastakalt rafineeritud arusaam auväärsusest. Suur osa sellest kehtib ka Verloci revolutsioonilise seltsimehe Ossiponi kohta, keda kirjeldatakse end naiste nõrkustest elatuva tossikesena. Kõiki neid endid revolutsionäärideks kuulutanuid näidatakse olevat lootusetult samade pahede küüsis, mis lokkavad ühiskonnas, mida nad ei tunnista.
Isegi raamatu kõige kaasatundvamalt portreteeritud anarhisti Professorit esitletakse pooleldi koomilisena. Tema uskumused moodustavad virrvarri tolle aja pseudoteaduslikest ebauskudest nagu Lombroso õpetused päritud kriminaalsest väärastumisest ning darwinismi-ideede lamestused, et saada mõistuslik alus nõrkade hävitamiseks. Nagu paljud progressiivsed mõtlejad, eelistab ka Professor tundelisusest vaba mõtteselgust. Tegelikult on ta vaim kergeusklik ja kaldub mõttemõnususele; seda on kujundanud naiivne positivistlik teaduse-usk, mis ei erine eriti progressi-usust, mis pingestas tema poolt põlatud viktoriaanlikku ühiskonda. Mis temast saab, me ei tea, kuid tundub nii, et nagu nõrgem seltsimees Ossipon, lõpetab temagi rentslis marssimisega, nagu harjutaks end vältimatu tuleviku tööülesandega, valmis vastu võtma, õlad kookus, nahkarmatuuri kahepoolse plakati kandmiseks. [Michaelis, üks seltsimehi, kirjutab raamatut tulevikust, kus kõik on üks suur haigla, milles elavad nõrgad, keda peavad ülal ja teenindavat tugevad. Professori tulevikuprojektis on kõik üks suur tapamaja, kus tugevad toituvad nõrkadest. See teine on teostunud meil Eestis.- A.M.]
Erinevalt Dostojevskist, kes teda palju mõjutas, aga kelle kristlus oli talle vastik, ei näinud Conrad revolutsionääride jaoks mingit lunastust. Temale oli revolutsiooniline vägivald asjatu, eksiteele läinud ja loomupäraselt kriminaalne. Aga ta ei uskunud ka, et see ühiskond, mida revolutsionäärid üritasid segi lüüa, on oma põhjalt terve. Conradi radikaalselt hobbessistliku vaate järgi [Hobbes, Thomas (1588 - 1679) õpetab, et loomult on inimene inimesele vaenlane, ja et ainult hirm ja mõistus sunnivad inimest riiki looma ja selle võimule alistuma. - A.M.] on ühiskondlikud institutsioonid ise kriminaalsusest rüvedad. Ühiskond on kiskjalike killunenud egode hämar lahinguväli, kus miski ei jää puutumatuks omakasust ja enesepettusest. Nii kirjeldab Conrad "Sala-agendis" Londonit nähtamatu kõnnumaana, kus inimese lootused neelab igapäevane olelusvõitlus ning eluvoost settivad loiu ja lootusetuna välja inimpühkmed. Kuid Conradi kõige selgem avaldus iga ühiskondliku ettevõtte loomuldasa kriminaalse külje kohta on "Pimeduse süda", tema kuulus mõistujutt imperialismist.

Palju on raisatud tinti Conradi vaadete ründamisele kolonialismi kohta, ent võib kindlalt väita, et vähestel tema XX s kriitikuist (kui üldse kellelegi) oli fantaasiat ette näha, et impeeriumi-ajastu võiks naasta. Ent Conrad oleks iroonilise tänulikkusega mõistnud, et just see meil praegu toimubki. Osalt enesekaitse huvides ja osalt neil tuttavail põhjusil, milledel on pistmist kontrolliga loodusvarade üle, elustavad maailma suurjõud XIX s imperialistlikke plaane. Siissete ja praeguste vahel on erinevusi, mõned neist määratud. Tänapäeva suurjõudude hulka kuulub maid, mis Conradi päevil olid Lääne valitsuse all, eriti Hiina ja India, ning, kuigi parajasti majanduslikult nõrk, on Jaapan endiselt potentsiaalselt tohutult võimekas. Need maailma osad ei naase Euroopa ega Lääne ülevõimu alla. Uus imperialism keskendub aladele, kus riikidel puudub suutlikkus, millega kaasneb migratsioon, kuritegevus ja terrorism.
Sama tähendusrikas on, et Suure Mängu võistlus ei tundu olevat enam nii ohtlik. Näib, et ühise eesmärgi nimel seista vastu terrorismile ja kontrollida Kesk-Aasia nafta ja loodusliku gaasi varusid, on Venemaa ja USA astunud pikaajalisse strateegilisse partnerlusse. Enamgi – neid suuri jõude pärsib nüüd mingil määral paljastamise oht massimeedias ning vajadus seadustada interventsioon rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu. Need erinevused on pannud mõned väitma, et uus imperialism ei elusta sajanditagust ekspluateerivat valitsuslaadi – pigem varustab see kokkukukkunud riikides elavaid inimesi hädavajalikuga, mis oleks neile muidu kättesaamatu. Sellist vaadet on avaldanud peaministri nõunik Robert Cooper ühes [- - -] pamfletis Bläriitide Välispoliitika Keskusele.

Antud mõttesuuna väärtus seisneb selles, et see puhtsüdamlikult tunnistab riigisuutmatuse reaaliaid, millest on liiga kaua kõrvale hiilitud. Kuid on võimatu suruda alla irooniat uue imperialismi väljavaadete üle (mitte moodsat liiki irooniat, mis ei võta midagi tõsiselt, vaid sellist irooniat, mida on kasutatud Conradi teostes), kõigi meie ettevõtmiste tahtmatute tagajärgede ja vältimatu moraalse kaheldavuse üle. See läbib ka Conradi imperialismi-käsitlust. Nagu ta kirjeldab Kurtzi (vandlikaupmees "Pimeduse südames"), on too kõlvatu, võimumaniakk ja vaevu normaalne. Aga Conrad ütleb ta kohta ka põhiliselt suurepärane muusik ja lisab: Kogu Euroopa oli aidanud Kurtzi luua.
Conradil ei olnud illusioone tsivilisatsiooni-toova missiooni kohta, mis oli võetud appi õigustama imperialismi XIX sajandil. Ta teadis, et Euroopa ekspansiooni Aafrikasse kütsid palju madalamad ajendid. Aga Conrad näitab selle missiooni tulenemist euroopalikust mina-tajust ning ning seejärel selle minapildi õõnestamist. Tsivilisatsiooniväärtuste kaotsiminek, nagu see juhtus Belgia Kongos, oli selle elanikele hävinguks; ühtlasi demonstreeris see kaasaegse eurooplase minapilti vormivaid illusioone – progressist, valgustusest ja ühtsest inimkonnast.
Tõeliselt iseloomulik on Conradile, et ta ei näe seda asjade käiku kuidagi moodi vabastavana. Jäljendades kristlust, kujutlevad Euroopa progressiivsed, et tsivilisatsiooni tumedama poole mõistmine võimaldab meil liikuda valgustuse kõrgematele tasanditele. Conrad sellist süü heastamist ei tunnusta. Tema, kellele kristlus on alati olnud vastumeelne (kord nimetas ta seda absurdseks idamaa muinasjutuks), ei tunnista mõtet, et me võime oma seisundit seda paremini mõistes parandada. Tema jaoks on selline humanistlik usk vaid mõistuse ja maailmaparandamise keelde kastetud kristlus. Conrad nägi asju karmimalt – läbi kaasajastatud muinaspaganliku saatusetaju, mis räägib meiega kreeka tragöödiates.

XX sajandi poliitilised religioonid eitasid üksmeelselt ajaloo ettemääratuse (history is fated) ideed. Marksism ja turuliberalism lubasid mõlemad aega, mil ajalootragöödiad jäetakse selja taha. Mõlemad nägid ajalugu progressiivse emantsipatsiooni protsessina, mis lõppeb universaalse tsivilisatsiooniga. Mõlemad uskusid, et teadmiste kasvades hakkab kogu inimkond jagama samu väärtusi. See on Valgustusaja usk progressi, mida Conrad eitas. Tänapäeval, mil meie mõtlemine on muutunud lodevaks, kuna rõhk on pidevalt tundlemisel, kujutame me ette, et progressi-idee väljendab optimistlikku hoiakut ja selle mittetunnustamine pessimismi. Tegelikult aga väljendab progressi-idee rohkemat kui hoiakut – see kujutab endast teooriat, mis pole kunagi eriti millelegi tuginenud ning mis tunnistati valeks (falsifitseeriti) lõppenud sajandil.
Progressi-usu tuum on selles, et inimlikud väärtused ja eesmärgid peaksid koonduma ühte paralleelselt meie teadmiste kasvuga. Kahekümnes sajand näitab vastupidist. Inimesed kasutavad teaduse jõudu, et maksma panna ja kaitsta väärtusi ja eesmärke, mis neil juba on. Uusi tehnoloogiaid võib kasutada kannatuste leevendamiseks ja vabaduse suurendamiseks. Neid saab aga kasutada ja kasutataksegi ka sõja pidamiseks ja türannia tugevdamiseks. Teadus tegi võimalikuks tööstusrevolutsiooni motoriseerinud tehnoloogiad. Kahekümnendal sajandil kasutati neid tehnoloogiaid, et seadmestada riiklikku terrorit ja genotsiidi seninägemata ulatuses. Eetika ja poliitika ei edene koos teadmiste kasvuga – isegi mitte pika peale.
Ei ole juhus, et kahekümnenda sajandi viimastel kümnenditel ei ilmunud midagi, mis oleks küündinud suure poliitilise romaanini. Ajastu pinnapealsed ortodoksiad ei soodustanud seda. Mitte ainult parem tiib, vaid ka vasaktsenter oli teinud teadusest ebajumala – mitte astronoomia nagu "Sala-agendis", vaid märksa kõikuvama majandusteaduse. Poliitilise spektri peaaegu iga osa nõustus naeruväärse arusaamaga, et on avastatud lõputu jõukuse saladus. Vabad turud, tasakaalus eelarved, õigesti mõõdetud raha täpsed varud, mõistlik summake riigikuludeks – selliste tagasihoidlike vahenditega oli ajaloo mõistatus viimaks lahendatud.
Ajaloo lõppu kuulutanud õpetlased pidasid enesestmõistetavaks, et turgude globaliseerimine viib rahuni. Nad ei pannud tähele, et paljudes maailma paikades peeti metsikuid sõdu. Majandusteadlastel, kes muudkui jahusid kaaluta majandusest, mis hoiab kokku loodusvarasid, õnnestus mitte märgata kahekümnenda sajandi viimast suurt sõjalist konflikti, Lahesõda, mida peeti naftavarude kaitseks. Kõik see ei lugenud midagi niikaua, kuni buum jätkus ja rahuillusioon säilis. Kuid elamine nende väljamõeldistega ei õõnestanud mitte üksnes poliitikat, vaid ka kirjandust. See, et suurele poliitilisele romaanile lähim teos kahekümnenda sajandi lõppkümnenditel oli arvatavasti "Edevuse tuleriit" (The Bonfire of the Vanities, Tom Wolfe), on kõnekas fakt.
Conrad on sellepärast meie kaasaegne, et erinevalt peaaegu kõigist teistest üheksateistkümnenda ja kahekümnenda sajandi romaanikirjanikest kirjutab ta tegelikkusest, milles me elame. Hingepõhjas ju teame, et meie ees seisvad dilemmad ei ole täielikult lahendatavad, ent me eelistame sellesse mitte süveneda. Et hoida ära rahvuslikku ja usulist vihavaenu koostoimes nafta-, vee- ja muude hädavajalike varude vähenemisega, on meil vaja üleilmset piiramise ja konserveerimise programmi, ent sellist programmi on raske ette kujutada isegi parimatel aegadel, ning võimatu, kui olulise tähtsusega regioonid peavad sõda. Asjale realistlikult lähenedes on katastroofi edasi lükkamine parim, mida teha saame; see on ülesanne, mis nõuab stoitsismi ja meelekindlust, mitte utoopilisi fantaasiaid. Milline teine kirjanik võiks meile paremini neid unustatud voorusi õpetada?
Conradi suurus seisneb selles, et ta toob meid tagasi meie tegelikku ellu. Kahekümnenda sajandi ebaküpsed, ülemaailmset rahu ja ühtset tsivilisatsiooni lubavad ratsionalistlikud filosoofiad on kehvad teejuhid aegadel, mil sõda, terror ja impeerium on tagasi tulnud. Valgustada meid, kuidas sellistes oludes mõistlikult elada, jääb kirjaniku õlgadele, kellel pole erilist usku mõistuse võimu. Mis puutub aga ajaloo lõpu ideoloogidesse, turu lipu all ühinenud uue maailma prohvetitesse, siis nende päevad on läbi. Võib olla kindel, et ei lähe kaua aega, kui näeme neid nagu Ossiponi marssimas rentslis, kahe poolega plakat seljas.

Esimesed sändvitš-mehed, Punch, kevad 1846

(2002),
Kogumikust Gray's Anatomy, 2009, 2010

OSADEKS LAMMUTATUD KEHA DAMIEN HIRSTIS

Luuletaja Thomas Lovell Beddoese kättemaksutragöödias Death's Jest-Book, mida ta alustas 1828. aastal, kuid mis ilmus alles peale ta enesetappu 1849. aastal, deklameerib üks ta tegelasi:
Loodus on saastatud
Inimene on igas ta salajases nurgas
Ja teeb seal äraneetud, kurje tegusid. Sa oled, vana maailm,
Üks hallipäine, ateistlik mõrvartäht.

See kummaliselt hoiatav avaldus tuleb mulle meelde, kui ma vaatan Damien Hirsti kunsti. Mitte et Hirsti kunst oleks mingilgi moel misantroopiline või nihilistlik. Ta on ise öelnud, et ta tahab anda neile, kes vaatavad ta töid – maale, joonistusi, installatsioone, skulptuure ja muud – energiat minna ära ja mõelda veelkord oma elu üle, ning paljudele ta tööd niimoodi mõjuvadki. Mõju pole sugugi negatiivne: me naaseme ellu värske pilguga. Samal ajal on Hirsti kunstis lammutavat jõudu, mis tabab kõige järjekindlamalt seda kaasaja kõige kallimat ikooni – bioloogilist liiki inimene.

Daniel Hirst, Ema ja laps

Suur osa Hirsti loomingust on paljastustöö, kus inimolendit näidatakse mingi kokkusobimatu kogumina – tükikestena, mis peaaegu juhuslikult kokku klopsitud – vaadake või Kaabut, mis teeb mehe (2004). Või on inimelu kärbitud rudimentideni – Elioti "sünni, kopulatsiooni ja surmani" – nagu Hällist hauani (2000). Ajend nende ja paljude teiste tööde taga, mis Hirst on teinud, on ihk koorida maha inimlooma katvad ajaloo- ja mälukihid – taand-inimesestada meie ettekujutust iseendist.
Hirsti töid on vaadeldud détournementi-harjutusena, kaasaegse kammajaa õõnestavalt teravmeelse ümberjärjestusena. Ei saa eitada, et see osalt ongi nii, ja on ka ilmseid kokkulangevusi Duchampiga, nt mummulistel maalidel [- - - ]. Ometi näib mulle, et Hirsti tööde vaim erineb täiesti dada vaimust. Dada oli muidugi kanal paljudele vooludele, kuid dadaistide eitav lähteasend, mis hiljem võttis sisse poliitilise seotuse koomilised poosid, on vastuolus Hirsti sisemise tõsidusega. Nende mänguline anti-kunstiline purustamine ning progressiivse poliitika lihtsad vagateod olid naeruväärsed nii, et nood absurdi-asjatundjad ei paistnud seda märkavatki. Kui need dadaistid olid nihilistid, siis mitte ilma lootuseta leida tähenduse lõhkumises lunastust. Kui seda ei juhtunud, pöördusid paljud neist – nt Breton ja Aragon – kõige banaalsematesse ja petturlikumatesse ilmalikesse uskudesse.

Damien Hirst, Püha Sebastian, terav valu, 2007, detail (klaas, teras, härg, vibunooled, ammunooled ja formaldehüüdlahus; 126 3/4 x 61 1/4 x 61 1/4 tolli)
Foto: Prudence Cuming Associates

Damien Hirst, Aadam ja Eeva, välja pandud (2oo4)

Hirstis ei leia me midagi sellist. On küllaga teravmeelsust – te vaid vaadake Väljapandud Aadamat ja Eevat – ent see teenib kohtulikku selgust, mis dadaistidele, kes harva tõid oma lootused päevavalguse kätte, on nii ebatüüpiline. Purustav impulss, mida dada väljendas, oli tegelikult humanistlik teisend müstikute via negativast. Kui dada kiskus maha kodanlikku kujutlust inimkonnast, siis tegi ta seda sellepärast, et tuua nähtavale tundmatu jumal, mida see arvatavalt varjas. Hirst, vastupidi, lammutab selle osadeks, et vaadata tulemust, mis see ka ei oleks.
See erinevus Hirsti ja dada vahel toob pähe ühe teise – Hirsti ja Baconi vahel. Taas on sugulus ilmne ja avalikult tunnistatud. Erinevus on selles, et kui Bacon uskmatu kristlasena maalis kaotustundest ajendatult, võtab Hirst religiooni kadumist nagu see on, kuigi jätkab oma sõjas selle sümbolite kasutamist. Baconi võlg Velázquezele ei ole vaid ikonograafiline. Mõlemad maalijad kuuluvad traditsiooni, milles inimelu arvatakse vajavat transtsendentaalset tähendust (Bacon seda ei leia). Teadlikult või mitte paistab Bacon tahtvat vaatajat šokeerida mingisse ilmutusse. Hirst aga tahab, tundub mulle, et me teeksime katset vaadata seda, mis on meie nina all.
Hirsti lammutamise taktika on metoodiline, isegi teaduslik ses mõttes, nagu Duchampi ja Baconi oma seda ei olnud. Midagi ei säästeta. See ei tähenda, et ta põlgaks ära religiooni pärandatud sümboolseid formaate. Vastupidi, religioossete koodide kasutamine – näiteks Püha Andrease martüüriumis ja Püha Peetruse martüüriumis (2002) – näitab ootamatut tõmmet ühe religioosse kunstniku poole. William Blake oli ketserlik kristlane, kes asetas maailma keskpaika inimliku ettekujutusvõime. Ei ole võimalik olla rohkem antropotsentristlik, ning selles ja muudeski suhetes on Blake ja Hirst radikaalselt erinevat sorti kunstnikud.

Ent on raske hoiduda kahtlusest, et Hirst teeb täna midagi samasugust, kui Blake tegi omal ajal. Blake'i luule ja gravüürid ründasid materialistlikku maailmavaadet, mille ta ära põlgas, sest see tegi inimesest maailmas midagi juhuslikku. Hirsti kunst võtab selle tõsiasja omaks, isegi ülistab seda, aga põlgab ära humanistlik-sentimentaalse lohutuse, mida see pakub. Blake tegutses ajal, mil teadus ja lootus olid üheks sulanud. Blake'i originaalsus tuleneb tema vastuseisust sellele lootusele, ning püüdest naasta mingisse ürginimsusse. Hirsti kunst on tehtud ajal, mil teadus seostub hirmuga ning tehnika üliviljakus on toimetanud inimese igasse maailma nurka; Hirsti originaalsus seisneb teaduse kujundite kasutamises, et tuletada meelde kadunud religioosset koodi, pingutuses ära näha, mis tuleb välja nende vastastikkusest toimest ja kokkusulamisest. Mõlemate eesmärgiks on paljastada inimtõu tunnusjooned, rebides ära ususüsteemid, milledesse nad parajasti on riietatud. Ususüsteemid võivad erineda, kuid paljastatu on sama: kirbutont; inimesed on kui kärbsed.

William Blake, Kirbutont
Damien Hirsti kunst näib mulle eksperimendina, mille eesmärk on vabastada kattest inimese kuju. Teistest taolistest kunstilistest uuringutest erineb see oma range empirismi poolest. Pole mingit püüdlemist üles vabadusse – on enesestmõistetav, et põgeneda ei ole võimalik. Tõsiasjade julmusel on tugev eelisseisund. Inimese kuju võib osutuda sama ebainimlikuks kui Leviaatani, tolle hai oma. Lõplik otsus jäetakse langetamata. Ajal, mil kõik mõtlevad, et nad teavad, mida tähendab olla inimene, nõuab Hirst, et me vaataksime ja mõtleksime uuesti.

Damien Hirst

(2007)
Kogumikust Gray's Anatomy, 2009, 2010

INIMESTE VALMISTAMISEST

Philip Balli raamatu Unnatural: the Heretical Idea of Making People ("Loomuvastane: ketserlik idee valmistada inimesi") ülevaade

Meie, inimesed, mõtleme endist visalt kui unikaalsest liigist, kellele on antud eriline võime mõista kõiksust ja seda manipuleerida. Tegelikult tugineb selline arusaam kontrollimata müüdile.

raamatu kaanepilt

Inimkonda (humanity) pole olemas

Kristallograaf J D Bernal (1901-1971), kord Briti mõjukaimaks teadlaseks hinnatud, ei tunnistanud teaduse piire. Eluaegse marksisti ja Stalini rahupreemia laureaadina uskus ta, et Nõukogude Venemaal luuakse teaduslikult kavandatud ühiskonda; tema teaduslikud ambitsioonid ei rahuldunud aga kaugeltki sellega, et viia revolutsioon läbi vaid iniminstitutsioonides. Ta oli veendunud, et teadus võib inimliiki teisendada – ettekavandatud mutatsiooniga, mille tulemusel inimesed lakkavad olemast bioloogilised organismid.
Bernali unistus oli, et inimühiskonna vahetaks välja (Phillip Balli sõnastuses) "kirurgilise tehnoloogia abil loodud masinkehadega posthumaansete küborgide utoopia". Kaugemas tulevikus terendas Bernalile "individuaalsuse ja surelikkuse kustutamine (erasure)", millega inimesed lakkaksid olemast eristatavad füüsilised isikud. Lõigus, mida Ball tema raamatust The World, the Flesh and the Devil: an Inquiry into the Future of the Three Enemies of the Rational Soul ("Maailm, liha ja kurat: uurimus ratsionaalse hinge kolme vaenlase tulevikust", 1929) tsiteerib, ootas Bernal järgmist apoteoosi: Teadvus ise võib inimestes lõppeda või kaduda – inimestes, kes on täiesti eetristunud; nad kaotavad kompaktse organismi, muutuvad aatomimassideks kosmoses, suheldes kiirguse teel, ja võibolla lahustavad end lõpuks täiesti valgusesse.
Bernali veider fantaasia näitab, mismoodi teadus võib olla kanaliks ideedele, mis võlgnevad rohkem tänu müstitsismile kui kiretule maailma-uurimisele. Idee, et inimesed võivad endalt heita sureliku liha, sisenemaks surmata valguse kuningriiki, ulatub tagasi muistsesse gnostitsismi, kuna usk, et teadus võib surnud ainele hinge sisse puhuda ja vormida kunstlikke inimolendeid, on keskaegsete alkeemikute uuendatud nägemus. On fakt, et teadust on tihti kasutatud kanaliks müütidele, milledes inimimolendid omandavad üleloomulikke võimeid. Prognoositavalt on see loonud vastu-müüte, milledes teadus on demoniseeritud peaaegu kuratlikuks jõuks.

"Loomuvastases" on Balli eesmärk tuua selget mõtlemist küsimusse, mis teadus saab ja peab püüdma olla, ning raske on leida valgustavamat ja mõistlikumat teejuhti kaasaegsesse vaidlusse selle üle, kuidas teadust elu loomiseks kasutada. Katseklaasiviljastamist ümbritsevate mõnikord mõrude vaidluste alla peidetud embrüo-tüveraku-uuringud ja inimese kloonimine on ideed, mille pärandasid meile tuhanded müüte-loovad aastad. Loomulik ja loomuvastane ei ole teaduslikud kategooriad. Raskelt koormatud tõekspidamistega selle kohta, mis on hea ja õige, väljendavad need väärtushinnangud iidseid lootusi ja hirme. Ball paljastab nende päritolu ja näitab, mismoodi need jätkuvalt kujundavad meie arusaamist eluteadustest ja uutest, nende teaduste poolt võimalikuks tehtud reproduktiivtehnoloogiatest. Kerges ja elegantses proosas, mida on nauding lugeda, esitab ta haarava antropoeia (inimese-tegemise projekti) kultuuriloo.
Balli ülevaate löövamaid omadusi on kergus, millega ta liigub teaduse ja kunstide vahel. Värskendav ja õpetlik on lugeda üksikasjalikku arutelu tüviraku-uuringute viimastest saavutustest paralleelselt Balzaci, Poe, Huxley ja Wellsi ilukirjandusega. Veelgi muljetäratavam on Balli kasutatud kirjanduse nimekiri, mis algab Kreeka eelajalooga, läbib golemid ja keskaja homunkulused ja Mary Shelley "Frankensteini" õnnetu kolli, ning jõuab välja Bushi administratsiooni tüviraku-uuringute strateegia segasesse obskurantismi.
Ball pakub müütidele, mis ümbritsevad teaduse abil inimese tegemise üritust, valgustavat kultuurilugu, aga tema katse demüstifitseerida kaasaegset debatti ei ole nii veenev. Ta väidab, et need, kes seisavad vastu "inimese tegemise" projektile, toetuvad inimeseks-olemise sellisele tähendusele, mida saab lahti seletada vaid religioosselt pinnalt. Ta kirjutab: "Hinge mõistet ei saa pidada enam intellektuaalselt korrektseks ega saa see mingil juhul mängida mingit osa elu või isikut määrata püüdvates arutlustes, või arutlustes selle üle, kuidas tuleks mõelda inimlootest." See võibki nii olla, aga inimesevalmistajate vastased pole ainsad, kes võtavad appi hinge mõiste. Seda teevad ka selle projekti tulihingelised pooldajad, kui nad soovitavad teadusel inimsuse piire muuta. Bernal suhtus religiooni põlgusega, aga sellega, et ta pidas ratsionaalset hinge materiaalsesse maailma vangistatud teadvusesädemeks, tootis ta taas ühe põhiliselt religioosse inimloomuse kontseptsiooni. Arusaam, et mõistuslikkus on inimtõule olemuslik, on teadusliku humanismi evangelistide seas idée fixe. Kuid teaduslikku alust sel ei ole.
Püüdes meie mõtlemist inimkonna kohast siin maailmas demütologiseerida, lõi Bernal taas ühe iidtuttava lunastusmüüdi. Ball on palju rohkem tasakaalus, kuid tema demüstifitseerimiskatsed tunduvad mulle samamoodi ennasthävitavad. Tahtes meid müüdist puhastada, paneb ta ette, et me võtaksime maailma ilma eeldamata, et mis on “loomulik” (natural), on ka hea. Tegelikult propageerib ta, et me võtaksime omaks teadusliku naturalismi range vormi – st sellise uurimisviisi, mis ei tee metafüüsilisi oletusi selle keskkonna, milles inimloom leiab end olevat, headuse vms taolise kohta. Teadus toodab teadmisi selle kohta, kuidas maailm töötab, ja Ball väidab: "Inimkonna asi on kasutada neid teadmisi maailma parandamiseks."
Häda on selles, et ka "inimkond" on müüdi kujundatud idee. Huvitavas arutelus kreeka klassikaliste looduse kohta käivate ideede üle märgib Ball, et alates V saj lõpust e. Kr hakkasid filosoofid käsitlema tekhnet (asjade tegemise kunsti) looduse sundimise vahendina jõu või koguni piinamise abil, et saada see oma võimu alla ja astuda üle ette antud piiride. Aristoteles portreteeris tekhnet looduse teatudsuguse teenijana, kes aitab viia seda täiusele lähemale. Selles kreeka kontseptsioonis oli igal asjal eesmärk. Isegi universum püüdles täiuse poole ning inimeste roll oli aidata universumil seda teostada. See maailmavaade kaotas oma elujõu, kui Darwin eemaldas bioloogiast eesmärgipärasuse, jättes juhuslike sündmuste taustale tegutsema vaid loodusliku valiku.
Darwinile vaatamata pole klassikalist kreeka seisukohta hüljatud. Idee, et inimkonnal on ilma-asjades eriline koht, püsib kindlalt ilmalike mõtlejate peades. Nad räägivad meile, et inimolendid tekkisid juhuse läbi ning kinnitavad, et "inimkond" võib siia maailma mõtet sisse süstida. Ent rangelt natuurfilosoofia järgi pole inimliigil mingit eesmärki. On olemas vaid inimolendid kõigi nende konfliktsete ajendite ja eesmärkidega. Teaduse abil muudavad need inimolendid meie planeeti. “Inimkond” aga ei saa kasvavat teadmust maailma parandamiseks rakendada, sest inimkonda pole olemas.
Õigusega manitseb meid Ball, et me ei tugineks oma mõtlemises kontrollimata müütidele. Ta ei paista märkavat, et idee looduse paremaks muutmise nimel sellesse sekkuvast inimkonnast on just seesugune müüt. Mõelda inimloomast rangelt loodusteaduslikult käib selgelt vastukarva. Seesugune mõtlemine on ju lihtsalt loomuvastane!

10.veebruar, 2011,
New Statesman

* * *

SUREMATUST OTSIDES

Kuidas me suhtume eesmärgitusse universumisse ja surma lõplikkusse? Viktoriaanlikest spiritismiseanssidest Lenini laiba balsameerimise ja sealt edasi oma hingede küberruumi saatmise vahele mahub arvukalt teisigi katseid salata maha inimese surelikkust. Miks ei suuda me tunnistada, et teadusel on piirid?

Seanss, millest Charles Darwin oma venna Erasmuse majas 1874. aasta jaanuaris osa võttis, viis pioneer-bioloogi kokku eugeeniku ja moodsa psühholoogia ühe rajaja Francis Galtoni ning romaanikirjanik George Eliotiga. Kõik kolm olid mures, et spiritismi esiletõus hakkab takistama teadusliku materialismi arengut. Neile ei avaldanud muljet see, millele nad olid tunnistajaks – Darwini meelest oli kogemus "kuum ja väsitav" ning ta lahkus enne, kui nähti sädemeid ja kuuldi koputamist – ent nende mure olnuks tõesti tõsine, teadnuksid nad neljanda seansil osalenu, klassikalise kirjanduse asjatundja ja psühholoogi FWH Myersi tulevast karjääri.
Sõna "telepaatia" leiutajast ja kirjamehest Frederic Myersist, kes esmakordselt tutvustas Freudi tööd Suurbritannias, sai edaspidi Psüühiliste Uuringute Ühingu üks asutajaid. Psüühika-uurijad uskusid, et inimese surematus võib osutuda teaduslikult demonstreeritavaks tõsiasjaks; selles toetasid neid mõnedki tolleaegsed juhtfiguurid nagu nt Cambridge'i filosoof Henry Sidgwick, või ühingu president ja hilisem peaminister Arthur Balfour.
Osaliselt ajendas nende surmajärgse elu otsinguid materialismi vastu keeranud kapriis. Teadus oli teinud nähtavaks maailma, milles pärast surma tühjusega silmitsi seismisel inimesed teistest loomadest ei erinenud, nagu ka lõpuks liigina väljasuremisel. See kujutlus oli peaagu kõigile väljakannatamatu. Isegi Darwin ei tunnistanud seda täiesti, bioloog ja maadeuurija Alfred Russel Wallace aga – kelle Darwin tunnistas loodusliku valiku kaasavastajaks – pöördus päriselt spiritismi. Wallace kinnitas, et ta ei hüljanud teaduslikku metoodikat. Ta oli veendunud nagu Sidgwick ja Myerski, et teadus suudab näidata materialistliku maailmavaate ekslikkust.

Väga tihti oli neil Victoria-ajastu otsijatel teisi, isiklikumaid motiive. Eliidi liikmetena kaitsesid juhtivad psüühika-uurijad endid avalikkuse eest saladuse pidamise koodeksiga; oma uuringuid kasutasid nad selleks, et paljastada ja siis jälle et varjata oma elu neid tahke, mida nende kultuur ei saanud või ei tahtnud aktsepteerida. Myersi jaoks muutus igavese elu otsimine kireks, kui abielunaine, kellega ta oli end sügavalt sidunud, sooritas enesetapu, pannes sellega Myersi püüdma kogu ülejäänud elu temaga läbi meediumite kontakteeruda. Sidgwick veetis aastakümneid, otsides siiralt surmajärgse elu tõestust, sest ilma selle tõenduseta, uskus ta, pole põhjust elada moraalset elu. Kui nähtav maailm on ainus reaalsus, kirjutas ja "Eetika meetodite" (1874) lõpus, taandub moraal kaosele. Ta eemaldas selle lõigu raamatu järgnevatest väljaannetest, ent oma seisukohta ei muutnud ta iial. Sidgwick kartis surma lõplikkust sellepärast, et siis ei jäänud põhjust piirata oma ihasid – see mõte pidi talle kõvasti peavalu valmistama, kuna ta paistab olevat kulutanud palju aega oma elust maha surudes osa oma seksuaalsusest.

vaimu eneseavaldusvahend

vaimu eneseavaldusvahend

Balfour oli kuulus oma eraldatusse tõmbunud eluga. Aga oma venna Geraldi, endise konservatiivide ministri kaudu, kes loobus poliitikast, et uurida üleloomulikku, alustas endine peaminister midagi, mis tahtis olla kirjavahetus ammusurnud naisega, keda, nagu paljud uskusid, ta oli kunagi armastanud. Balfouri nähtav kirjavahetaja suhtles mehaanilise kirjutamise kaudu – need tekstid loodi teadvustamata, sulepead tundus juhtivat teine vaim – mis võetigi vahendina omaks leevendamatu isikliku kaotuse ja salaarmastuse puhul.
XX sajandi algusest peale tootsid eri meediumid mitmel maal rohkem kui 30 aasta jooksul kümneid tuhandeid kirjutisi. Tuntud kui "ristuvad kirjavahetused", sest et nad tundusid olevat seotud, kujutasid need kirjutised endast väidetavaid sõnumeid lahkunud psüühika-uurijatelt, kaasa-arvatud Sidgwick ja Myers, mis kõik kokku demonstreerisid surmajärgse elu reaalsust. Kirjutistevoo jätkudes ilmus välja kaalukam väide: koolnud on võtnud endale ülesande päästa elavate maailm eugeeniliste katsetega teispoolsuses. Surnud teadlased panid kokku erakordset inimolendit, posthuumselt kujundatud laps-messiast, kes juhib inimkonna kaosest välja ja toob rahu maa peale.
Ja laps sündiski – Balfouri venna ja kirjutava meediumi laps; meedium oli ühe palju vanema mehe naine, kes oli (pseudonüümi all) võtnud enda peale, pärast oma tütre surma lapse-eas, automaatkirjutamise – ent ta ei paistnud teadvat midagi rollist, mis talle oli määratud, enne kui elu lõpupoole, ja ka siis ilmselt mitte täit tõtt. Tegutsedes lühemat aega MI6-s (st salateenistuses - A.M.), kus ta mõnd aega töötas koos Kim Philbyga (Nõukogude poolele üle jooksnud kõrge Briti luuretöötaja, oli operativnik NKVDs ja KGBs, maetud Moskvasse, sai posthuumselt NL kangelase aunime - A.M.), millele järgnes elu kloostris, oli oletatava messia elukäik kindlasti ebatavaline. Ent sel polnud mõju maailma peale üldiselt, mis jätkas oma harilikku konfliktide ja vaba-triivi teed.

Mõte, et surnud teadlased viivad läbi eugeenilisi katseid, on juba ise küllalt uskumatu. Kõige rabavam selle juures on aga teadusele endale omistatud võim – täielikult sai see teatavaks alles üle saja aasta kirjutiste ilmuma hakkamisest hiljem. Sellal kui spiritism kujunes populaarseks usundiks, mida kroonis taevane rohumaa, kus surnud elasid mure- ja kurbusevaba elu, pidas psüühika-uurijate intellektuaalne eliit oma otsinguid rangelt teaduslikuks uurimustööks. Ent teaduse poole pöördudes tahtsid need Victoria-ajastu otsijad leida väljapääsu sellest maailmast, mille teadus oli paljastanud. Darvinism oli avanud eesmärgita universumi ilma igasuguse inimliku tähenduseta, kuid eesmärgi ja tähenduse saab ennistada, kui ainult teadus suudaks näidata, et inimvaim areneb edasi ka peale keha surma. Kõik need püüdlejad olid hüljanud igasuguse usu traditsioonilisse religiooni. Samas ei saanud maha salata inimese vajadust elu mõtte järele, mida religioon oli kord rahuldanud, ja see vajadus õhutas usku teadusliku uurimistöö võimesse tõestada, et inimese lugu jätkub ka pärast surma. Tegelikult kasutati teadust teaduse vastu ja sellest sai vahend võluväkke uskumiseks.

Paljut sellest, mida psüühika-uurijad pidasid teaduseks, nimetame me nüüd pseudoteaduseks. Aga teadusliku teadmuse piirid on ähmased ja muutuvad ning paistavad selged vaid tagantjärele. Pole olemas rikkumatult puhast teadust, mida ei oleks puudutanud usu veidrused. Psüühika-uurijad ei kasutanud teadust mitte ainult isikliku ängiga võitlemiseks, vaid ka selleks, et toetada oma nõrgenevat usku progressi. Eriti pärast Esimese maailmasõja katastroofi paistis järkjärguline paremaks muutumine, millest enamus inimesi arvas, et see jätkub igavesti, takerduvat. Minevikus saavutatu paistis kahanevat. Aga kui uskuda noid kirjutisi, polnud ärevuseks ega meeleheiteks põhjust. Kui ka see maailm siin libises anarhiasse, jätkus progress teispoolsuses ometigi.

Darvinismi on võimatu lepitada arusaamaga, et inimesed saavad surelikkusest erivabastuse. Darwini järgi ei ole liigid paika pandud ega kesta igavesti – pole olemas läbistamatut barjääri inimese ja teiste loomade vaimu vahel. Miks siis ainult inimestele saab osaks jätkata elu hauajärgselt? Kui kogu elu Maa peal häviks, arvatavasti inimeste põhjustatud kliimamuutuste tagajärjel, kas nad siis vaataksid üksi teispoolsusest alla – tühermaa peale, mille nad endast maha jätsid? Küllap surematuse seisukohalt tõusevad või langevad kõik tundvad olendid siiski koos. Samas, kuidas kujutada ette kogu seda surnute-leegioni – mitte ainult tulnud ja läinud inimpõlvi, vaid ka neid loendamatuid nüüdseks välja surnud loomaliike – elamas igavesti taevas?

Teadus ei saanud neile otsijaile otsitavat anda. Aga samal ajal, kui osa inglise eliidist otsis surematuse teaduslikku varianti, käisid sarnased otsingud Venemaal nn jumala-ehitajate seas – need olid need bolševistlikud intelligendid, kes uskusid, et teadust võib ükspäev, vahest üsna pea, kasutada surma võitmiseks. Jumala-ehitajate hulka kuulusid Maksim Gorki, Anatoli Lunatšarski (endine teosoof, kes uue nõukogude režiimi ajal määrati hariduskomissariks), ja kaubandusminister Leonid Krasin, insener ja vene müstiku Nikolai Fedorovi jünger; viimane uskus, et surnuid on tehniliselt võimalik ellu äratada. Krasin oli võtmefiguur Lenini surnukeha säilitamist puudutavate otsuste langetamisel.
Usk järkjärgulisse progressi oli Britannias nõrgenenud, Venemaal aga lakanud. Kogu tsivilisatsioon oli kokku varisenud ning liberaalidele kallis "kuhjuv parenemine" polnud lihtsalt võimalik. Progressi ideed kõrvale siiski ei jäetud. See hoopiski radikaliseeriti, kui Venemaa uued valitsejad karastusid oma veendumuses, et inimkond edeneb järjestikkuste katastroofide kaudu. Mitte ainult ühiskond, vaid ka inimloomus tuleb hävitada, ja alles siis uuesti ehitada. Inimesed ei läinud sealpool uude ellu. Sealpoolsust ei olnud. Kui inimesed surid, sai neist põrm nagu teistestki loomadest. Kuid niipea kui teaduse jõud on täielikult rakmetesse pandud, saab selle jõuga, uskusid jumala-ehitajad, surmast üle. Lõpuks võis kogu inimkond arvestada teaduslikult garanteeritud surematusega, ent algama pidi tehnoloogiline elluäratamine kõige väärtuslikumast inimolendist – Leninist.
Luuletaja Majakovski tabas bolševike seas valitsevat meeleolu, kui 21. jaanuaril 1924. aastal tehti teatavaks Lenini surm: "Isegi preagu on Lenin," kirjutas ta, "rohkem elus kui kõik elavad" (tuttavam tõlge: "On Lenin elavatest elavam ka praegu.") Krasini jaoks oli see rohkem kui luuleline ärplemine. Varsti pärast Lenini matust avaldas ta kommunistlikus ajalehes "Izvestja" artikli pealkirjaga "Lenini arhitektuuriline surematustamine". Peale arutlust, millest võtsid osa Stalin ja salapolitsei juht Dzeržinski, kes oli leinatalituse organiseerinud, langetati otsus, et Leninit ei maeta ega kremeerita, vaid balsameeritakse. Krasin tahtis, et Lenini mausoleumist saaks koht, mis suure joone ja tähendusrikkuse poolest ületaks Jeruusalemma ja Meka. Märtsi lõpus nimetati matusetalituskomitee, mis Lenini ekshumeerimiseks oli moodustatud, surematustamiskomisjoniks.
Lenini kalmu kavandas Ðtšusev, konstruktivismi-liikumisega seotud arhitekt, keda mõjutas Kasimir Malevitš, suprematismi rajaja. Malevitš käsitles abstraktseid geomeetrilisi vorme kõrgema reaalsuse kehastusena. Uskudes, et kuubikujuline mausoleum esindab "neljandat dimensiooni", milles surma pole olemas, soovitas ta Lenini jüngritel hoida kodus mõnd kuubikut. Partei kiitis ettepaneku heaks ning surnud juhile püstitati kontorites ja vabrikutes Lenini nurgakestesse kuubikujulised pühamud. Ðtšusevi kavand peegeldas Malevitši usku kuubi üleloomulikesse omadustesse. Matusetalituskomisjoni koosolekul 1924. aasta jaanuaris kuulutas Ðtšusev: "Vladimir Iljitš on igavene... Arhitektuuris on igavene kuup. Las tuleneda mausoleum kuubist." Siis visandas ta kolmest kuubist koosneva kavandi, mille komisjon heaks kiitis.
Ka Krasin oli aktiivne. Kõnes, mille ta kandis ette kaasrevolutsionääri matustel mõni aasta enne Lenini surma, avaldas ta selgelt om usku, et tulevikus ei sure revolutsiooni juhid igaveseks: “Ma olen kindel, et tuleb aeg, mil teadus muutub kõikvõimsaks, et saab võimalikuks uuesti luua surnud organisme ja äratada ellu suuri ajaloolisi kujusid. Ma olen kindel, et kui see aeg saabub, on meie seltsimees nende suurkujude hulgas.” Seda silmas pidades ehitas Krasin 1924. aasta lõpu poole külmutussüsteemi, mis oli kavandatud Lenini laipa jahedana hoidma. Mitte just üllataval kombel ei töötanud algeline krüogeenne tehnoloogia. Näonahk oli tumenenud, olid ilmunud kortsud ja huuled olid avanenud. Krasin oli käis visalt peale, et külmutamine õnnestuks, kui Saksamaalt toodaks parem külmik ja paigaldataks topelt-vaapaja. Kuid lagunemine jätkus – nina hakkas kaotama oma kuju, üks käsi muutus rohekashalliks, silmad vajusid koopaisse ja kõrvad hakkasid krimpsu tõmbuma.

foto: Sipa Press/Rex Features

Krasini varajane krüogeeniline eksperiment ei saanudki õnnestuda. Seda Lenini maistest jäänustest tükkhaaval kokku pandud nukusarnast faksiimilet poleks eales saanud elustada. Isegi praegu, mil krüogeenne tehnoloogia on palju arenenum, kahjustab külmutamine laipa tohutult. Krasin tahtis uskuda, et teadmiste kasv on teinud inimkonnale võimalikuks surma võita, kuid teadus ei suutnud teha midagi muud, kui vormida elutut mannekeeni. Aga jumala-ehitajad ei öelnud lahti oma usust, et ühel päeval võidab teadus surma. Kui Krasin ja Lunatšarski tegid teatavaks alalise pühamu, mis pidi asendama algset puitstruktuuri, kavandite võistluse, täpsustasid nad, et uue mausoleumi juurde kuulub maa-alune kamber, kuhu paigutatakse Lenini surnukeha säilitamiseks vajalik masin.
Korduvalt ülebalsameerituna elas Lenini pühamusse asetatud laip üle nõukogude võimu. Tema ohutuse tagamiseks võeti ette äärmuslikke abinõusid. Kui natsiväed saabusid 1941. aastal Moskvasse, evakueeriti surnukeha enne linna elavaid asukaid. 1973. aastal, kui poliitbüroo otsustas parteipileteid uuendada, anti esimene uus parteipilet välja Leninile. Viimaste kommunismiaastate jooksul vahetati ta ülikonda iga 18 kuu järel. Noorendamisprotsess jätkus peale kommunismi kokkuvarisemist, ja 2004. aastal teatati, et Lenin näeb välja noorem kui kunagi viimaste aastakümnete jooksul.

Lenini surematustamises oli loogikat. Ta reageeris raevukalt iga vihje peale, et bolševism olla uus religioon, kirjutades nt 1913. aastal Gorkile, et uue jumala ehitamise püüd on nekrofiilia. Tähelepanek oli terane, ent Lenin ei olnud jumalaehitajatest siiski nii kaugel, nagu talle meeldis mõelda. Ka tema sihtis sinnapoole, et kasutada teaduse jõudu võimatu – varakristlaste poolt lubatud maise paradiisi mateerias – saavutamisel. Nõukogude eksperiment loob mitte ainult uue ühiskonna, vaid ka uut liiki inimese.
Seda nägemust jagas ta HG Wellsiga, kes reisis Nõukogude Liitu, et bolševike juhiga kohtuda. Wellsi jaoks oli uus Nõukogude riik rohkem kui poliitiline eksperiment. Olles noore mehena kuulanud Darwini ägedaima õpilase, TH Huxley loenguid, oli Wells veendunud, et inimkond ajub väljasuremise suunas, kui teadlik vähemus ei haara kontrolli evolutsiooni üle. Bolševikud tundusid täpselt seda tegevatki, ning kui Wells 1920. aastal Leniniga kohtus, leidis ta Nõukogude juhi olevat "väga värskendava" – "head teadlasetüüpi." Kui uus Nõukogude riik tappis suurel hulgal inimesi, kirjutas Wells: "Üldiselt võttes tapeti põhjusega ja eesmärgiga." Lenin kasutas, ühena vähestest intelligentidest, oma diktaatorivõimu uue inimkonna kujundamisel.
Venemaal Leninit külastades elas Wells Gorki pool, kus ta kohtus kirjaniku partneriga – naisterahvaga, keda kõik kutsusid Mouraks (Maria Ignatjevna Zakrevskaja, vaheldumisi krahvinna Benckendorff ja paruness Budberg – A.M) ja kes oli tollal 30 aastat vana; ta oli revolutsiooni ajal tapetud (täpsemalt Eestis Jänedal 1919. aastal ühe talupoja poolt – A.M) Balti mõisniku lesk, ning olnud mõnd aega ühe Briti mitteametliku esindaja Venemaal kallim. Nagu Wells oma alles peale surma avaldatud autobiograafia ühes vaoshoitud lõigus meenutas, haaras neid kireleek ja nad veetsid öö koos. Kümme aastat hiljem ühines Moura Wellsiga Londonis, ning kuigi ta alati keeldus Wellsiga abiellumast või temaga kokku kolimast, sai temast Wellsi kaaslane kogu tolle ülejäänud eluks. Wells oli seotud mitmete tähelepanuväärsete naistega, kuid mitte kellegi vastu ei tundnud ta sellist tõmmet kui Moura Budbergi vastu.

Moura Budberg

Moura pani end Londonis maksma kui inimene, kellel on kõvasti tutvusi; ta asetus suure seltskondliku võrgustiku keskpaika (saades juhtumisi ka Nick Cleggi vana-vanatädiks). Wellsi jaoks kehastas Moura midagi, mida ta oma autobiograafias kirjeldab 'kallim-varjuna' (Lover-Shadow) – isiksuse tumeda poolena, mis jääb teadvusele tabamatuks; on tõsi, et kohtumine Mouraga muutis Wellsi suhtumist iseendasse. Moura rääkis talle, et ei või enam Nõukogude Liitu siseneda, kuna kardab arreteerimist – minna tagasi tähendanuks oma vabadusega, isegi eluga riskimist. Aga kui Wells 1934. aastal uuesti Nõukogude Liitu külastas – sedapuhku vestluseks Staliniga – avastas ta, et Moura on siin viimase aasta jooksul viibinud vähemalt kolmel korral.
Wells sõitis Moura kodumaale Eestisse ja nõudis seletust. Alguses eitas too kõike, kuid rääkis siis Wellsile, et salapolitsei oli ta Wellsile külge pookinud, just samamoodi kui Gorkilegi. Tal polnud teist võimalust, seletas Moura: salapolitseile töötamine oli Moura elu hind. Wells ei nõustunud sellega, et teist võimalust ei olnud. Kas pole olemas asju, mida iial ei tohi teha, mis ka ei oleks, nii väärituid tegusid, et parem surra kui neid sooritada? Moura naeris ja vastas omapoolse küsimusega: kas ta bioloogiat ei ole õppinud? kas ta ei tea, et ellujäämine on esimene elu seadus? Liikidele jah, vastas Wells, aga mitte teadvusega indiviididele. Moura naeris jälle ja vahetas teemat.
Wellsi avastus Moura varjatud elust vallandas tas vaimse kriisi, millest ta kunagi enam täielikult ei toibunud. Lakkamatus propagandavoos oli ta alati rõhutanud, et teadust tuleb kasutada uue maailma ehitamiseks – et seal elaks kõrgem liik olevusi. Tema teaduslikud romaanid räägivad aga midagi hoopis muud. Kui “Ajamasina” ajarändur reisib tulevikku, leiab ta eest kannibalismile tugineva maailma, milles õrn Eloi tundub olevat rahul sellega, et teda kasvatatakse toiduks elajalikele morlokitele, ning veelgi kaugemalt tulevikust leiab ta pimeneva Maa, mille ainus eluvorm on roheline lima. “Dr.Moreau saarel” sooritab vivisektsionist-visionäär loomadega ilgeid katseid eesmärgiga teha need ümber inimesteks. Tulemuseks on kole, piinatud elajarahvas – inimsoo paroodia.
Wellsi mõistulood olid teatud mõttes “mehaaniline kirjutamine” – need olid sõnumid ta alateadvusest, mida ta teadlik mina tagasi lükkas. Need annavad meile kogu ta elu jutlustatule tugevalt vastukäiva õppetunni: teadmiste kasvamine ei saa päästa inimesi nende endi käest, ja kui nad kasutavad teadust evolutsiooni suunamiseks, on tulemuseks monstrumite loomine. Selline oli Wellsi tegelik visioon, mida ta sisemiselt alati salgas ja mida ta põhiliselt väljendaski ainult oma ulmekirjanduses. Moura vallandas selle 'esoteerilise filosoofia' (nagu Wells seda hiljem nimetas) tema teadvusse.
Kuna Wells teda enam ei usaldanud, püüdis ta Mourast lahku minna, ent ta vajas teda liialt ning oli sunnitud möönma, et ta polnudki see teadvuslik indiviid, kelle oli arvanud end olevat. Ja ei olnud olemas intellektuaalset vähemust, kes oleks võinud evolutsiooni juhtimise enda kätte võtta, oli vaid lõputu triivimine. See oli talle ilmutuseks, mis võttis talt lootuse, vaimne seisunud, mis peegeldub ühes tema viimases raamatus The Mind at The End of Its Tether (1945). See ei ole aga kogu lugu, sest Moura kinkis talle sellist õnne, mis oli olnud talle varem tundmata – helge nõustumise meeleolu, mis väljendub teoses The Happy Turning, kirjutatud samuti elu lõpupoole, mil ta pöördub võitlusest maailma muutmise eest ära mõtlusse "ilu surmatu lõplikkuse" üle.
Wells nagu paljud teisedki oli läinud Nõukogude Venemaale usus, et seal luuakse uut inimtõugu. Aga homunkulus ei materialiseerunud kunagi – see oli vaid ilmutus, veelgi tõendamatum kui ektoplasma, mis ilmus spiritismiseanssidel tänu osavatele kätele. Gorki, kes uskus, et inimesed ei ole kaugel jumalateks saamisest, leidis haleda otsa ilmselt Stalini korralduse kohaselt mürgitatuna. Olles liiga nõrk, et kirjutada, dikteeris see jumala-ehitaja oma viimase märkmiku-sissekande: "Romaani lõpp kangelase lõpp autori lõpp."
Lootused, mis paigutasid Lenini laiba kuubikujulisse mausoleumisse, ei ole taandunud. Rohkem kui iial varem peetakse teadust lahendamatu lahendamistehnikaks. Leonid Krasini luhtunud üritusele Lenini keha säilitada on järgnenud teisi tehnoloogilise elluäratamise projekte, kaasaarvatud ajutine külmutamine. Ameerika futurist Ray Kurzweil läheneb asjale radikaalsemalt, pannes ette keha mitte ellu äratada, vaid hoopis lasta sel täiesti kaduda, ning laadida vaimud küberruumi. Oma teoses The Singularity Is Near: When Humans Transcend Biology esitab Kurzweil arvamuse, et toimumas on teadusliku teadmushulga plahvatuslik kasv, mis võimaldab inimestel ümber asuda enda loodud virtuaalmaailma. Juba raamatus Transcend: Nine Steps to Living Well Forever räägib Kurzweil, et me saame surematuseks valmistuda vitamiinide võtmise, dieedi, kehaliste harjutuste ja ennetava arstiabi programmiga, mis tõstab eluiga, kuniks meil osutub võimalikuks oma lihast üle saada. Kõige oma hi-tech uudsusele vaatamata on see sama uskumatu idee kui see, et surnud teadlased töötavad elavate päästmise kallal, või et krüogeenselt säilitatud Lenin ootab, et ellu naasta ja viia läbi maailmarevolutsioon.

Ulmad, millede küüsis olid psüühika-uurijad ja jumala-ehitajad, hoiavad meid ikka veel oma haardes. Paraku ei vabasta meie kehade külmutamine või vaimude üliarvutisse laadimine meid meie endi käest. Meie külmunud jäänuseid hakkavad häirima sõjad ja revolutsioonid, samal ajal kui surm luurab meid küberruumiski, mis on samuti surma-toova konflikti territoorium. Teadus vaid võimendab inimest, nagu ta on. Seda, mis nad on, ta neilt ära võtta ei saa.

8. jaanuar 2011,
The Guardian

* * *

ESIMESED KAASAEGSED

Ajaloo tuhandete aastate jooksul kinnistunud traditsioonide jõu ulatust ei saa hõlmata ühelgi mõõdetaval viisil.
Leszek Kolakowski

Ideede ajalugu allub irooniaseadusele. Ideedel on tagajärjed, aga harva sellised, mida nende autorid loodavad või soovivad, ja ei kunagi ainult sellised. Üpriski tihti on need vastupidised.
Kaasaja (modernity) algprohvetid on positivistid. Marxi mõju kaudu seisavad nad kahekümnenda sajandi kommunistlike režiimide taga. Samas on nad selle mõju kaudu, mis nad majanduse kujunemisele avaldasid, inspireerinud utopistidest ühiskonna-insenere, kes kommunistliku plaanimajanduse kokkukukkumise järgses olukorras lõid ülemaailmse vabaturu.

Positivistlikus katekismuses oli kolm põhidogmat. Esiteks: ajalugu viib edasi teaduse jõud – kasvavad teadmised ja uus tehnoloogia on inimühiskonna muut(u)misel kõige tähtsamad tegurid. Teiseks: teadus hakkab võimaldama üle saada loodusvarade nappusest – kui see kord saavutatud, kaovad vaesuse ja sõja taolised iidpahed igaveseks. Kolmandaks: progress teaduses ning progress eetikas ja poliitikas käivad käsikäes – teaduslikud teadmised põimuvad kasvades ja süstematiseerudes üha enam üheks inimlike väärtustega.
Positivistlik kreedo hingestas Marxi kommunismi-ideaali. See andis eeskuju kaasasjastamisteooriatele, mida arendati pärast Teist maailmasõda. See näitab teed ülemaailmse vabaturu arhitektidele täna.

Positivismile pani aluse krahv Henri de Saint-Simon (1760 – 1825). Saint-Simon oli andnud oma toapoisile korralduse äratada end igal hommikul sõnadega: "Ärge unustage, monsieur le comte, et teil on suuri asju korda saata." Võibolla oli tal tänu sellele sündmusterohke elu. Seitsmeteist-aastaselt komiteeriti ta sõjaväkke ning ta teenis Prantsuse vägedes Ameerika iseseisvussõjas. Tema sõjaväeline karjäär jätkus vangi võtmisega ja interneerimisega Jamaikal, peale mida ta kavandas esimese oma grandioossetest plaanidest – Atlandi ja Vaikset ookeani ühendava kanali Nicaragua järve kaudu, mida ta edutult esitas Mehhiko asevalitsejale. Ta kogus Prantsuse revolutsiooni ajal varanduse, ostes kokku aadlikest, kes olid kas emigreerunud või giljotineeritud, tühjaks jäänud maju. Tundub, et mõnda aega teenis ta Briti Välisministeeriumi agendina.
Hiljem käis Saint-Simoni käsi halvasti. Süüdistatuna vääralt atendaadile õhutamise eest, veetis ta mõne aasta hullumeelse pähe ühes erahaiglas. Tema teenri igapäevane meeldetuletamine, et ta on suur inimene, ei viinud teda püüeldud edule. Küll aga päästis andunud teenri toetus ta nälgimisest viimastel eluaastatel.

Saint-Simon oli seikleja. Ta oli ühtlasi esimene kaasaegne sotsialist [Meenutan siinkohal, et socialist tähendab sõna-sõnalt ühiskondlane, st see, kes hoolib ühiskonnast. - A.M.]. Tema analüüs jagas ühiskonna eri klassideks, millest igal on tootmisvahenditega eri suhe, ning ründas turukapitalismi kui anarhistlikku, raiskavat ja krooniliselt ebastabiilset. Tema kapitalismikriitika on olnud tohutult mõjukas. Ent veelgi mõjukam oli tema tulevikunägemus inimkonnast (humanity), mis kahekümnenda sajandi lõppedes ilmus taas välja universaalse vabaturu utoopilises projektis.
Vastavalt Saint-Simonile on reaalsed ühiskonnad kaootilised ja lõhenenud, kuid seda vaid seepärast, et nad pole orgaaniliselt omaks võtnud teaduse saavutusi. Ühiskonna progress on teadusprogressi kõrvalsaadus. Teadmiste edenedes edeneb ka inimlikkus (humanity).
Iga ühiskond peab läbima kindlad staadiumid. Igaüks neist peab liikuma religioossest maailmavaatest metafüüsilisse, sealt edasi positiivsesse e teaduslikku staadiumi. Igas staadiumis muutub inimlik teadmine üha selgemaks, ja, mis positivistidele eluliselt tähtis, süstemaatilisemaks. Lõpuks, kui kõik ühiskonnad on need staadiumid läbinud, saab eetikast teadus, mis on oma tulemitelt sama objektiivne kui füüsika ja keemia. Siis kaovad mineviku moraalsed ja poliitilised vastuolud.
Kui pole vastuolusid, pole võimuvajadust. Nagu ütles Marx Saint-Simonilt laenates, asendab inimeste valitsuse asjade administreerimine. Marx teadis vähe Comte'i töödest, keda ta luges vaid 1860ndate lõpus ja mitte hiljem, ent Saint-Simonil oli talle sügav mõju. Teadmiste kasvu ja tootmise pideva laienemisega riik närbub, uskus Saint-Simon. Marx jagas Saint-Simoniga seda veendumust, millest sai tema kommunismi-kontseptsiooni tuum.
Positivistid ei mõelnud piirduda vaid ühiskonna põhjaliku muutmisega. Nende siht oli rajada uus religioon. Saint-Simon uskus, et kui kõik teadlased ühinevad alalise vaimulikkonna moodustamiseks, saab positiivsest õpetusest uue kiriku põhi. Tema kujutluses kutsuti inimkonna kahtkümmne ühe valitu komplekti Newtoni Nõukoguks. Newtoni idee üldkehtivast raskusjõust oli uue teadussüsteemi aluseks. Sellest pidi saama ka uue religioosse süsteemi alus. Saint-Simoni uues religioonis ei asendanud jumalat siiski mitte raskusjõud. Selle koha täitis inimkond. Saint-Simoni viimane töö oli Nouveau Christianisme – uus versioon kristlusest, kus inimkonnast sai Suur Olend.
Positivismi praktiline teisenemine religiooniks hakkas peale üsna varsti pärast Saint-Simoni surma, kui, nagu ütleb üks selle liikumise loolasi, sääntsimoonlased muutsid end religioosseks kultuseks. Varsti soetas see positivistlik kultus kiriku kogu varustuse – hümnid, altarid, preestrid preestrirüüdes, ja oma kalenderi, kus kuud olid nimetatud Archimedese, Gutenbergi, Descartes'i ja teiste ratsionalismi pühakute järgi.

Kõige mõjukam positivistlik õpetlane Auguste Comte (1798 – 1857) viis lõpule positivismi teisendamise religiooniks. Kohaliku riigiametniku pojana alustas ta karjääri Polütehnikakoolis (École Polytechnique) Pariisis 1814. aastal, sooritades hiilgavalt sisseastumiseksamid. Selle aja noorte "polütehnikute" kohta öeldi, et nad uskusid, et religiooni võib luua samamoodi, nagu École'is õpetati silda ehitama (Henri Gouhier, "Auguste Comte'i noorus"). Uue religiooni kavandamisel oli Comte'is hoopis rohkem emotsiooni kui ratiot, aga ühiskonna mõistusega ümbertegemisse uskus ta ühtmoodi École Polytechnique'i eakaaslastega peaaegu piiritult.
Comte alustas sellega, et naeris välja kultuse, mis oli kasvanud Saint-Simoni ümber. Saint-Simoni endise soosikuna läks Comte temast ägeda tüliga lahku; hiljem ei tunnistanud ta mingit vaimset võlga vanema mehe ees. Ometi võttis ta käsile Saint-Simoni idee, et positivismist peab saama religioon, ja töötas selle nimel kirega, mis polnud kaugel hullumeelsusest.
Comte'i ideede süsteemi kujunemist ei saa mõista ilma tema eraelu teadmata. Nii nagu suhe Saint-Simoniga, lõppes ka tema esimene abielu 1822. aastal terava tüliga. Abikaasa oli teda põetanud kogu tema (esimese paljudest) vaimse kokkuvarisemise ajal, pidades teda kodus, kui psühhiaater oli kuulutanud ta ravimatult haigeks, ja nõustunud osa võtma kummalisest kristlikust abielutseremooniast (mida nõudis Comte'i ema, kes oli vastu nende vaba-abielule), kus Comte, kes selleks ajaks kannatas juba paranoia käes, kirjutas alla kui Brutus Napoleon Comte.
Comte'il esines vaimset ebastabiilsust läbi kogu elu, mis oli kui Saint-Simoni oma õudusversioonis. Seda oli näha tema suhetes Mme Clothilde de Vaux'ga, andeka ja võluva abielunaisega, kelle mees oli maha jätnud. Comte'i armulugu Clothilde'iga ei teostunud iial lihas. Clothilde suri traagiliselt peale kannatusrohket võitlust haigusega (ilmselt tuberkuloosiga). Taas kord oli Comte hullumeelsuse serval.
Kõigi Comte'i hilisemate tööde ja tema uue religiooni teema võtab hästi kokku Frank Manuel "Pariisi prohvetites": "Peale Clothilde'i surma muutus kogu Comte'i elu Clothilde'i kuvandi religioosseks kummardamiseks." Comte šokeeris oma ratsionalistidest õpilasi mitmes Clothilde'i surma järgses töös kuulutusega, et armastus on inimkonna (humanity) liikumapanev jõud. Nad kohkusid veelgi enam, kui Comte nimetas Clothilde'i inimkonna kiriku (Curch of Humanity) jumalaemaks ja määras tema haua palverännakute paigaks.

Comte'i hulluses oli süsteemi. Võttes eeskujuks katoliku kiriku, mõtles ta uue religiooni järgijatele välja detailse päevakava. Oma teoses Système de Politique Positive (1852 – 1854) sätestas ta, et vaga positivist peab palvetama kolm korda päevas kokku kaks tundi, korra igaühe – ema, abikaasa ja tütre – poole oma pere jumalannadest. Ta peab lööma risti ette, koputades sõrmega vastu pead kohtades, kus, vastavalt frenoloogiateadusele, asuvad heatahtlikkuse, korra ja progressi impulsid.

Oli toodud üheksa positivistlikku sakramenti, alates esitlusest, ristimise ekvivalendist, kus lapsele antakse kaks kaitsepühakut, ja lõpetades liitumissakramendiga. Kui ta sureb (siiski alles 7 aasta pärast, mil suhtumine on objektiviseerunud, vt punkt 3 - A.M.), siis paigutatakse hea positivisti säilmed (ümber) pühasse metsa, mis ümbritseb iga positivismitemplit. Sel hetkel liitub mälestus temast Suure Olendiga. Seda korraldust pidi reguleerima Pariisis resideeriv Inimkonna Suur Ülempreester (Comte ise). Oma testamendis määras Comte kolmteist testamenditäitjat, kes pidid säilitama ta eluaseme inimkonna-usu alalise peakorterina.
Comte määratles positivistliku vaimulikkonna kohustused ja organisatsiooni järgmiselt: Iga vikaar peab seitsme aasta jooksul, mis eelneb täispreestriks saamisele, õpetama kõike seitset entsüklopeedilist teadust ning treenima oma jutlustajavõimeid. Peale seda saab temast tõeline preester... Igal filosoofilisel pastoraadil on seitse preestrit ja kolm vikaari. Ülempreester võib nende asukohta muuta... Vaimulikkonna arv on kaks tuhat kogu Läänemaailma peale. See teeb ühe funktsionäri iga kuue tuhande elaniku kohta, või sada tuhat kogu maakera peale.
Comte kirjutas "Positiivse religiooni katekismuses" tahtmatu huumoriga: Arv võib tunduda liiga väike, kuid see vastab täiesti vajalike kiriklike talituste hulgale.
Uut religiooni konstrueerides olid positivistide põhimureks detailid. Leiutati uusi rõivavorme. Kavandati vestid, mille nööbid olid taga, nii et neid sai panna selga ja võtta seljast ära ainult teise inimese abiga. Eesmärk oli õhutada altruismi ja koostööd. Tulemuseks olid aga kahjuks politseinike haarangud, kes, võttes Saint-Simoni juttu 'liha taastamisest' sõna-sõnalt, kahtlustasid, et ta õpilased osalevad orgiates.
Positivistlik usk – katolitsism miinus kristlus, nagu kutsus seda T.H.Huxley – oli ülimalt naeruväärne. See oli ka ülimalt mõjukas. Inimkonna-usu templid tärkasid mitte ainult Pariisis, vaid ka Londonis, kus rajati kabel Lamb's Conduiti tänavale, ja Liverpoolis. Positivistlik kirik oli tähelepanuväärselt edukas Ladina-Ameerikas. Brasiilias, kus Comte'i loosung 'Kord ja Progress' on osa riigilipust, on aktiivseid positivistlikke templeid tänase päevani. Prantsusmaal oli Comte'i ideedel tehnokraatliku eliidi valitsusest kestev mõju École Polytechniqueis. Sügava mõju läbi John Stuart Millile, kellega tal oli pikk kirjavahetus, aitas Comte kaasa sellele, et liberalism samastati sekulaarse humanismiga, või Milli ja Comte'i terminiga öeldes – humanismireligiooniga.
Kogu oma absurdsusele vaatamata on inimkonna-usk kõigi kahekümnenda sajandi sekulaarsete religioonide prototüüp. Marksism ja neoliberalism kehastavad selle keskset tõekspidamist: teaduslike teadmiste kasvades saab inimkond vabaks kõikidest ammutuntud halbadest asjadest inimese elus – nagu sõda, türannia, puudus.

Clothilde Maarjana Wernicki raamatu kaanel


				Kuidas leiab inimene tõelise õnne?	Kust mina tean? Ma pole kõige viimast uurimust veel lugenud.

Saint-Simon ja Comte pärisid selle valgustusliku usu markii de Condorcet'lt (1743 – 1794). Condorcet oli kuulsa inimvaimu progressi esse autor, kus ta väidab, et inimvaim on võimeline muutuma täiuslikuks. Kas teadmiste kasv mitte ei näita, küsib ta, et inimese moraalne headus on aldis piiritult täienema, ja et loodus liidab kokku tõe, õnne ja vooruse purunematu ahelaga? [Emma Rothschild, Economic Sentiments: Adam Smith, Condorcet and the Enlightenment] Condorcet suri vanglas peale seda, kui Robespierre'i revolutsiooniline valitsus oli ta arreteerinud.
Saint-Simon ja Condorcet võisid vabalt ka kohtuda, kuid igatahes ammutas Saint-Simon, ja hiljem Comte, Condorcet'lt kõige põhilisemad inimkonna-religiooni uskumused: teaduse progress ei ole juhus – see on inimvaimu loomupäraselt progressiivse olemuse tagajärg. Üheskoos inimeste kaasasündinud headusega suudab teadus muuta inimese elu.
Koos Condorcet'ga uskusid Saint-Simon ja Comte, et progress, mille inimkond (humanity) valitsemises ja ühiskonnas on saavutanud, on inimvaimu progressi möödapääsmatu tagajärg. Ajalugu on vaid (vältimatu) inimmõistuse areng, milles teaduse avastatud tõdesid kasutatakse ühiskonna ümberkujundamiseks. Inimtoimetused alluvad progressiseadusele, mille põhjal saab ennustada selle bioloogilise liigi tulevikku. Saint-Simon kirjutas: inimvaimu progress on jõudnud niikaugele, et kõige tähtsamad poliitilised arutluskäigud võib ja peab otseselt tuletama tippteadustest ja füüsikateadustest. Minu sihiks on vajutada poliitikale positiivne märk. (Saint-Simon, Travail sur la gravitation universelle)
Saint-Simon ja Comte ootasid kannatamatult "positiivset" poliitikat, kus inimkonna vabastamiseks kasutataks teadust. Ma ei taha öelda, et nad olid liberaalid. Nad uskusid nagu Marxki, et teaduse areng on teinud liberaalse individualismi liigseks. Aga Marxist erinevalt vaatasid nad sümpaatiaga keskaega. Seetõttu otsisid nad liitlasi konservatiivsete mõtlejate seast.
Comte kinnitas, et ajalugu võngub kriitiliste, nagu ta enda aeg, ja orgaaniliste perioodide vahet. Igaks juhuks olgu öeldud, et talle ei tulnud iial pähe, et ühiskond võiks pöörduda tagasi minevikku. Valgustusliku mõtlejana oli ta end pühendanud mõttele, et inimkond elab ühel ilusal päeval paremini kui iial minevikus, orgaaniliste ühiskondade imetlejana aga sulatas ta oma tulevikunägemustesse elemente minevikust. Osalt sel põhjusel on positisistlik mõtteviis võlunud korduvalt Euroopa parempoolseid, tõustes nähtavaks fašismi intellektuaalsetel äärealadel 1930ndail.
Nii Saint-Simoni kui Comte'i kütkestasid Joseph de Maistre'i ideed. De Maistre oli ultra-ortodoksne katoliiklane ja eluaegne Valgustuse-vastane. Ilmselt on raske näha, mis võis positivismi juhtivatel õpetlastel olla ühist nii leppimatult tagurliku mõtlejaga. Ometigi oletas Saint-Simon, et inimkonna tulevik võib peituda de Maistre'i ja Voltaire'i sulamis.
Peamine positivismi võlu parempoolsetele tulenes Saint-Simoni ja Comte'i veendumusest, et ühiskonnateadus peab vankumatult põhinema füsioloogia tõdedel. Saint-Simon rõhutas alati, et igas “inimeseteaduses” on füsioloogia keskne ja fundamentaalne. Comte üritas välja arendada midagi, mida ta nimetas sotsiaalfüüsikaks – see on füsioloogial põhinev ühiskonnateadus, millega, kuulutas ta, saab kaasajastajate (the moderns) filosoofiline süsteem tegelikult täielikuks (Gouhier). Sellega oli intellektuaalide poolt justkui heaks kiidetud usk põhimõtteliselt teisetesse inimtüüpidesse; Euroopa parempoolseid võlus idee, et sotsiaalteadus peaks tuginema füsioloogiale, mitme asja poolest.
Oleks absurdne pidada Saint-Simoni ja Comte'i vastutavaks oma mõtete arenduste eest, millest nad ei võinud midagi teada; on aga selge joon mõtlemises, mis ühendab sellist pseudoteadust nagu frenoloogia kahekümnenda sajandi Euroopa paremäärmuslaste poliitiliste ideedega. Kuidas Comte frenoloogiat kasutas, on juba nimetatud. Üheksateistkümnenda sajandi lõpupoole pidi frenoloogia joonistama välja Itaalia juristi Cesare Lombroso (1835 – 1909) loodud 'kriminaalantropoloogia'. Positivistlikud ideed vormisid Lombroso mõtlemist mitmelgi viisil. Tema arvates on kriminaalseks käitumiseks olemas kaasasündinud eelsoodumus ning seda võib avastada füsioloogiliste ja füsiognoomiliste uuringutega. Soosides ekspertiisile tuginevat kohtusüsteemi, pani ta ette kasutada 'antropomeetriat'. Sinna kuulus kriminaalide ja kriminaalsete tüüpide tuvastamise vahendina koos pikkuse ja muude füüsiliste tunnustjoonte mõõtmisega ka näo- ja koljujoonte mõõtmine. Lombroso antropomeetrilisi võtteid kasutati Itaalia kohtusüsteemis ja mujalgi maades otse enne Teist maailmasõda.
Frenoloogiat kasutati ka rassiteooriate arendamiseks. 1860ndatel lõi Briti Antropoloogilise Instituudi asutaja John Beddoe kolju karakteristikutel põhineva "Negriseerumisindeksi" (Index of Negriscence), mida ta kasutas toetamaks oma väidet, et iirlased on afrikanoidsed. Kahekümnendal sajandil kasutasid 'kraniomeetrilisi' võtteid natsid aarjalaste eristamiseks mitte-aarjalastest.
Nii vasak- kui paremapoolseid võlus positivism nõudega vallata teaduspädevust. Peaaegu alati käis teaduse poole pöördumisega kaasas liberalismi väljapraakimine. Ometi kerkis see muutlik õpetus taas esile kahekümnenda sajandi lõpus nende seas, kelle eesmärk oli teha liberaalsete väärtuste kitsas variant üleüldiseks.
Kui positivism on kahekümnenda sajandi kõige jõulisemate ilmalike religioonide peamine läte, siis osalt tänu oma mõjule sotsiaalteaduste peale. Positivistidele tähendab tänapäevasus (modernity) maailma ümbertegemist teaduslike teadmiste abil. Comte'ile oli kõnealuseks teaduseks sotsioloogia – ülimalt spekulatiivset laadi. Vabaturu-ideoloogidele on selleks majandusteadus – mitte sugugi vähem spekulatiivne distsipliin. Kuid olgu mis teadus tahes, selle järeldusi pidi rakendatama igal pool.
Positivistlikus metoodikas ei erine ühiskonnateadus loodusteadusest. Mõlema mudeliks on matemaatika. Ei saa teada midagi, mida ei saa kvantifitseerida. Seda seisukohta rakendades leiutas Comte sotsioloogia – tema termin – kuid mõte, et matemaatika on inimlike teadmiste ideaalne vorm, osutus kõige jõulisemaks majandusteaduses, kus see aitas eostada globaalse vabaturu ideed.
Ilma seda mõistmata – sest vähesed neist teavad midagi mõtlemise ajaloost, eriti omas valdkonnas – on majandusteadlaste enamus pärinud viisi, kuidas nad mõtlevad, positivistidelt. Tunginud loogilise positivismi kaudu sellesse distsipliini, on Saint-Simoni ja Comte'i ideedest saanud majandusteaduse standardmetoodika.
Saint-Simon ja Comte nägid vaimusilmas ühitatud teadust, kus kogu inimteadmus oleks taandatav ühele seaduste komplektile. Saint-Simoni jaoks polnud inimvaimu evolutsioon täielik, kuniks ei saanud näidata, et kogu teadmine allub üheleainsale seadusele. Ta kirjutas, et inimmõistuse kaheteistkümnendas ja viimases arengustaadiumis meie teadmiste üldine süsteem organiseeritakse ümber vastavalt usule, et universumi valitseb üksainus vääramatu seadus. Kõik selle rakendussüsteemid, nagu religiooni-, poliitika- moraali- ja tsiviilõiguse süsteem, asetuvad harmooniasse uue teadmiste süsteemiga. (Henri Saint-Simon, “Valitud kirjatöid teaduse, tööstuse ja ühiskondliku organisatsiooni kohta”) Umbes samas vaimus kirjutas Comte: “Positiivse filosoofia esimene tunnusjoon on, et ta käsitleb kõiki nähtusi muutmatutele loodusseadustele alluvatena. Meie asi on... püüelda täpsusele nende seaduste avastamises, eesmärgiga taandada nad väikseimale võimalikule arvule.” (Gouhier)

Ühitatud teaduse projekt tähendab, et sotsiaalteadused ei erine metoodikalt loodusteadustest. Mõlema eesmärk on avastada loodusseadusi. Ainus tõeline teadmine on, mille annab teaduslik uurimine, ja iga teadus – ühiskonnateadused kaasa arvatud – pürgib matemaatikaseaduste üldkehtivusele ja vaieldamatusele. Sest, nagu deklareeris Comte, peab matemaatikale /- - -/ teaduste hierarhias kuuluma esimene koht. (Gouhier)
Idee, et ühiskonna-uuring peaks moodustama osa ainumast ühitatud teadusest, tuli majandusteadusesse Viini ringist, st teadlaste ja filosoofide rühmast, kes kohtusid Viinis 1907. aastast alates. Peale filosoof Moritz Schlickile professorikoha andmist Viini ülikoolis 1922.aastal, oli Viini ring loogilise positivismi levitajana vägagi edukas.
Viini ring tärkas osalt Ernst Machi (1838 – 1916), füüsiku ja ballistika-eksperdi filosoofiast, kellel oli sajandivahetuse Viinis tohutu mõju. Nagu Comte, oli ka Mach arvamusel, et religioon ja metafüüsika kuuluvad vaimu primitiivsesse faasi. Vaid teadus annab teadmise maailmast. Teaduslik teadmine Machi järgi oli rajatis (construction) inimaistinguist. Viini ring nägi – Comte'i ja Machi sünteesina – teadust loogika ja matemaatika kohustuslike tõdede ning tajudest nopitud andmete kombinatsioonina.
Loogilise positivismi tuumaks oli teadusliku maailmavaate areng. Minnes kaugemale Saint-Simonist ja Comte'ist, kuulutasid loogilised positivistid, et tähendust on vaid teaduse verifitseeritavatel propositsioonidel – ehk otse öeldes, et religioon, metafüüsika ja kõlblus on jama. Filosoofias ilmus see õpetus uuesti välja müstilise teooriana varase Wittgensteini kirjutistes keele piiridest. Ühiskonnateadustes võimendas see majandusteaduse püüdeid olla füüsika ja matemaatikaga võrdselt range distsipliin.

Natsismi kasvuga hajus Viini ring laiali, paljud selle liikmed põgenesid Ühendriikidesse. Loogiline positivism kui selgelt määratletud filosoofiline liikumine lakkas olemast 1940ndateks. Siiski oli sel kujundav toime majandusteadusele, vormides Milton Friedmani ja paljude teiste vaateid.
Majandusteaduse klassikutest ei arvanud keegi, et ühiskonnateaduste eeskujuks peaks olema matemaatika. Adam Smithi ja Adam Fergusoni jaoks juurdus majandus ajaloos. See oli lahutamatult seotud rahvaste tõusu ja langusega ning võimuvõitlusega eri ühiskonnagruppide vahel. Teistviisi käib see ka Marxi kohta. Alates positivismi hindaminekust ühiskonnateadustes on see tava aga praktiliselt kadunud.
Majanduse ajaloost lahutamine on muutnud esimese ebarealistlikuks. Majandusklassikud teadsid, et turuseadused on vaid inimkäitumise destillaadid. Sellistena seab mistahes tüüpi ajalooline teadmine neile piirangud. Ajalugu näitab inimkäitumises kõvasti korrapära. Ta näitab aga ka küllalt erinevusi selleks, et teha üldkehtivate seaduste ostimist tühjaks tööks. Kahtlane, kas sotsiaalteaduslike uuringute eri vormides sisaldub ükski seadus, mis oleks samaväärne mõne füüsika omaga. Ometi on viimasel ajal võetud "majandusseadusi" appi toetamaks ideed, et üht laadi käitumine – vabaturu-variant, mis vaheaegadega on mõne viimase sajandi jooksul esinenud käputäies maades – peab olema majandustegevuse mudeliks kõikjal.
Majandusteooria ei saa näidata, et vabaturg on parimat tüüpi majandussüsteem. Mõte, et vabaturud on kõige tõhusamad majanduselu vormid, on globaalse vabaturu aktsiooni vaimne sammas, defineerida tõhusust on aga mitu võimalust ja ükski neist pole väärtusetu. Positivistid mõõtsid majanduse efektiivsust tootlikkusega. Kindlasti on vabaturg väga tootlik. Ent nagu Saint-Simon ja Comte väga hästi mõistsid, ei tähenda see, et see oleks inimlikult rahuldav.
Ideel, et vabaturg peab olema üleüldine, on mõtet ainult siis, kui te tunnistate teatud ajaloofilosoofiat. Loogilise positivismi mõju all on majandusteadusest saanud läbini mitte-ajalooline distsipliin. Samal ajal on see endasse imanud seda ajaloofilosoofiat, mis tuleneb Saint-Simonilt ja Comte'ilt.
Positivismi järgi on teadus ajalooliste muutuste mootor. Uus tehnika kihutab välja ebaefektiivsed tootmisviisid ning sigitab uued ühiskondliku elu vormid. See protsess toimib läbi kogu ajaloo. Selle lõpppunktiks on üheainsa majandussüsteemi ühtlustatud maailm. Teadusliku teadmuse ülim tulemus on universaalne tsivilisatsioon, mida valitseb ilmalik, maine moraal.
Saint-Simonile ja Comte'ile tähendas tehnoloogia raudteid ja kanaleid. Leninile tähendas see elektrit. Uusliberaalidele tähendab see internetti. Sõnum on üks. Tehnoloogia – teadusliku teadmuse praktiline rakendamine – toob endaga kaasa lähenemise väärtustes. Selline on keskne kaasaegne müüt, mida propageerisid positivistid ja mida tänapäeval kõik tõsiasjana tunnustavad.
Positivistid olid mõneti targemad kui nende kahekümnenda sajandi õpilased. Idee, et majanduselu eesmärk on maksimaalne tootlikkus, on positivismi pärandi kõige valdavamaid (ja kõige tapvamaid) osi; see on aga idee, millest ei Saint-Simon, ei Comte pidanud järjekindlalt kinni. Nemad teadsid, et inimesed pole vaid majanduslikud loomad. Kui teadmiste kasv kiireneb, uskusid nad, muutub veelgi vajalikumaks kanda hoolt ühiskondlike sidemete eest.

Oma parimas polnud Saint-Simon ega Comte dogmaatikud. Nad teadsid, et inimese elu on keeruline asi – niivõrd keeruline, et mis ühes ühiskonnas on hea, võib teises olla halb. Nad mõistsid nagu Voltaire'gi, et inimajaloo tõelises maailmas pole parim režiim igal pool sama. Kui ka mitte teoorias, siis praktikas positivistid tunnustasid, et on rohkem kui üks viis moderniseerimiseks.
Globaalse vabaturu arhitektidel puudub see tark poliitiline relativism. Nende jaoks see, mis pole loogiliselt seletatav, seisab parima režiimi üleüldiseks saamisel vaid tee peal ees. Ent maailm, mida nad arvavad end ehitavat, on eksimatult see, mida kujutasid ette positivistid. Kuulsas lõigus oma The General Theory of Employment, Interest and Money (1936) lõpus kirjutas John Maynard Keynes:
Nii majandusteadlaste kui poliitfilosoofide ideedel, olgu need õiged või valed, on rohkem jõudu kui üldiselt arvatakse. Tõepoolest – muud eriti polegi, mis maailma juhiks. Teoinimesed, kes usuvad, et nad on vabad igasugustest intellektuaalsest mõjudest, on harilikult mõne tähtsuse kaotanud majandusteadlase orjad. Võimul olevad hullumeelsed, kes kuulevad õhus hääli, ammutavad oma meeletuse mingilt aastatetaguselt akadeemiliselt sulemehelt. Keynes kirjutas sellisel ajal, mil riiklik strateegia oli aegunud majandusteooriate kätes. Tänapäeval on see mingi kadunud religiooni kätes. Siduda selliseid eksootilisi figuure nagu Saint-Simon ja Comte Rahvusvahelise Rahandusfondi liisunud bürokraatidega võib paista lennukas, ent moderniseerimisidee, millest IMF küünte ja hammastega kinni hoiab, on positivistlik pärand. Ühiskonna insenerid, kes töötavad palehigis, et installeerida vabaturge igasse kui viimsesse maailmanurka, peavad endid ise teaduslikeks mõistuseinimesteks, aga tegelikult on nad ühe unustusse vajanud kultuse jüngrid.

Maailmapanga president Robert B. Zoellick ja
IMFi tegevdirektor Dominique Strauss-Kahn

Kogumikust Gray's Anatomy, 2009, 2010

NAGU ASJAD ON

	Kui maailma kohta peaks tõde olemas olema, on see paratamatult ebainimlik.
	Joseph Brodsky

1

Tegevuse trööst

Oma romaanis "Nostromo" kirjutab Joseph Conrad: "Tegevus lohutab. Tegevus on mõtlemise vaenlane ja meelitavate illusioonide sõber."
Nende jaoks, kellele elu tähendab tegutsemist, on maailm näitelava, kus etendada oma unistusi. Viimase mõnesaja aasta jooksul on vähemalt Euroopas religioon hääbunud, aga meie paine anda asjadele inimlikke tähendusi pole põrmugi järele andnud. Valdavaks eluhoiakuks on kujunenud hõre ilmalik idealism. Maailma on hakatud nägema millenagi, mis tuleb meie endi ettekujutuse järgi ümber teha. Mõte, et elu eesmärk pole mitte tegevus, vaid kontemplatsioon (= mõtisklev vaatlus puhastunud teadvusseisundis, meditatsioon - A.M.), on peaaegu kadunud.
Need, kes rabelevad maailma muutmise eest, peavad end õilsateks, koguni traagilisteks persoonideks. Ometi pole enamikku neist, kes töötavad maailma parandamise nimel, ajendanud mäss elu asjaolude vastu. Nad otsivad hoopis tröösti tõele, mille välja kannatamiseks nad on liiga nõrgad. Nende maailma-inimtahte-abil-ümbertegemise-võimalikkuse-usu päris põhjas asub isikliku surelikkuse eitus.
Wyndham Lewis kirjeldas progressi-ideed kui aja kummardamist – kui usku, et asjadel pole väärtust mitte sellena, mis nad on, vaid mis neist võib ühel päeval saada. Tegelikult on vastupidi. Progress lubab meile ajast vabanemist – lootust, et liikide spiraalses tõusus võime endid unustusse kadumise eest kuidagi säilitada.
Tegutsedes säilib iseenesega-identne-olemise tunne, mille mõtisklus hajutab. Maailmas ametis olles oleme justkui kompaktsed. Tegevus pakub meile tröösti selles, et varsti meid enam ei ole. See pole mitte jõude unistaja, kes tegelikkusest põgeneb. Need on praktilised mehed ja naised, kes pöörduvad teguderohkesse ellu kui pakku tähenduse puudumise eest.
Tänasel päeval tähendab hea elu teaduse ja tehnoloogia täielikku ärakasutamist – ilma toomata end sealjuures ohvriks illusioonile, et nood võivad teha meid vabaks, targaks või isegi mõistlikuks. See tähendab rahu taotlemist ilma lootmata sõjata maailmale. See tähendab vabaduse kalliks pidamist teades ühtaegu, et vabadus on vaid vaheaeg anarhia ja türannia vahel.
Hea elu ei peitu progressi-unelmais, vaid traagiliste olukordadega toime tulemises. Meid on kasvatatud religioonide ja filosoofiate vaimus, mis salgavad maha tragöödiad. Kas me suudame ette kujutada elu, mis ei oleks rajatud tegevuse trööstile? Või oleme liiga lodevad ja labased, et sellisest elust unistadagi?

2

Sisyphose progress

Miski pole praegusele ajale võõram kui jõudeolek. Kui me mõtlemegi oma rähklemisest puhata, siis ainult selleks, et selle juurde ikka tagasi pöörduda.
Tööd nii suures aus pidades oleme hälvikud. Harva, kui mõni teine kultuur on seda teinud. Peaaegu kogu ajaloo ja kogu eelajaloo vältel oli töö häbiasi.
Kristlastest on vaid protestandid uskunud, et töö toob lunastust – keskaegse ristirahva töö ja palve olid segunenud pidustustega. Muistsed kreeklased otsisid lunastust filosoofiast, hindud meditatsioonist, hiinlased luulest ja loodusearmastusest. Aafrika – nüüd peaaegu hävinud – vihmametsade pügmeed töötavad vaid niipalju, kui päeva tarbeks vaja ning veedavad suurema osa oma elust jõude.
Progress mõistab jõudeoleku hukka. Humanismi kohaletoimetamiseks vajalik töö on tohutu. See on tõesti otsata, sest niipea kui üks kõrgendik on vallutatud, ajab end ähvardavalt püsti järgmine. Muidugi on see vaid miraaž, ent progressi juures pole kõige hullem mitte see, et ta on illusioon, vaid see, et ta on lõputu.
Kreeka müüdis näeb Sisyphos vaeva, et veeretada kivi mäe tippu, nii et see veereks alla mööda teist külge. Robert Graves räägib seda lugu niimoodi:

Tal pole veel kordagi õnnestunud seda teha. Kui ta on juba peaaegu tippu jõudnud, surub häbitu kivi raskus ta kohe tagasi, veeredes veelkord alla põhjani välja, kus Sisyphos selle kurnatult üles otsib – ning jälle peab ta kõike otsast algama, kuigi ihuliikmed leemendavad higist ja tolmupilv tõuseb pea kohale.

Vana-aja inimestele oli lõppematu töö orja märk. Sisyphose rügamine oli karistus. Töö, mida oleme nõus tegema progressi nimel, on samasugune orjatöö.

3

Saatusega mängimine

Õnnemängijad riskivad mängu(ilu) nimel. Hobi-kalameeste seas pole parim see, kes püüab kõige suurema kala, vaid see, kes kalapüügist kõige suuremat mõnu tunneb. Mängimise mõte seisnebki selles, et mängul pole mõtet.
Kuidas oleksi mäng võimalik sellisel ajal, mil millelgi, mis ei vii millegi muu juurde, pole tähendust? Meie silmis elab homo ludens eesmärgita elu. Kuna mäng on meile kättesaamatu, siis oleme pühendunud hoopis eesmärgita tööle. Meie saatus on rügada Sisyphose moodi.
Ent kas saamegi oma töid teha mängulisemaks? Praegu me mõtleme teadusest ja tehnoloogiast kui maailmaga toime tulemise (mastering) vahendeist. Aga see mina, kes rabeleb selleks, et maailmaga toime tulla, on ainult võbelus asjade pealispinnal. Ümberringi tärkavad uued tehnoloogiad näivad küll olevat meie eesmärke teenivad leiutised, tegelikult on nad aga, nagu meie isegi, vaid käigud mängus, millel pole lõppu.
Tehnika ei allu kellegi tahtele. Kas me suudame sellega kaasa mängida ilma, et me aina rassiks sellest jagu saamise nimel?

4.

Selja keeramine

Elu mõtte otsimine võib olla teraapiana kasulik, kuid sel pole mingit pistmist vaimuliku eluga. Vaimulik (spiritual) elu pole tähenduse otsimine, vaid sellest vabanemine.
Platon uskus, et elu lõpp on kontemplatsioon. Tegevusel oli väärtust vaid sedavõrd, kuivõrd see tegi kontemplatsiooni võimalikuks, kontemplatsioon tähendas aga inimmõttega ühenduses olemist. Nagu paljudki müstikuist mõtlejad, pidas ka Platon meelte poolt esitatud maailma varjude-riigiks. Ülimateks reaalsusteks olid väärtused. Kontemplatsioonis otsis Platon üheks saamist kõrgeima väärtuse, Hüvega.
Platonile, nagu ka tema kristlasist järgijaile, oli tegelikkus ja Hüve üks. Ent Hüve on lootuse ja iha ajutine asendaja, mitte tõde asjade kohta. Väärtused on vaid abstraktsioonidesse tõlgitud inim- või teiste loomade vajadused. Nad ei sisalda tegelikkust, nagu osutab ka George Santayana:

Kõikides loomades on printsiip, mille põhjal eristada head kurjast, sest et mõned olukorrad ja teod aitavad nende olemas- ja heaolule kaasa, teised aga takistavad. Nii püstitab vähesegi maailmakogemusega eneseteadvus kergesti igale inimesele või ühiskonnale loomuliku ja möödapääsmatu sokraatilise väärtusstandardi. Need väärtused harutab iga ühiskond sealt endale välja vastavalt oma arukusele, ja kaitseb neid vastavalt oma elujõulisusele. Kuid kellele tuleks pähe, et vaimulikul elul on üldse mingit pistmist selliste inimlike ja kohalike väärtuste deklareerimisega, või oletuste tegemisega nende väärtuste erilise jumalikkuse kohta, või selle kohta, et need väärtused peavad valitsema maailma igavesti?

Paastumise, keskendumise ja palvete abil lülitavad müstikud, selleks et jõuda ajatusse tegelikusesse, välja muutuva meeltemaailma. Üsna sageli nad leiavadki, mida otsivad – kuid see on vaid varjuteater, nende endi ängide arabesk, projitseeritud sisemisele ekraanile. Nad lõpetavad nagu nad alustasidki, kõvasti kinni mälestuste ja kahetsuse isiklikus ajas.
Kaasajal on müstikute surematuse-igatsused leidnud väljenduse lakkamatu tegevuse kultuses. Lõputu progress... lõputu väsimus. Mis võib olla rõõmutum inimkonna täiusesse viimisest? Progressi-idee on vaid tehno-futuristliku väändega surematuse-igatsus. Ei siit ega müstikute koi-augulistest igavikest leia meelemõistust.
Teised loomad ei õhka ilma surmata elu järele. Nad juba elavadki selles. Isegi puuri pandud tiigri elust kulgeb poolt väljaspool aega. Inimesed pole võimelised sellisesse eikunagi-lõppevasse hetke sisenema. Nad võiksid aga ajast puhkust leida, kui nad – nagu Odysseus, kes selleks, et naasta oma kallisse koju, keeldus Kalypso pakkumisest elada igavest elu nõiutud saarel – ei unistaks enam surematusest.
Kontemplatsioon ei ole müstitsistlik tahte abil saavutatud tardumus, vaid enese heal meelel ei-iialgi-naasvatele hetkedele loovutamine. Liiginimlikest ihalusist ära pöördudes pöördume me tagasi surelike asjade juurde. Mitte moraaliga seotud lootused või müstikute ulmad, vaid põhjatud tõsiasjad on kontemplatsiooni õiged objektid.

5.

Lihtsalt näha

Teised loomad ei vaja oma elus eesmärki. Vasturääkival kombel ei tule inimloom ilma selleta toime. Kas me ei võiks mõelda, et elu siht on lihtsalt näha?

Kogumikust Gray's Anatomy, 2009, 2010

STEPPIV FILOSOOF

See on John Gray raamatuarvustus selle suve New Statesmanis. Raamatuks on Ayn Randi We the Living (“Meie, elavad”, esmatrükk 1936). Uus trükk võlgneb tänu Randi laissez-faire-traktaatide populaarsuse kasvule viimastel aastatel – Alan Greenspan oli tema esimesi jüngreid. Ayn Randi mõtteviis mõjutab üha USA rahanduse ja poliitika kõiki tasandeid.

1980ndatel ringles Ameerika parempoolsete seas jutt, mille järgi vene emigrandist romaanikirjanik ja mõtleja Ayn Rand (Alisa Zinovjevna-Rosenbaum) kuulutas välja õige tantsimisviisi. Ainult üks tantsuvorm on tõeliselt ratsionaalne, olevat ta deklareerinud. Mõnda tantsu pidas ta keha poolinstinktiivseks soorituseks – vististi tangot. Mõnda – võimalik, et fokstrotti – mõistis ta hukka liiga kunstliku ja abstraktsena.
Nii et mis siis oli see tantsuvorm, mis kõige paremini ühildab vaimu ja keha? Aga stepptants. Võibolla Fred Astaire ei teadnudki, et ta kehastas nii apolloonilist kui dionüüsilist, mõistuse ja loomusunni vastasjõude, mis, vastavalt Nietzschele “Tragöödia sünnis”, vormivad elu ja kultuuri ideaalses sünteesis.
Kas see lugu on tõsi, ei mõista ma öelda, kuid vabalt võib see tugineda faktidele. Nagu kõik kultused, üritas ka Randi oma hõlmata kõiki eluaspekte, nii et ei üllataks, kui ta oleks kirjutanud ette, kuidas on õige tantsida. Rand, kes oli usin oma ideede edendaja, aitas asutada Uusintellektuaalide Fondi, et neid levitada. Pärast tema surma 1982. aastal rajasid ta järgijad tema pärandi kaitseks Ayn Randi Instituudi. Poliitikas oli ta parempoolne individualist: riik peab olema minimaalne ja inimesed peavad ise korraldama oma elu vabaturul. Randi religioon – evangeelse ateismi nii äärmuslik bränd, et Richard Dawkinsi oma kõlab juba peaaegu mõistlikuna – nõudis aga, et kõik mõtleksid ühtmoodi ja elaksid samaviisi. Ta oli andunud suitsetaja, ja nii pidid suitsetama ka kõik teised. Ta kasutas ka sigaretipitsi. Tulemus, nagu kirjeldas mulle üks endine jünger, oleks võinud olla stseen Monty Pythonist: kui Rand oma ustavate jüngrite poole pöördus, liikus tuhat sigaretipitsi ühtaegu tema omaga. Mitte ilma asjata ei räägita tema järgijaist mõnikord kui Kollektiivist.

Rand väitis, et tema ideoloogia aluseks on puhas mõistus – nagu stepptants olla tuletatav vaieldamatutest algprintsiipidest, nii ka vabaturg. See jabur ratsionalism on, mis eristab tema kultust teistest ääre-religioonidest ning seletab selle mõjuvõimu, eriti Ameerikas. Kuigi puristid Alan Greenspani etalonkulla voorustest eemaldumise pärast hukka mõistsid, ei öelnud Greenspan, esimesi jüngreid, iialgi Randi filosoofiast lahti. Greenspan on tunnistanud, kuidas vabaturu aprioorne käsitlus kujundas ta poliitikat, mööndes isegi – kui ta andis Senati komiteele 2008. aasta oktoobris, peale krahhi, tunnistusi – et see, mida ta esitles oma 'ideoloogiana', on 'kuidas-maailm-toimib' seletusena 'puudulik' (flawed). Greenspani omaksvõtt on näide millestki, mida progressiivid eelistavad unustada: väga tihti on kõige hullumeelsematel ideedel kõige suuremad ajaloolised tagajärjed.
Randi esimene avaldatud romaan We the Living, jutustab romantilise kangelanna heitlustest Nõukogude Liidu algaastatel. Ei lugu ise ega selle kirjanduslik külg ole mingil viisil märkimisväärne. Kangelannal Kiral, kes on autori idealiseeritud versioon, on terve hulk isiklikke probleeme ning ta otsustab Nõukogude Liidust lahkuda. Rand lahkus Venemaalt turistiviisaga 20 aastasena 1926ndal aastal ega läinud kunagi tagasi. Erinevalt autorist päris elus, sureb Kira sellel katsel. Tegelased on hõredad ja joonisfilmlikud, ajalooline taust on vaid ebamääraselt visandatud.
Kui Rand poleks pärast seda rajanud oma kultust ja kirjutanud sellele piibliks 1200-leheküljest romaani Atlas Shrugged (“Altas kehitas”, 1957), poleks arvatavasti kunagi olnud We the Living teist väljaannet. Aga oma kohta see raamat Penguin World Classics sarjas väärib ning mitte ainult kui prelüüd Randi hilisemale tööle, sest isegi kõigi väljajätete juures ütleb see meile midagi tähtsat tema “filosoofia” kohta, mis on popurii müütidest ja väidetest ning mida ta nimetas, kogematase huumoriga, objektivismiks.
We the Living eessõnas, mille ta kirjutas uue trüki jaoks 1959. aastal ja mis on ära toodud värskes Penguini väljaandes, ütleb Rand lugejale, et mõnes kohas on ta “lauseid ümber sõnastanud ja teinud nende tähendust selgemaks, muutmata nende sisu. Kõik muudatused on vaid toimetaja-pisiparandused. Romaan on mis ja nagu ta oli.” Tema väide, et midagi olulist pole välja jäetud, on pehmelt öeldes ebasiiras. Esimene trükk on pikemat aega olnud haruldus. Aastaid tagasi, sattunud ühele eksemplarile ühe Ameerika ülikooli raamatukogu raamatuvirnu sirvides, lahutasid mu meelt lõigud, mis teises trükis olid kadunud. Enamik on meelest läinud, kuid mõnda neist meenutab Wikipedia. Kangelanna ütleb bolševikust austajale: “Ma imetlen teie meetodeid. Ma jälestan teie ideaale.” Ja küsib talt hiljem: “Mida muud on massid kui pori jalge all tallamiseks, kütus nende tarbeks ära põletada, kes seda väärivad?” Ühena vähestest ilukirjanikest, kel õnnestus bolševikke kujutada sümpaatseina, ei vihanud Rand nõukogude režiimi mitte selle pärast, et see masse ahistas. Ta vihkas seda, sest ta uskus, et see ei ahista neid küllaldaselt.
Kustutatud lõikude nitšeaanlus pole juhuslik. Rand kuulus sellesse noorte venelaste põlvkonda, kelle vaailmavaate vormis suurel määral Nietzsche. Peaaegu iga vene kirjaoskaja teismeline oli lugenud või kuulnud sellest kergesti erutuvast saksa mõtlejast. Randi algupärane osa oli Nietzsche ideede muundamine, oma hilisemas töös, Ameerika müüdiks. Nietzsche absurdsest üliinimesest sai kangelaslik ettevõtja – nagu John Galt romaanis Altas Shrugged – ja ühemõtteliselt elitaristlik ideoloogia sulandus Ameerika rahvusliku laissez-faire-kapitalismi usundiga. Ameerika müüdiks ümber töötatud, toitis Randi vulgaarnitšeaanlik maailmavaade fenomenaalset läbimüüki (Altas Shruggedil on see miljoneid). Veelgi tähtsam – tema pentsikul meistritööl oli mõningane mõju US üldisele poliitikale. Greenspan võis rangest randiaanlusest hälbida, ent ta säilitas ühe selle arulagedaima tõekspidamise: kui saame lahti valitsuse sekkumisest, siis järgneb sellele möödapääsmatult vabadus ja õitseng. See ideoloogia koos hoolimatu ahnusega viisidki krahhini, mille esimest vaatust on kaks viimast aastat mängitud.
Randi on kerge pilgata – ja põhjusega – aga mõtlemistüüpi, mille näide ta oli, ei leia üksnes paremalt tiivalt. Tema kapitalist-üliinimene on naeruväärne idee, ent mitte naeruväärsem Trotski ideest, et tuleviku sotsialistlikus ühiskonnas asendab inimlooma üks kõrgem liik, mille keskmine isend, nagu ta ennustas, on oma võimetelt Aristotelesest kaugelt üle. Lapsik on väita, nagu parempoolsed ideoloogid seda teevad, et globaalse kapitalismi äpardused tulenevad sellest, et õiget vabaturgu pole kunagi olnudki, kuid sama tobe on kinnitada, et nõukogude kommunismi õudused leidsid aset vaid seepärast, et Venemaal polnudki kunagi õiget sotsialismi. Katastroof järgnes kummalgi puhul – ette ennustatavalt – katsele suruda ühiskonnale peale mõistuse unenägu. Vasakpoolsed progressiivid ei ole Randist sugugi nii kaugel nagu neile meeldib mõelda. Ka nende siht on ühiskond mõistusega ümber teha. Ja ka nemad unistavad muuta ajaloo ümberpaigutusi ja pöördeid mingiks mõistuse-tantsuks.

19. juuli, 2010
New Statesman

* * *

Siin on üks (isegi Gray kohta) õige sünge tulevikuprogroos: 2008. aasta krahh on kapitalismile umbes sama, mis sotsialismileerile oli 20 aasta tagune kokkukukkumine. Hinnad hüppavad lakke, peale mida läheb lahti. Sotsialismimaad, sealhulgas Baltimaad, ütleb ta, hakkavad selle käes iseäranis kannatama. Ta ennustab, et see jõuab kätte mõne aasta jooksul. Siin.

Siin on audio-loeng uusateismist.

Siit näeb-kuuleb 54 minuti pikkust intervjuud, tegelikult rohkem loengut John Graylt, mille ta pidas Sydneys kirjanike (kirjutajate) festivalil 2008. aastal. Alljärgnevalt lühike resümee.
G räägib oma kujunemisest üliõpilasaastail ja hiljem, mõjutajaist. Esimene on Isaiah Berlin, kellest jagab ka isiklikke mälestusi. Tollal keegi poliitilist filosoofiat tõsiselt ei võtnud. Siis tutvus ta Isaiah Berliniga, tema kaudu agonistliku pluralismiga (Berlini konkreetne näide õiglasest otsusest, mis sisaldab väära). B ise oli Roosevelti vasak-liberaal. Tähtis asi, mis B-lt õppis: kõige ohtlikum on kujutleda, et saab luua mingit orgaanilist, harmoonilist ühiskonda. Siiani (30 a) selle mõju all. Konfliktid jäävad inimkonda, neid ei saa välja juurida, sellised katsed toovad alati tohutuid veresaunu ja lõpuks ei jõuta loodetu lähedalegi. Teine mõjutaja, Schopenhauer on olnud kõige huvitavam. (Nietzsche jäi, paradigma mõttes, kristluse sisse, Sch astus välja.) Sch-lt 2 ideed: ehkki inimloomal on teistest loomadest eristavaid omadusi, nt kass ei ründa teist kassi tolle usuliste veendumuste pärast, on põhiliselt siiski kõik sama. (Keegi oli talle, Grayle, küll öeldnud, et veenis oma kassi taimetoitlaseks. [Sul pidid küll pagana kõvad argumendid olema, öelnuvat Gray, kuidas sa seda tegid, tõid teiste kass-taimetoitlaste seast positiivseid eeskujusid?] Hiljem selgus, et kass käib öösiti väljas...) Schopenhauer mõjutas Gray'd kirjutama Straw Doge. Sch astus euroopa-omasest välja, ka antiik-Kreekast. Ka Gray on veendunud (ja mina, referent A.M., ka), et meiegi sureme ja kaome nagu kassid või hiired või kes tahes, me ei ole midagi erandlikku looduse seisukohast (ega isegi mitte silmapaistvat – kui, siis ehk hävitamises), olgugi et G mõistab, et võib uskuda, et jumal pani meisse hinged jne. Need uskujad on igatahes sümpaatsemad kui sekulaaridest humanistid, väidab G, kes näiteks ütlevad, et inimesed on eesõigustatud – näiteks valima geene. Kust see õigus küll tuleb, küsib Gray? See ei tundu koherentne. See hoiak on Grayl Sch-lt saadud. Teine inspiratsioon Sch-lt: inimajalugu pole mingi tähendusrikas, lunastusele viiv narratiiv. Sch oli esimene, kes idamaale lahti. Nietzsche üli-inimese-jutt (inglise keeles Superman) on üks tobedamaid filosoofias, ütleb G. Andke mulle lihtsalt viisakaid heatahtlikke inimesigi, algatuseks. Saatejuht Saunders: Õlekoertes te räägite, et polüteistlikus maailmas ateismi polnud. Paistab, et kõigepealt peab olema üks suur jumal, et siis temasse mitte uskuda. G: Jah, Indias või Jaapanis on tore: kui ma seal ütlen, et ma ei usu jumalat, siis nad küsivad, et millist täpselt te ei usu? Suuri illusioone on, et kui sa ei usu, siis arvad, et oled sellest vaba, ent sa ei ole vaba, sest sa oled kaasa vedanud kogu selle struktuuri, missest et ilma usuta. Ainult transtsendentsest olete ta tühjendanud, see on kõik. Mustrid on samad. Enamus inimesi usub sügavalt, et maailm liigub või et teda saab panna liikuma parema poole, tihti on see nende elu mõtegi, ja kui sa neilt selle ära võtad ja katsud tutvustada hindu vms maailmavaatele sarnast hoiakut (tsüklilisest arengust), siis haarab neid meeleheide. Kui palju kordi on talle öeldud, et kui ma maailma paremaks muutumisse ei usuks, ei tõuseks ma hommikul enam voodist. Tema: eks jää siis kauemaks voodisse, ehk mõtled välja parema põhjuse tõusmiseks. Kui ta räägib neile, et kõik läheb põhiliselt edasi nagu ikka, siis talt küsitakse nutuselt: ah et me oleme siis kõik hukatusele määratud?! Schopenhauer oli päriselt ateist. Ta ei katsunud maailma ümber muuta. Ta ei rääkind, et religioon on mürk. Kui mürk, siis kust tulnud? Kuradist (from evil)? (Naer saalis) See on inimprodukt.
Räägib utoopiatest, ajaloolilistest võimuhaaramistest mõne utoopia nimel. Millenarianismist. Alati toimub mõttetu terror ja tulemus pole kunagi see, mis ta alguses pidi olema, iial.
Must Missa. Saunders: Mis juhtus konservatiividega? G räägib pikalt. Ka väikerahvaste rahvuslikust vihkamisest. Räägib Iraagist, kuhu tungimise vastu oli ta juba ette, avalikult. Türannia kukutamisega ei saavutata mingit soovitud asja, vaid alati midagi hullemat. Iraaki poleks olnud vaja tungida. Oleks otsustaja olnud Bush-seenior, poleks seda ilmselt ka olnud. Räägib ka Tiibetist, Birmast. Sissetungimine on alati halb, harilikult. Asi ei lähe kunagi nii lihtsalt kui võiks arvata. Et viskame Birmasse humanitaarabi, aga 90% korjavad selle ära režiimi-omad. Mis teha, lähme viime sõjaväe abil? Aga siis, nood astuvad ju vastu. Kas siis kukutame võimu? Ja siis jääme sisse – kui kauaks, mitmeks kuuks, aastaks? Küprosel on britid juba üle 40 aasta sees. Jne.
Gray jutt on sidus, põhimõtted filosoofias sobivad poliitiliste hoiakute näidetega. Filosoofia üliõpilastele ja magistrandidele mitte lihtsalt soovitav, vaid a must! Suurepärane loeng, selges Oxfordi inglise keeles, vürtsitatud inglise huumoriga. Intervjuueerija Alan Saunders on priima, teemat tunneb, vahele praktiliselt ei sega (meie siin oleme harjunud vastupidisega). Vajuta!

Ka Current TV-lt ripub ülal 5 lühivideod, kus John Gray kokkuvõtlikult ja lihtsalt esitab oma pessimistlikud vaated: 1) keskkonnale 2) ülbusele 3) elule 4) kütusesõjale 5) usule

BIOTEHNOLOOGIA JA POSTHUMAANNE TULEVIK

Fidel Castro tellis Kuuba biotehnoloogidelt uue lehmatõu kloonimise. Vananev caudillo näeb kloonimisprojektis, millega üritatakse asendada Valget Udarat — lehma, kellest oma 1980. aastate piimatoodangu tõttu sai legend — lahendust Kuuba kroonilisele piimatoodete puudusele. Castro kasu 17 aastat tagasi surnud looma taaselustamisest ei piirdu aga sugugi ainult mõjuga piimatoodangule. Edukas kloonimine oleks Kuuba biotehnoloogiale pöördeline sündmus, ühtlasi ebamugav meeldetuletus USA-le, et mitte tema pole alati teaduse esirinnas, ja upitus mureneva reþiimi mainele.
Motiivide pundar, mille tõttu Castrost on saanud biotehnoloogia eestvõitleja, on hoiatav pala igaühele, kes kujutleb, et tööstust on võimalik allutada mingile tõhusale rahvusvahelisele määrustikule. Algatades teadusliku eksperimendi põhjustel, mis vähemalt osalt on poliitilised, teeb Kuuba juht seda, mida ka teised maad on teinud ning teevad kindlasti ka edaspidi. Vaevalt küll piirduvad sellised eksperimendid mitte-inimloomadega; inimloomuse teisendamine teostub veel praegusaja inimeste eluajal. Kui teadlasi uskuda, lubab biotehnoloogia meile enamat kui levinud haigustest tulenevate geneetiliste hälvete eemaldamine — see avab meie ees võimalused inimest ümber kujundada. Praegune põlvkond hakkab suutma vormida järgmist selliselt, nagu see kunagi varem pole olnud võimalik. Tundub sedamoodi, et teaduslike teadmiste kasvades ei muutu mitte ainult haiguste tüübid, vaid ka tulevaste inimeste isiksused inimtahte läbi teisendatavaks. Ja uue, biotehnoloogialt ammutatud jõu toel saavad meist siis — Lenini unistusi ületades — inimhingede insenerid.
See on väljavaade, mis ühtaegu nii erutab kui ka kuulutab kurja. Hilinenult mööndes, et ajalugu polegi ehk veel lõppenud, manab Francis Fukuyama esile joovastava kujutluspildi posthumaansest ehk inimliku inimese järgsest tulevikust, mil teadus võimaldab meil ümber kujundada meie põhiomadusi. Ent oma viimases raamatus "Meie inimesejärgne tulevik: Biotehnoloogilise revolutsiooni tagajärjed" (Our Posthuman Future: Consequences of the Biotechnology Revolution) hoiatab ta, et kuna mitte kõik ei pääse ühtmoodi uute tehnoloogiate ligi, võib tekkida uus geneetiline alamklass, mis suurendab tunduvalt olemasolevat ebavõrdsust. Veelgi hullem — nagu näitab Aldous Huxley "Heas uues ilmas", võib uue alamklassi aretada meelega, seades sisse midagi orjusetaolist. Need on tegelikud ohud, kuid Fukuyama väidab, et neid saab allutada hästi koostatud määrustike süsteemile.
Teisalt väidab Edward Osborne Wilson — tunnistades, et uute tehnoloogiatega kaasnevad omad ohud —, et need avavad tuleviku-ukse lõppematusse progressi. Oma raamatutes "Konsilients: Teadmiste ühtsus" (Consilience: The Unity of Knowledge) ja "Elu tulevik" (The Future of Life) seletab Wilson, et geneetiliselt muundatud vili võimaldab meil läbida üha paisuva inimmassi loodud keskkondliku pudelikaela. Pealegi teeb geneetiline sekkumine võimalikuks "inimevolutsiooni teadliku juhtimise", nagu ta seda nimetab — sellest saab aeg, mil inimese kehvalt kokkuklopsitud loomus ehitatakse ümber ning inimkonna areng ei triivi enam pimedalt evolutsioonivoogudes.
Niisiis annavad Wilson ja Fukuyama uute tehnoloogiate riske ja kasusid vaagides erinevaid hinnanguid, kuid neil on ühine usk, et need tehnoloogiad jäävad inimsuse meelevalda. Siin kehastavad nad üht tänapäevase mõtlemise paradoksi. Mõlemale mehele on inimene kõige paremini mõistetav Darwini loodusliku valiku taustal. Wilson, suurim kaasaegne darvinist ja ehtne sügav mõtleja, on eksemptsionalismi müüdi (usu, et inimesed kuuluvad muust loodusest erinevasse süsteemi) tulihingeline vastane. Oma päritolult ja loomult, väidab ta, on inimesed loomaliik nagu iga teinegi. See on järeldus, mille vastuvõetavust tunnistab ka Fukuyama, kes on rakendanud laialdaselt (kuigi mõnikord ka mõistmatult) sotsiobioloogilist teooriat. Ometi on mõlemad mõtlejad veendunud, et inimesed suudavad oma edasist arengut suunata ja et nad võivad teaduslikke teadmisi kasutades üle astuda looduse seatud piiridest, mis raamistavad teiste liikide elu. Inimesed võivad uute tehnoloogiate antud võimalusi kasutada parema maailma loomiseks, kui see kunagi on olnud.
See on usk, mitte teadus. Väites, et me suudame oma leiutamisvõimet kasutada enda tuleviku korraldamiseks ja suunamiseks, äratavad need mõtlejad religioosse ettekujutuse inimkonnast uuele elule. Kristlaste järgi võivad teised loomad hulpida kaasa asjade loodusliku vooluga, inimesed aga saavad kujundada oma elu iseseisvate valikute kaudu. Just see eristab inimesi muust elavast — mitte ainult hämmastav leidurlikkus ja aukartust äratav hävitamisvõime. Kristlikku ideed, et inimesi lahutab teistest loomadest ületamatu kuristik, ei leia sugugi kõigist, isegi mitte enamikust religioonidest. See puudub hinduismis ja budismis, taoismis ja ðintoismis. Selgelt eitab seda inimkonna ürgusk animism, kus teised loomad esinevad inimestega võrdsetel alustel või isegi neist kõrgemal. Eksemptsionalism on juudikristlikule religioonile iseloomulik õpetus — miska ei üllata, et see hingestab loojuva ristiusu kiiluvees tärganud poliitilisi religioone.
Ei ole mingi saladus, et marksism on juudikristliku ajalookäsituse ilmalik variant, kuid seda on ka niisugune kujutlus inimese tulevikust, mis virgutab Fukuyama- ja Wilsoni-suguseid mõtlejaid. Fukuyama ideel ajaloo lõppemisest on mõte sees vaid siis, kui ajalugu võtta ainulise järjepideva narratiivina, kõiki inimesi kaasava kõlbelise draamana, mis päädib mingi üleüldise täiusele jõudmisega. Veel kord — see on juudikristliku maailmavaate iseärasus. Ükski paganlik mõtleja pole iial ajaloost sedamoodi mõelnud. Aristotelesele ja Rooma ajaloolastele on ajalugu tsüklite seeria, mis ei erine taimede elutsüklitest. Sel pole eesmärki ega lõppu. Nii on ka Wilsoni ideel selle kohta, et inimesed võivad oma evolutsiooni juhtimise enda kätte võtta, mõte vaid siis, kui pidada inimesi kõigist teistest loomaliikidest erinevaks. Mõlemal juhul on tegemist religioosset algupära uskumusega.
Meie inimesejärgses tulevikus kuulutab Fukuyama "ajaloo taasalgamise" välja põhjendusel, et teadus teeb võimalikuks inimloomuse ümberkujundamise, miska ka uued ajaloolised konfliktid. See tähendab, et kui teadus poleks sedavõrd edenenud, oleks tema algne kuulutus, et ajalugu on lõppenud, õige. Kuid see omakorda tähendab pöörata teaduse osa ajaloos pea peale, sest mitte teadus ei suuna ajalugu, vaid ajalugu teadust. Süütud teadlased võisid küll tuumafüüsika avastada, aatomituum aga lõhustati sõja kaassaadusena. See käib ka paljude saavutuste kohta radaritehnoloogias, meditsiinis ja teistel aladel. Sõjaliste konfliktide kiired vajadused tõid nad meie ellu ning nende edasise arengu määrasid majandusjõud. Uute biotehnoloogiatega ei lähe teisiti. Nagu minevikus, nii valitsevad ka tulevikus teaduse ja tehnoloogia arengut sõda ning kasum.
See lükkab ümber Fukuyama korduvalt esitatud väite, et vaatamata Maailma Kaubanduskeskuse hävitamisele kehtib tema algne ajaloolõpu kuulutus endiselt. Nüüd sõnastab ta oma seisukoha nii, et kus tahes maailmas on ainus õigustatud [legitimate] reþiim liberaalne demokraatia. Erinevalt oma varasematest ähmastest sõnastustest on kõnealusel vähemalt see intellektuaalne voorus, et ta on vale. Praegu nagu kõigil varasematelgi aegadel on reþiimid õigustatud vaid nii kaua, kuni nad rahuldavad inimeste elulisi vajadusi — pakuvad kaitset vägivalla eest, elatist, südamelähedase eluviisi kaitset. Miks peaksid neid vajadusi rahuldavad reþiimid olema demokraatlikud? Praegust reþiimi Hiinas õigustab selle võime tagada korda, edendada jõukust ja väljendada Hiina riikliku eneseteadvuse kasvavat jõudu. Kui seal on omad raskused, siis seepärast, et ta ei suuda neid vajadusi rahuldada, mitte sellepärast, et ta pole demokraatlik. Mõelda, et demokraatlikud väärtused võetakse kunagi üleüldiselt omaks, on põhimõtteline viga.
Fukuyama biotehnoloogia prognoosid on nakatatud samast eksiarvamusest. Ta usub, et geneetilise muundamise õige kasutamise rahvusvaheline kokkulepe suudab toime tulla selle ohtudega. Ta ei ütle aga suurt midagi selle kohta, kuidas seda kokkulepet ellu viia. Maailmas on ligi 200 suveräänset riiki, millest paljud on kokku varisenud või määndunud kuritegevuses või korruptsioonis, mõnda juhivad isemeelsed türannid, mõni on kammitsetud teravasse konflikti. Kuidas me võime loota biotehnoloogia korraldamisele, kui on osutunud võimatuks takistada massihävitusrelvade vohamist?
Biotehnoloogia sõjalised rakendused võivad kujutada endast tuumasõjaga võrreldavat ohtu. Võib välja arendada geneetiliselt väljavalivaid relvi (kui neid juba polegi olemas) mõne kindla etnilise rühma vastu. Võib välja mõelda selliseid pikatoimelisi mürke, mis hävitavad rahvaid palju aastaid pärast seda, kui need mürgid on laiali külvatud. Edaspidi võib taastavat kloonimist kasutada praegustest enesetaputerroristidest veelgi tundetumate ja oma elust veelgi vähem hoolivate sõdurite masstootmiseks. Uute massihävitusrelvade arenemine ja levik on teadmiste kasvu ning inimeste ürgvajaduste vastastikuse toime kõrvalnähe. Lõpuks just sellepärast see ongi peatamatu. Sama kehtib geneetilise muundamise kohta. Kui alanud sajandil hakkavad inimesed proovima inimesi ümber teha, siis ei toimu see mingi valgustatud rahvusvahelise kokkuleppe alusel. See sünnib juhuslikult — osana riikide, ärikorporatsioonide ja kuritegevusvõrgu konkurentsist ning konfliktidest. Neist süngeist omavahelistest võitlustest tekkida võivad uued posthumaansed olendid ei hakka kehastama kõrgemaid inimideaale — nad hakkavad edasi kandma allakäinud inimkonna mõningaid kõige halvemaid omadusi.
Kui Edwar Osborne Wilson kirjutab oma evolutsiooni enda hoole alla võtvast inimkonnast, siis kuulutab ta teadusliku humanismi tuum-usku. Ometi on ta nagu teisedki humanistid unustanud Darwini õpetuse olulise järelduse: ühtset inimkonda pole olemas. Loodusliku valiku teooria mõte on, et inimliik on geenide juhuslik tervikuks ühinemine, mis keskkonna muutumise tõttu pidevalt muteerub. See pole rohkem oma tulevikku määrata suutev kollektiivne üksus kui mis tahes muu loomaliik. Wilsoni võimetus seda tõde hoomata annab tema ettepanekutele keskkondlike kriisidega tegelemiseks selgelt utoopilise maigu. Ta esitab ümberlükkamatuid tõendeid selle kohta, et inimtegevus tekitab planeedile tohutut kahju ning hävitab teisi elusolendeid sellises ulatuses, nagu seda pole teada dinosauruste kadumisest peale. Wilsoni hinnangu järgi on pool maakera taime- ja loomaliikidest selle sajandi lõpuks hävinud. Vaatamata sellele masendavale tõendusmaterjalile inimliku saamatuse kohta toonitab Wilson ometi, et pääsemise toob teadus. Uusi tehnoloogiaid, sealhulgas geneetiliselt muundatud toitu tarvitades saab paisuvat inimkonda sööta. Rahvaarvu kontrolli ja keskkonna säilitamisega saab bioloogilise mitmekesisuse hävitamise peatada.
Wilsoni programm on imetlusväärne, ent see väljendab kentsakalt ebateaduslikku, tegelikult mõistusevastast usku inimliku koostöö võimesse. Ajalugu vaadates pole mingit põhjust uskuda, et teadust hakataks kunagi kasutama püsiva keskkondliku tasakaalu loomiseks. Vastupidi — rahvastiku kasvu piirmäärad on taas geostrateegilise konflikti põhiallikana päevakorda tõusmas. Nagu Wilson märgib, on maailma elanikkond alates 1960. aastast kahekordistunud umbes kuue miljardini. Võimalikke katastroofe kõrvale jättes suureneb ta veel sel sajandil kahe kuni nelja miljardi võrra. Pärsia lahe piirkonnas, mille sissetulek sõltub täiesti oma naftavarude tühjaks ammutamisest, kahekordistub rahvaarv umbes 20 aastaga. Ei pea olema suur inimkäitumise asjatundja nägemaks, et siit küll vaevalt kujuneb viljakas pinnas ülemaailmseks koostööks. Pigem on rahvastiku suurenemine, loodusvarade kahanemine ja massihävitusrelvade levik selline kombinatsioon, mis päästab valla enneolematult metsikud sõjad. Kui see meile kord selgeks saab, siis loobume üleilmse koostöö utoopilistest uidudest. Hakkame pingutama selleks, et päev-päevalt lükata edasi hävingut.
Mõistmaks Fukuyama ja Wilsoni usku, et inimkond hakkab teadlikult ja pädevalt suunama oma evolutsiooni, tuleb meil heita pilk tagasi ühele 19. sajandi kultusele, nimelt prantsuse positivismile, mis ei tiivustanud mitte ainult Marxi, vaid John Stuart Milli kaudu ka paljusid liberaale: see seisabki kõigi tänapäevaparteide progressiusu taga.
Humanistid usuvad, et nende progressiusk rajaneb mõistusel, kuid mingit teaduslikku uurimistööd seal taga küll ei ole. See on juudikristlik idee ajaloost kui lunastuse kõikehõlmavast narratiivist ilmalikus kostüümis. Progressimeelsed usuvad, et teadmiste kasv vabastab inimkonna, inimene aga on väga leidlik loom, kes rakendab oma kasvavaid teadmisi kõige pakitsevamate vajaduste teenistusse, olgu need kui tahes konfliktsed või koguni enesehävituslikud. Kui taastava kloonimise areng toodab uue posthumaanse tõu, siis juhtub see vägagi inimlike jõudude ja ajendite — sõja, kasumi ja juhtide edevuse koosmõjul. Posthumaanne tulevik pole mitte selline, kus inimkond võtab oma tulevikuohjad enda kätte, vaid üks järjekordne sünge käänak tema ajaloos.

(24.juuni 2002)
Kogumikust Heresies: Against Progress and Other Illusions, 2004

VAATEMÄNGUDE ÜHISKONNAS TAGASI

Tony Bennil ja Jeffrey Archeril pole palju ühist. Vaga parlamentääri ja värvika endise tooride partei juhatuse esimehe taust on väga erinev. Nende karjääri ei saa võrrelda. Kui irooniameele puudumine kõrvale jätta, on midagi neist vähem sarnast raske ette kujutadagi. Kõigele erinevusele vaatamata on aga üks oluline asi, milles nad on ühtemoodi. Nad mõlemad turustavad praegu oma isiksust ja elukogemust kui meediakaupa. Mõlemad on äsja avaldanud päeviku: Archeri oma kajastab esimest 22 tema Belmarshi vanglas istutud ajast, Benni oma 1991. ja 2001. aasta vahelist kümnendit. Mõlemad nad esitavad mingit teatraalset üldistust: Archer enne tema kinniminekut lavastatud näidendis, kus ta ilmus oma avaliku elu tegelase — mis oli juba ise fiktsioon—kirjandusliku versioonina, ning Benn ühemehe-etenduses, mida ta mängib kogu riigis, ilmudes välja tema kaubamärgiks kujunenud piibu, teekruusi ja jäljendamatult ekstravagantsete seisukohtadega.
Ammugi ähmased, ei näegi nüüd enam piire poliitika ja meelelahutuse vahel. Ei kehti enam Enoch Powelli sõnad, et poliitiline karjäär lõpeb igal juhul läbikukkumisega. Pigem lõpetavad kõik läbikukkunud poliitikud meelelahutajatena. Praeguses paljastavate päevikute ja pihtivate mälestuste ning kiss-and-tell-ajakirjanduse ja piilujate televisiooni meediakultuuris otsivad ekspoliitikud nagu kõik teisedki võimalusi muuta end turustatavaks kaubaks. Tony Bennist ja Jeffrey Archerist rohkem on eri maailmade kuulsusesära kogunud Edwina Currie ja Ulrika Jonsson, ent tõsiasi, et üks neist oli kord poliitik ja teine televisiooni saatejuht, on tähtsusetu võrreldes sellega, kuidas nad mõlemad on oma minevikust kasu lõiganud. Mõlemad on elus kogetu andnud kaubana korduvkasutusse ning müüvad seda rahvale, kes januneb massimeedias pakutavaid enesepaljastuste pseudointiimsusi.
Miks pidi massimeedia selliseks arenema, on raske küsimus, kuid osa vastusest on, et kuulsustekultusest on saanud üks majanduse põhimootoreid. Aeg, mil lõviosa majandustegevusest seisnes tööstuskaupade tootmises, on ammu möödas. Ühiskondades, kus inimeste enamikule on küllus enesestmõistetav, on majanduse tuumaks saanud meelt lahutada. Autosid ostetakse ikka veel liiklusvahendina ja raamatuid eeldades, et seal võib leiduda kasulikku teavet, kuid mõlemal puhul müüakse neid uudse kogemuse toel, mida nad tõotavad. Sellise majanduse põhiriskiks on tüdimusmeeleolud, mis kaasnevad küllastumusega. Uued elamused vananevad kiireminigi kui uued materiaalsed kaubad, iseäranis kui seal midagi nii hirmus uut ei olegi, nagu see harilikult on. Tarbimisväsimus ähvardab nõudluse langusega — õiglane karistus tootevormile, mis hakkab kokku vajuma kohe, kui ei saa enam kasvada.
Majanduses, mida piitsutab tagant vajadus toota nõudlust, müüb kuulsus kõike muud. See on päevselge tõde siis, kui igaüks võib kuulus olla. Meelelahutustööstuse juures on nüüd uus see, et ta hoiab kuulsuse auhinda igaühe silme ees. Vanasti müüdi massidele luksuskaupa, neid sedakaudu kuulsuste elulaadiga sidudes. Tänapäeval on massitarbimise vundamendiks usk, et igaüks võib olla kuulus. Kuulsaks saamisest on tehtud mingi rahvaloterii, mille abil suurem osa inimesi nende igapäevaelu tüütavusega lepitatakse.
See ülesanne on massimeedial alati olnud. Nagu George Orwell kusagil ütleb, oli 1930. aastail Hollywoodis loodud eskapistlike filmide liialdustel oluline osa suure majanduslanguse aegse massilise rahulolematuse summutamisel. Staarivaatemängu kaudu lõi Hollywood viirastusliku rööpmaailma, mis korvas igapäevaelu ebakindluse.
Tänapäeva meelelahutustööstus on läinud aga kaugemale, kui Hollywood eales läks. See on loonud müüdi, et igaüks võib olla staar. Kui Andy Warhol märkis, et tulevikus võib igaüks olla 15 minutit kuulus, tegi ta enamat, kui lihtsalt paisutas omaenda haiglase eneseimetluse üleilmseks. Ta ennustas kapitalismi sellist vormi, kuhu me praegu oleme jõudnud, kus majanduskasvu kannab välja rahva usk, et kuulsuseloteriis võime kõik olla võitjad.
On üllatav, kui vähesed oskasid meelelahutustööstuse tõusu oodata. Nende seas, kes oskasid, peaaegu polnudki ühiskonnavõi majandusteadlasi ega üleüldse akadeemilisi intellektuaale. Kõige selgepilgulisema tulevikupildi leiame ilmselt J. G. Ballardilt, kes ühes 1967. aastal avaldatud novellis ennustas Ronald Reagani tõusu presidendiks ning kelle eksperimentaalromaan "Julmuse näitamine" (The Atrocity Exhibition) — käsitlus katastroofi- ja vägivalla kujutamise osatähtsuse suurenemisest uues meediamajanduses — avaldati üllataval kombel juba 1969. aastal. Umbes samal ajal lõi vaatemängude ühiskonna teooria Guy Debord, kõige andekam mõtleja ühest provotseerijate ja avangardistlike kunstnike rühmast, kes kutsusid end situatsionistideks.
Debord tabas ära tuleviku meelelahutustööstuse ühe kõige pentsikuma joone. Nähes ette aega, mil meedias hakatakse rolle ja enesemääratlusi pidevalt ümber jagama, kangastusid talle tulevikuinimesed, kes lõigatakse oma minevikust meedia üha kasvava kujutelmade tulvaga täiesti ära. Selles suhtes teeb uute moodide pidev ringlus enamat, kui hoiab nõudlust ülal. See loob müstikute esilemanatud "igavese oleviku" korrumpeerunud meedia-aseaine. Meelelahutustööstuses kustutatakse minevikku süstemaatiliselt, samal ajal kui tulevik on pilgule suletud. Nagu ütleb Debord: "Sellise oleviku väljamõtlemine, kus mood ise, riietusest muusikani, on jäänud seisma [---] saavutatakse lakkamatu inforinglusega, mis naaseb alati samade triviaalsuste lühinimekirja juurde, mis hõigatakse jõuliselt välja kui tohutud avastused. Sellal kui uudiseid tõeliselt tähtsast — sellest, mis tegelikult muutub — kuuleb harva ja juhuslikult."
Marksistina üritab Debord "vaatemänguühiskonda" paratamatult seletada majanduse pinnalt, võib aga vabalt olla, et meelelahutustööstuse juured on kultuuris. Nii väidab Jules Barbey d’Aurevilly’ "Dändismi" ja George Brummelli (ilmunud pealkirja all "Kes on dändi"? (Who’s a Dandy?)) kohta käivas raamatus George Walden. Tänapäeva olukorra vahedas analüüsis väidab Walden, et dändismi aristokraatlik kultus, mida 19. sajandi prantsuse kirjanik Jules Barbey uuris Beau Brummelli fenomeni kaudu, on nüüd muutunud massiliikumiseks. Nagu ta sissejuhatuses selgeks teeb, pole dändism lihtsalt mingi rõivamood. See on vaimne hoiak, filosoofia või kogunisti religioon, mis pühitseb püsimatust ja hetkele elamist, see on tahtlik lahtiütlemine eetilistest ning poliitilistest küsimustest ja ärritava individuaalsuse kujukas näitamine.
Brummelli ajal oli dändism valitute kultus. Enamik inimesi ei puutunud kokku hoiakutega, mida see väljendas. Praegu, tunnistabWalden, on see miljonite elulaad. Warholi õpitud ükskõiksus, Gilberti ja Georgi kõvasti harjutatud tuimus ning Jarvis Cockeri sarnase popmuusiku rauge stiilsus ei ole vaid paari meediaikooni eesõigustatud edvistamine. See on masside kultuur. Jõudeaja ja külluse enneolematu kasvuga Britannias ja teistes postindustriaalühiskondades Teise maailmasõja lõpust peale on dändilik riietumise ja muu inimese väljanägemisega seotud pudi-padi maania tärganud uuesti. Piirdunud kord vaid väikese ennastimetleva seltskonnaga, on see nüüd ajastu üks valdavaid suundumusi.
Walden ei püüa seda arengut lõpuni ära seletada. Nagu ta mainib, ei ole dändism 19. sajandi alguse asevalitsusaegse Inglismaa aristokraatia elu ainulaadne joon, nagu uskus Barbey. See on selline suhtumine maailma, mida võib leida mitmel pool ja mitmel ajal. Küsimus on selles, miks on see praegu nii üleüldiseks muutunud. Walden pakub paar võimalikku seletust. Ta mõtiskleb, et vahest on tänapäevane dändikultus katse tõrjuda igavust: "Masside elu," kirjutab ta, "võivad elutüdimus ja küllastumus samamoodi rusuda kui aristokraatide oma (võibolla enamgi, sest neid rõhub omaenda kaal ja ühetaolisus)." See viib mõttele, et dändismi ilmutatav lakkamatu uue nõudlus moes võib olla vastutoime sellesamale turvalisele olekule, mis teeb dändismi üldse võimalikuks. Walden märkab sellesarnast paradoksi Andy Warholi puhul, tundes temas ära demokraatia-aegse dändi prototüübi. "Warholi geniaalsus,"kirjutab ta, "seisnes tavalise ülistamises, rahvast staaride tegemises, masside dändifitseerimises." Walden järeldab: "Tänapäeval tähendab see massidele selle andmist, mida inimene massi hulgast kõige enam vajab ja ihkab: illusiooni andmist, et ollakse indiviid." De Tocqueville’i järgides pilkab Walden siin moodsat demokraatiat: niipea kui demokraatiast saab massifilosoofia, muundub individualism täiesti vältimatult mingiks konformismi uueks vormiks.
Staarikultus on meelelahutustööstuse käskude ja demokraatliku ühiskonna väärtuste koostoime vili. See, et meil on vabadus hukka mõista, kuid pole kohustust mõista, pole mingi hälbimus, kultuurilise allakäigu mõistetamatu märk. Kui küllus on enamiku inimeste meelest normaalne olukord, sõltub majanduskasvu jätkumine küllastumatute vajaduste väljamõtlemisest. Selline mehaanika, mis töötab uute toodete lõputa vohamise taga, on iseenesest juba küllalt tuttav, ent meelelahutustööstuses toimib see uuel moel. Kaupa ei müüda mitte lihtsalt uute artiklite, vaid uute elamustena, mis saavad igale tarbijale kuidagi ainulaadselt omaks. Massitarbimine säilitatakse tarbijate killustamisega loendamatutesse turuniððidesse, millest igaüks varustab hoolikalt meisterdatud ja pidevalt lihvitava individuaalsuse illusiooniga. Selline strateegia on iseäranis kaugele arendatud kahepoolset sidet võimaldavates telesaadetes nagu "Suur vend" (Big Brother), mis nõristab vaatajaisse illusiooni, et staar on üldnimetus, mida võib nautida igaüks, kui tal on niipalju õnne, et kõik teised ta välja valivad.
"Suure venna" üks kõige hämmastavamaid jooni on sellest osavõtjate jõudeolek. Peale üksteisega suhtlemise pole neil midagi teha. Ma arvan, et see ülearune-olek ongi staarikultuse nurgakivi. Kõige enam arenenud majandusega riikide suundumus on muuta suurem osa inimesi tootmisprotsessi jaoks ülearuseks. See ei tähenda, et neid ootaks ees töötu abiraha. Vastupidi — riikides, kus see suundumus on kõige selgem (näiteks Britannias), on saavutatud midagi täieliku tööhõive sarnast. Meelelahutustööstuse omapära ei ole mitte töötaoleku suurendamine, vaid nende inimeste hulga suurendamine, kes töötavad selleks, et teiste ja selle abil ka enda meelt lahutada. Igat liiki ravitsemise ja spiritualismi hoogsalt edenevad turud, sepitsetud rohtude ja sepitsetud religioonide vohamine näitlikustab pakilist tarvet panna vastu Waldeni räägitud elutüdimusele, ja vastu panna tuleb nii, et saaks rahuldatud individuaalsus-olemise illusiooni vajadus.
Võib vabalt juhtuda, et staarikultuur ja meelelahutustööstus, mille osa see on, ei pea vastu. Lõppude lõpuks kujunesid need ju välja võrratul rahu ja külluse ajastul, mil äärmusliikumised ei vaidlustanud demokraatiat ning keskmise elatustaseme pidevat paranemist võis võtta loomulikuna. Ei oleks üllatav, kui selliste ajalooliselt ebanormaalsete olude kadudes tõmbuksid tagasi noodki. Tülpimuse eemaletõrjumine on tungiv vajadus ainult harvadel ja eesõigustatud aegadel. Sõja ja terrorismi, rahanduskatastroofide ning töötuse naasmisega kerkivad esiplaanile maisemad vajadused. Turvalisus ei rõhu enam ning janu individuaalsuse järele lakkab. Elu pea-asi on elus püsimine. Sellisel puhul hakkab meedia ilmselt jälle ette söötma lihtsaid eskapistlikke fantaasiaid, nagu seda tehti 1930. aastail.
Praegu on majandus tihedalt seotud isiklike elamuste ja fantaasiate turustamisega. Sel illusioonide karnevalil on staarid korraga nii inimese ihade täitumise ahvatlevaks koodivõtmeks kui ülikergesti asendatavateks toodeteks, mida meediakonkurentsi loogika järgi masinlikult luuakse ja tarbitakse. Loomult lühiajaline, seisneb tänapäeva staarsus peamiselt privaatsuse vahetamises raha vastu. See on end aina tülitada laskev orjalik olemine. Vaevalt võib meedia kapriisidele allutatud elu nimetada vabaks. Selline demokraatlik eetos, mida kehastab 15 kuulsuseminuti väljavaatega igamees, on pettus. Nagu olevat täheldanud Chris Evans: kui jõuad tippu, siis avastad, et seal pole midagi.

(28. oktoober 2002)
Kogumikust Heresies: Against Progress and Other Illusions, 2004

UUED RESSURSISÕJAD

Maailma peajooned, milles me sel sajandil elama hakkame, on muutunud selgemaks. Ilmaliku ideoloogia lõpp pole toonud rahu. See on lihtsalt muutnud sõja iseloomu. Pärsia lahel ja Kesk- Aasias, Aafrikas ja Lõuna-Hiina merel näeme rahvaid pidamas uusi võitlusi. Need võitlused käivad võimu pärast nappide maavarade üle. Ideoloogilised konfliktid on asendunud geopoliitilistega. Külma sõja ideoloogilisele võitlusele on järgnenud ressursisõjad.
Mitmes mõttes on see naasmine normaalsusse. 20. sajandi ideoloogilised võitlused olid äärmiselt ebanormaalsed. Sõdu on ajaloo jooksul alati peetud kulla ja hõbeda pärast, ligipääsu pärast jõgedele ja viljakatele maadele. Kui meid võõrastab ilmnev konfliktiskeem, siis seepärast, et meid kummitavad ikka veel 19. sajandi utoopilised nägemused, kus tööstuse ülemaailmne levik juhatab sisse igavese rahu ajastu.
Viktooria-aja keskpaigani pidas enamik mõtlejaid elatusmiinimumi puudumist inimese loomulikuks olukorraks. Nad nõustusid Malthusega, et kasvul on piirid, iseäranis rahvaarvu kasvul. Loodusvarad on lõplikud, neid ei saa välja venitada muganduma üha kasvava rahvaarvu tahtmistele. Nagu väidab John Stuart Mill, ei tähenda see, et mingit lootust inimelu kvaliteeti parandada polekski. Uued leiutised võivad tuua üha rohkematele inimestele mõnusa oleskelu, niikaua kui üleüldisel rahvaarvul hoitakse silm peal. Inimareng ei tohi ei tohi minna üle loodusvarade etteantud piiride.
Tööstusrevolutsiooni hoogustuva arenguga läks see arusaam kaotsi. Vähesed erandid välja arvatud, uskusid 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse suured majandus- ning ühiskonnateadlased, et tööstuse arenedes kaob puudus. Marxi ja Keynesi arvamused läksid paljudes põhiküsimustes lahku, kuid nad mõlemad uskusid, et moodsa tööstuskorralduse puhul pole loodusvaradel olulist tähtsust. Kui Marxile kangastus maailm, kus kaupu on nii rohkesti, et neid võib saada tasuta, ei jäänud Keynes temast palju maha, kuulutades, et inimkonna majandusmured on murtud.
20. sajandi lõpupoole tuli Hayek välja umbes samasuguse vaatega, väites, et vabaturu juhitud maailmas on majanduskasv piiritu. Sellest ulmast on saanud üks osa kõigi peavooluparteide käibetarkusest, mille juhid jätkavad 1990. aastate mantra korrutamist, et me elame kaaluta majanduses, mis sõltub järjest vähem maakera piiratud loodusvaradest.
Usk, et maavarade nappus on industrialiseerimise abil ületatav, ühendab paljusid näiliselt vastandlikke poliitilisi lähtekohti. Kui uusliberaalid kuulutasid, et kommunismi kokkuvarisemine tähendab ajaloo lõppu, näitasid nad, kui palju on neil ühist oma marksistlike vastastega. Nad eeldasid, et niipea kui kapitalismi võitlus plaanimajandusega on läbi, on seda ka geopoliitiline konflikt. Nagu Marxi ülemaailmse kommunismi nägemuses, pole ka üleilmsel vabaturul esmatarbevahendite puudust.
Neile end võhmale rääkinud vabaturumisjonäridele ei tulnud pähegi, et ülemaailmne industrialiseerimine võib vallandada uue ja ohtliku konflikti. Nad võtsid nagu Marxki enesestmõistetavana, et ressursisõjad on eelindustriaalse mineviku jäänukid.
Erinevalt Marxist oli uusliberaalidel aga otse nina all olemas selge näide ressursisõjast, mida pidas arenenud industriaalühiskond. Isegi ilmsemalt kui tõenäoline sõda Iraagis, peeti Lahesõda kontrolli säilitamiseks Lääne energiavarude üle. Kui Saddamil oleks lastud Kuveit ära võtta, oleks tema võimu all olnud otsustav osa maailma naftavarudest. Maailmas on veel palju naftat, kuid suuremat osa sellest on märksa kulukam kätte saada kui Iraagi ja Kuveidi regioonide oma. Pärsia lahes on maailma viimane suur odava korraliku nafta bassein. Iga pikem katkestus selle elutähtsa maavaraga varustamises või hinnatõus on sellistele arenenud tööstusmaadele nagu USA või Jaapan laastav. Just majanduslik haavatavus ja mitte radikaalse islami poolne oht on põhjuseks, miks Pärsia laht on üleilmse konflikti kese.
See ei tähenda, et radikaalse islami ohtu tegelikult ei oleks või et see oleks tühine, lihtsalt see on suuremalt jaolt kaudne. Mida Osama Bin Laden praegu ka räägib, on Al Quaeda strateegilised sihid kohalikud, mitte üleilmsed. Selle eesmärk on alati olnud saudide kuningakoja kukutamine. Muidugi on selle sihi saavutamine seganud ta üleilmsesse võitlusse Ameerika võimu vastu. Praegu on nii, et vastutasuks Ameerika kaitse eest varustab Saudi Araabia, Pärsia lahe kõige tähtsamtootja, Läänt naftaga. Olukorra loogikast tuleneb, et Al Quaeda ja USA peavad olema surmavaenlased. Kuid sellele vaatamata ei seisne Al Quaeda ohtlikkus tema juba näidatud võimes viia Läänes läbi terrorioperatsioone. See seisneb Saudi reþiimi hapruses.
Saudi Araabia sissetulekud sõltuvad peaaegu täielikult naftast. Pealegi arvatakse selle rahvastik — ja siin tuleb mängu reverend Malthus — ligikaudu 20 aastaga kahekordistuvat. (Selle poolest ei erine ta teisest sama piirkonna maadest.) Elanikkonna kiire kasv koos peaaegu täieliku toetumisega ainsale ammenduvale kaubaartiklile ei ole sugugi poliitilise tasakaaluseisundi retsept. Suuresti elanikkonna kasvu tõttu on riigi sissetulek inimese kohta 1980. aastate algusest langenud umbes poole kuni kolmveerandi võrra. Kui järgmise 20 aasta jooksul see langus jätkub — mis on kindel, kui nafta hind just oluliselt ei tõuse — saab tagajärg olla vaid tõsine majanduslik ja poliitiline pinge.
Radikaalne islam on heal positsioonil. Saudi haridussüsteemi poolt kõvasti rahastatuna organiseerib ta majanduse allakäies miljonite töötute ja laokil noorte meeste värbamist. Rahvastikuplahvatus koos sissetulekute languse ja islami fundamentalismi kasvava mõjuvõimuga muudab Saudi reþiimi sisemiselt ebakindlaks.
Vaid julge ennustaja pakub sellele tänasest veel kümme aastat.
Et Saudi reþiim on nõrk, püüavad mõned Bushi valitsuse liikmed seda ümber vormida USA huvidele sobivamaks. Nende strateegide plaanid ei piirdu Saudi Araabiaga. Nad sepitsevad reþiimimuutusi kogu regioonis. Nende strateegiat ei saa seletada üksipäinis geopoliitikaga. Nagu tihti USA välispoliitikas, sisaldub selleski mõttetu idealismielement.
Suures osas kogu Lähis-Ida reþiimimuutusi toetavad Ameerika poliitika kujundajad usuvad siiralt, et Ameerika sõjaväe jõul kehtestatud demokraatlikel reþiimidel on rahva silmis rohkem kandepinda kui pärismaistel türanniatel. Selles asjas eksivad nad ohtlikult. Regioonis, kus Ameerika võim kütab halastamatut viha, võib iga USA-poolne poliitiline mõjutamine Ameerika-vastast tuld üksnes õhutada. Suurimaid ohte on, et see õhutab toetama Al Quaedat ja teisi radikaalse islami rühmitusi kuni kontrolli alt väljuva ülekuumenemiseni mitmelgi maal. Kui nii läheb, satuvad ohtu Ameerika geopoliitilised huvid selles regioonis.
Kui mõelda nafta osale üleilmses konfliktis, on loomulik keskenduda Pärsia lahele, kuid geopoliitilisest puslest on see vaid üks tükk. Kesk-Aasias on suurriigid — USA, Venemaa ja Hiina — alustanud taas Suurt Mängu. Pole kahtlust, et äkiline lähenemine, mis pärast 11. septembri rünnakuid Venemaa ja Ameerika vahel õide puhkes, oli osalt seotud suurema koostöövajadusega terrorismivastaste strateegiate väljatöötamisel, kuid selle sügavam põhjus on seotud Bushi valitsuse usuga, et USA peab oma energiahankeid mitmekesistama. Ammu enne Al Quaeda rünnakuid vaeti Ameerikas muutusi poliitilises joones eesmärgiga vähendada USA sõltuvust Pärsia lahe naftast. Tasu, mida Bush ajab taga Vladimir Putiniga suheldes, on pääs Kaspia basseini maavarade ligi. Samasugune sisemine kohustus on aluseks ka Ameerika uuenenud huvile Aafrikas, kus on leitud suuri naftavarusid.
Praegusest Lahe-möllust kaugemal koguvad tuure veelgi suuremad konfliktid. Vale oleks mõelda, et geopoliitika naasmine tuleneb esmajärjekorras vigadest USA poliitikas. See on ülemaailmse industrialiseerimise lahutamatu tunnusjoon. Lõuna-Hiina mere ümber esilekerkivais heitlusis näete pilte tulevikust. Taiwanist ja Hiinast Filipiinide, Indoneesia, Malaysia ja Vietnamini on rikkad veealused varud — eriti nafta ja gaas. Võitlus selle loodusrikkuse pärast on vallandanud palju käredaid merendusvaidlusi, kus peategelased näivad olevat täiesti küpsed kasutama sõjalist jõudu. Nii on tekkinud üha hoogustuva võidurelvastumise piirkond.
Lõuna-Hiina mere konfliktid ongi tähtsad peamiselt selle poolest, mida nad ütlevad meie tuleviku kohta. Aasia tööstuslikumaks muutudes kasvab tema energiavajadus järsult. Möödapääsmatult leiavad Aasia maad end konkureerimas nii üksteise kui Läänega süsivesinike nappide tagavarade pärast. võibolla just sellele väljavaatele toetubki mõnede Ameerika sõjastrateegide veendumus, et ajas kaugemat ohtu USA julgeolekule ei kujuta endast mitte radikaalne islam, vaid Hiina. Kuidas rahuldab see tohutu maa oma energiavajaduse, kui ta on täiesti industrialiseerunud? Kui asi läheb võistluseni maailma veel jäänud nafta ja gaasi pärast USAga, kas saab siis olla kindel, et see konflikt ei lähe üle sõjaks?
Kui 21. sajandit hakkavad üsna kindlasti ilmestama ressursisõjad, siis pole põhjus selles, et üksikud maad — USA praegu, Hiina tulevikus — ahnitsevad enda kätte maailma varasid. Maavarasõja põhjused on sügavamal. Üha pingelisemaks muutuv konkurents loodusvaradele järgneb armu andmata ülemaailmsele industrialiseerimisele — protsessile, mida tänapäeval peaaegu kõik peavad inimkonda puudusest vabastajaks. Tegelikult loob industrialiseerimine uue rea puudusi.
Inimeste arvu pidev kasv suurendab koormust keskkonnale, just teiste liikide elupaikadele. Surve suureneb, kui üha kasvav rahvastik nõuab seni vaid vähestele osaks saanud industriaalset elustiili. Rahvastiku kasv koos industrialiseerimisega toob keskkonnale ajalooliselt seniolematu ulatusega muutusi. Mõnel pool maailmas on värskest veest saamas uuenematu maavara. Üleilmselt võttes muudab järsult miljardite inimeste elutingimusi kliimamuutus. Seda arvestades pole raske näha Lahe- ja Iraagi sõda teiste ja võibolla suuremate konfliktide eelkäijana.
Paljude maade sõjateoreetikud on ühel meelel, et maavarasõdade risk on tõsiseltvõetav ja suureneb, ent majandusspetsialistid eitavad seda ning poliitikud väldivad seda teemat endiselt. Poliitikute puhul on asi selge: valijatele ei meeldi halvad uudised. Mis puutub majandusasjatundjaisse, eriti mitmekesisesse uusliberaalide sekti, on ressursisõdade tegelikkuse eitamisel keerulisem põhjus. Nad usuvad nagu Marxki, et õige majandussüsteemiga suudab tehnoloogia inimkonna vabastada puuduse ja sõja igipõlisest kurjast. Marksistidele on parim süsteem sotsialism, uusliberaalidele vabaturg. Mõlemas ideoloogilises leeris on üks ühine asi, nimelt usk (sest see on usk ja mitte mingi mõistusliku uurimistöö järeldus), et tehnoloogia viib inimesed niikaugele, et ajalooga tehakse lõpp ja luuakse uus maailm.
Tehnoloogiakultuse häda pole mitte selles, et ta liialdab võimu tähtsusega, mille teaduslike teadmiste praktikasse rakendamine annab. Häda on selles, et ta unustab endiseks jäänud inimesed, kes seda kasutavad. Arenev geneetika võib välja juurida pärilikud defektid, millega kaasnevad valu või puue, kuid see võimaldab luua ka geneetiliselt valivaid biorelvi. Võib leiutada uut tüüpi energiaid, mis kahandavad tublisti süsivesinike osa tööstuses. Kui nii, siis võime olla kindlad, et varsti hakatakse neid kasutama ka sõjalisel otstarbel.
Võib tõsi olla, et tunduvalt paremas majandussüsteemis suudavad uued tehnoloogiad loodusvarade kasutamist lõputult venitada. Ma küll väga kahtlen selles — kas või ainult seepärast, et termodünaamika seadused vististi välistavad igavesed jõumasinad. Kuid isegi kui defitsiidita maailm oleks tehniliselt võimalik, jääb see inimlikult alati võimatuks, sest inimestevahelised konfliktid jätkuvas ajaloos ei kao.
Ajaloo lõpuna kommunismi kokkuvarisemist tervitanud uusliberaalid tegid väga suure vea. See juhtus osalt seepärast, et pimestatuna naiivsest majandusretseptist, jätsid nad arvesse võtmata teada-tuntud geograafilisi ning ajaloolisi fakte. Loodusvarad ei ole jaotunud üle maakera ühtlaselt. Need jagunevad ebavõrdselt, tihti regioonidesse, mida laastavad pikaajalised konfliktid. Kõige silmanähtavamalt kehtib see nafta kohta: Ameerika geopoliitiline strateegia Pärsia lahe ääres võib olukorda selle piirkonna tõrksatel aladel veelgi tüsistada. Ka Lõuna-Hiina merel õhutavad konkureerivad nõuded rannikuala maavaradele ajaloolist vaenu.
Uusliberaalid polnud ainsad, kes ei suutnud ette näha geopoliitika naasmist. Lapsikust usust tehnoloogiasse pimestatuna on vähesed taibanud seda ajaloo irooniat, mis meie silme all lahti rullub. Kõige oma tehnoloogiaga end loodusvarade üle maksma pannes näitavad maailma kõige arenenuma majandusega riigid, et oma õitsengus ja koguni olemasolus jäävad nad sõltuvaks meie lõplikust ning haprast Maast. Samal ajal on nad kistud iidseisse usu- ja etnilistesse sõdadesse. Nagu võis ette arvata, on igavese rahu uus ajastu, mis kuulutati just mõne aasta eest välja, osutunud kõige vanamoodsamate konfliktide kõrgtehnoloogiliseks kordusetenduseks.

(25. november 2002)
Kogumikust Heresies: Against Progress and Other Illusions, 2004

AMEERIKA SÕDA KURJUSE VASTU

NATO endise peasekretäri ja praeguse Euroopa Liidu välissuhete ning julgeoleku kõrge ametniku Javier Solana järgi kujundab usk kurjusse järjest enam USA välispoliitikat — eriti selles, mis puudutab terrorismi. Meie Euroopas käsitame terrorismi ühena paljudest maailma varitsevatest ohtudest. Ka vaesus ja kliimamuutused kuuluvad sinna; mõlema põhjuste seas on selliseid, mida annaks leevendada. Ameerikas, vastupidi, nähakse terrorismi ülima kurjusena, tumedate jõudude tööna, mis tuleb purustada ja maa pealt kaotada. See kuristik hoiakute vahel siin- ja sealpool Atlandit ei peegelda vaid huvide ning esimuste lahknevust. See on maailmavaateline erinevus. Me mõistame praegust Ameerika välispoliitikat kujundavat kurjuse kontseptsiooni, kui arvestame Ameerika kultuuri tugevat religioosset tausta. Ainult sellises kontekstis on võimalik Saddam Husseini või Palestiina Vabastusorganisatsiooni kujutada lauskurjuse kehastusena. Solana tundub vihjavat, et ilmalikus, kristlusejärgses Euroopas me sellisesse kurjusse lihtsalt enam ei usu.
Solanat ei saa süüdistada Ameerika-vastaste eelarvamuste väljavalamises. Ta on eluaegne atlandlane, kelle arusaamad Ameerika poliitikast põhinevad väga heal informeeritusel ning sobivad kokku paljude Washingtonist tulnud signaalidega. Mitte ainult kurikuulus kurjuse telje kõne, mis heidab täiesti erinevad reþiimid ühte üleüldisse nurjatuse patta, vaid ka paljud teised avalikud ülesastumised osutavad, et Valge Maja mõjuvõimsad tegelased käsitlevad riikidevahelist süsteemi hea ja kurja absoluutse vastuoluna.
Iseenesest pole see midagi uut. Maailma headeks ja pahadeks jagamine on Ameerika mõttemaailmas ikka ning jälle esilekerkiv joon. President Ronald Reagan kuulutas 1980. aastatel Nõukogude Liidu kurjuseimpeeriumiks. Tunduvalt varem 20. sajandil põhines sarnasel vaatel president Woodrow Wilsoni usk, et Euroopa ainus pääsetee on teha end ümber Ameerika riikliku enesemääramise mudeli järgi. Praegu kuulub idee, et USA kehastab endas kõike, mis maailmas on head, ühe dogmana USA Kongressile 2002. aasta septembris esitatud "uue strateegilise doktriini" usku, milles president Bush deklareerib, et on olemas "vaid üks usaldusväärne mudel riiklikuks eduks" — ameerikalik demokraatia ja vaba ettevõtlus. Üht-teist on see wilsonlik usk üleüldisse demokraatiasse võlgu Euroopa valgustusideedele, kuid oma põhjalt on see puhtameerikalik tõekspidamine, mille nurgakiviks on usk, et Jumal on Ameerika Ühendriigid ära valinud tooma vabadust ja voorust sellesse sõgedasse maailma.
Elanud korduvalt üle hävitavaid sõdu, on eurooplastel õigus suhtuda umbusuga katsetesse muuta diplomaatia kõlbeliseks ristisõjaks. Solanale tuleb au anda, et ta räägib avameelselt iga päevaga laienevast transatlantilisest kultuurikuristikust. Siiski tundub mulle, et tema analüüs Ameerika välispoliitika kohta on ühes olulises asjas eksitav, nimelt nagu usuksid ameeriklased kurjusse ja eurooplased mitte. Selle hinnangu kiidaksid kogu südamest heaks USA uuskonservatiivid, kellele meeldib eurooplasi kujutada muutlike, kõlbeliselt kõikuvate tossikestena. Tegelikult on tõde aga vastupidine. Just kurja-uskmatus on praegusele Ameerikale eriomane.
Pärast kohtumist ühe heade kavatsustega ameeriklasega, kes uskus, et sõjad võiks igaveseks ära kaotada, kui riikidevahelised suhted oleksid mõistlike meeste käes, kuulutas Jean-Paul Sartre: "Mina usun kurjuse olemasollu ja tema ei usu." Sartre tabas Ameerika ja Euroopa maailmavaate tegeliku erinevuse, nagu see tänapäeval esile tuleb. Kõiges oma järeleandmatus vagaduses on Ameerika kultuur liikunud kaugele eemale vana kristliku õpetuse juurest, et inimelu on kustutamatult märgistatud patuga. Vastupidi, Ameerika kultuuri hingeks on alati ketseriks peetud Pelagiuse õpetus, et inimese vead ei ole talle loomupärased, et põhiolemuselt on ta hea. Vastupidiselt auväärsele akadeemilisele kliðeele ei ole Ameerika kultuur manihheistlik. Tõsi küll, manilased — Pärsia 3. sajandi usujuhi Mani järgijad — olid radikaalsed dualistid, kes jagasid maailma pimeduse- ja valgusejõududeks, aga nad uskusid, et hea ja kuri on üheaegsed ning nendevaheline võitlus lõputa. Ent Ameerika kultuur on Pelagiuse rajatud usu poolel, et kurja on võimalik võita ja maailmast hävitada.
Pelagius oli 4. sajandi keskel kusagil keldi Britannias sündinud teoloog, kes sai kuulsaks püha Augustinuse õpetuse ründamisega, mille järgi kuri on osa inimloomusest. Augustinuse järgi võivad ja peavadki inimesed hea poole püüdlema, kuid lõpliku eesmärgini jõuda nad ei suuda. Ühiskond ja valitsemine jäävad alati põhjalikult logisema. Põlates halvaks selle silmapaistvalt aruka augustiinliku vaate, algatas Pelagius mõttevoolu, mis viimaks sünnitas tänapäevase humanismi.
Kasutades maailma riikide võrgu kirjeldamisel selliseid mõisteid nagu "kurjus", teeb George W. Bush enamat, kui lihtsalt toob teoloogilised kategooriad diplomaatia ja sõja kõlbeliselt alati mitmeti mõistetavasse valdkonda, kuhu need ilmselgelt ei kuulu. Ta annab rohelise tee ketserlikule uskumusele, et inimese mingi tahteaktiga on võimalik kuri (halb) maailmast kaotada. Bushile meeldib iseäranis teha juttu kurjusejõudude ohust maailmale, kuid ta ei ilmuta vähimatki kahtlust, et õiget sorti kõlbelise meelekindluse toel võib need täielikult hävitada. Kaugel sellest, et tugineda kristlikule arusaamale inimese sünnipärasest kalduvusest kurjale, tõukab teda tagant Pelagiuse usu sõjaline versioon, et inimese tahe võib kõik halva maailmast juurteni kaotada. Eurooplased seevastu näevad neid valikuid, mis riikidevahelisel suhtlemisel tuleb teha, paratamatult valikuna halbade asjade vahel. Ajalugu on neile õpetanud, et ohtlikes konfliktides võivad parimatelgi kavatsustel olla kõige hirmsamad tagajärjed. Kahtlemata loodavad nemadki ikka veel paremat maailma, kuid nad ei unusta kunagi ohtu, mida kätkeb endas liigne innukus. Isegi kui eurooplaste mentaliteet tundub täiesti ilmalik, on nad oma ajaloo tõttu enamalt jaolt vaistlikult augustiinlased.
Ameerika välispoliitika pole mitte seepärast ohtlik, et seda painab mõte kurjusest, vaid et selle põhjas on usk kurja kaotamise võimalikkusse. Briti peaminister tundub seda veendumust jagavat.
Tõotades toetust Ameerikale "sõjas terrori vastu", kuulutas Tony Blair: "Me ei puhka enne, kui see kurjus on maailmast pühitud." Mõnedki diplomaadid ja sõjaväelased jagavad ta vaatekohta, et kurja saab välja juurida.
Ajalugu on näidanud, et terrori vastustamine on pikk protsess, milles rahu ei saa iial võtta enesestmõistetavana. Põhja-Iirimaal on nii rahule suunatud tegevust kui turvaabinõusid sisaldav terrorismivastane kampaania olnud käigus aastakümneid. Viimaks kaasati poliitilisse protsessi ka vastaste juhid, terrorism pole aga ikka veel kadunud. Sama kehtib Baskimaal. Terrorismivastane taktika pole aga kummalgi puhul läbi kukkunud. Vastupidi, see on korda läinud — oht on alla surutud, ohjeldatud ja koondatud vastuvõetavamatele tasanditele.
Arusaam, et kurjust on võimalik minema nõiduda, on riskantne mitmeti; kusagil ei torka need riskid paremini silma kui USA Iraagi-poliitikas. Ameerika sõjastrateegide veendumus, et praegust Iraagi reþiimi on lihtne hävitada, võib osutuda õigeks, kui arvestada Ameerika tohutut sõjalist jõudu, aga see Ameerika tsiviiljuhtkonna süütu optimism sõjajärgse Iraagi ülesehitamise maksumusse ja riskidesse puutuvas on lootusetult petlik. Isegi kui sõda saab ruttu läbi, nõuab see jubedat inimhinda. Tuhandeid tapetakse, sajad tuhanded peavad läbi elama ülimaid kannatusi. Põgenike arv võib ulatuda miljonitesse. Selline olukord ei soodusta kiiret üleminekut püsivale demokraatlikule valitsemisele, eriti veel raskesti ühendatavate rahvus- ja usuliste rühmadega riigis, millest mõned olid alles hiljaaegu surmavaenlased. Võib osutuda vajalikuks pikk okupatsiooniperiood. Lõppude lõpuks on Küprosel ÜRO väed olnud peaaegu 40 aastat, hoides vaos tõsist, kuid tunduvalt ohutumat konflikti, kui me ilmselt saame näha Iraagis. Kummatigi räägib Valge Maja vaid pelgast 18 kuud kestvast Iraagi okupatsioonist.
See kalkulatsioon piltlikustab realismi veelgi suuremat defitsiiti USA mõtlemises. Sõjameelsete jaoks, kes tunduvad Bushi valitsuses olevat ülekaalus, on Saddam Husseini mahavõtmine alles Lähis-Ida ulatusliku ümberkujundamise esimene samm. Tundub, et mitte ainult Iraak, vaid ka Saudi Araabia, Iraan ja hulk teisi maid on "reþiimimuutuse" kandidaadid. Türannia tuleb kukutada ja demokraatia sisse seada kogu piirkonnas. Ühest küljest on see suurejooneline kava Woodrow Wilsoni Esimese maailmasõja järgsete Kesk- ja Ida-Euroopat puudutavate plaanide kordus. Wilsoni riikliku enesemääramise unelm vajus kokku etnilise natsionalismi verises tegelikkuses. Kui USA üritab midagi sellesarnast Lähis-Idas, saab tulemus olla vaid sama, kui mitte hullem.
Kogu regioonis tuntakse Ameerika võimu vastu leppimatut viha. Küllap on omamaistel türanniatel suurem rahva toetus kui USA seljatagusega demokraatiatel.
Vaevalt et USA sõjalise Iraagi okupatsiooni knock-on efekt lõpeb Pärsia lahes. Küllap saab seda tunda nii kaugelgi kui Pakistanis, millest võib saada esimene löödud tuumariik, ja Indoneesias, kus on maailma suurim moslemikogukond. Igaks juhuks rõhutan, et need on vaid ohud ja mitte tõsiasjad, neid tuleb aga arvesse võtta nagu sõja enda vaieldamatut kurjustki. Sellist asja, et valime lihtsalt välja selle hea võimaluse, pole olemas.
Tõsi küll, kui USA sõtta ei astu, võib sellestki palju halba sündida. Saddam võib saada tuumarelva, Lähis-Idast võib saada võidutuumarelvastumise areen. Teisalt ei pruugi Iraagi vallutamine minna nii libedalt, kui plaanitud. Kui Saddam peaks USA sõjajõude või Iisraeli ründama keemia- või bioloogiarelvaga, kas võib siis olla kindel, et vastuseks ei lasta käiku tuumarelva? Seni on selline ähvardav võimalus mõjunud, sest olid massihävitusrelvad ju stalinlikul Venemaal ja maoistlikus Hiinaski. Pärast Hiroshima ja Nagasaki pommitamist pole tuumarelva kasutatud. Kas maailm muutub paremaks, kui osana plaanist takistada vastumeelsel reþiimil seda soetamast paigutame neid laiali sinna-tänna?
Ameerika välispoliitikat toestav jäigalt optimistlik moraal takistab nende riskide selget hindamist, sest see ei lase möönda, et riikidevahelistes suhetes meil tavaliselt tulebki valida halbade (kurjade) asjade vahel. See pärsib ausameelsust ka maisemas huviorbiidis nagu tagatud naftavarud ja Bushi tagasivalimise väljavaated. Usk, et kurja saab maailmast välja ajada, toidab väärarusaama kõlbelisest puhtusest. See on põhiliselt reaalpoliitika, mis kirjutab ette USA nagu iga teisegi imperialistliku võimu poliitika. Kõlbelisus ei saa iial olla poliitika kujundamise põhijõuks, kuigi ta võib seda ohjeldada. See on karm tõde, mida augustiinlased teavad aga juba ammu. Selle tõe eitamise tulemus on, et kui rahvusvahelistes suhetes kerkib esile mingi tõeline kõlblusprobleem, suhtutakse sellesse küüniliselt.
Ameerika kriitikud mõistavad hukka Bushi üleskutse haarata relvad kurjuse vastu kui usufundamentalismi ilmingu. Ja ongi tõsi, et fundamentalismil on USA valitsuse üle valvsakstegev mõjuvõim. Ent kui Bush räägib nii tungivalt kurjast, siis seepärast, et ta ise kuulub niisugusesse Ameerika vagasse traditsiooni, mis viimselt sellesse ei usu. Nagu Woodrow Wilson enne teda, ei kahtle ka Bush selles, et kui maailm on kord Ameerika väärtused omaks võtnud, seisab sel ees igavene rahu ja õitseng. Mitte alati pole Ameerikas asju niimoodi nähtud. Esimestele usuisadele olid inimesed patused olendid, keda mingi institutsiooniline muutus ei saanud oluliselt parandada. Valitsemise eesmärk ei olnud mitte juhtida meid tõotatud maale, vaid tõrjuda eemale üha korduvat kurja, millele inimene on loomupäraselt aldis.
Praegu on selline terve ja realistlik vaatenurk haruldane ning poliitikat valitseb halastamatu kõlbeline optimism. Selline asjade seis on pentsik, sest usumüüdis säilinud tõde inimese ebatäiuslikkusest on leidnud kinnitust tänapäevase mõtte kõige uuemates saavutustes. Freud ja sotsiobioloogia on ühel meelel inimarengu võimalustele kindlate piiride seadmises. Ilma et mul oleks tahtmist kuulutada inimese pattulangemise mis tahes deistlikku narratiivi, näitavad need ometi ürgpatu õpetuses leiduvat tõde. Kurjuse ja muude selliste keelendite taaselustumine Ameerika juhtide kõnedes ei tähenda, et see muistne tõde oleks uuesti avastatud. Otse vastupidi — see on märk, et on käimas järjekordne maailma ümbertegemise suurejooneline eksperiment koos kogu sellega alati kaasneva jandi ja jubedusega.

(20. jaanuar 2003)
Kogumikust Heresies: Against Progress and Other Illusions, 2004

ARUANNE AKADEEMIALE

Kafka jutus "Aruanne akadeemiale" peab Punase Peetri nimeline ahv õpetatud seltskonnale loengu, milles ta annab aru oma eluviisist enne inimese moodi elama hakkamist. Punane Peeter võeti kinni Kullarannikul (nüüd Ghana) ja toimetati puuris Hamburgi. Ta kannab ette, et selles linnas oli tal valida kahe võimaluse vahel: loomaaed või varieteelava. Et elu loomaaias tähendas vaid teist puuri, valis ta lava. Polnud lihtne sinna pääseda, ent kui see tal korda läks, saavutas Punane Peeter tohutu edu. Varsti õppis ta inimese kombel rääkima ning ei läinud kaua aega, kui ta saavutas selle, mida ta nimetas "keskmise eurooplase kultuuritasemeks". Tänu lavale võis ta tunda rõõmu inimesele ainuomasest elust. Nagu ta seda kirjeldab aruandes akadeemiale: "Kui ma õhtul hilja tulen koju bankettidelt, teaduslikelt vastuvõttudelt, seltskondlikelt üritustelt, istub ja ootab mind kodus väike pooleldi dresseeritud ðimpans, kelle abil ma lõõgastun ahvide kombel."
Kafka juttu tsiteeritakse J. M. Coetzee "Loomade elus", mis on sügav ilukirjanduslik mõtisklus vasturääkivuste üle, mis iseloomustavad meie hoiakuid teiste loomade suhtes. Punase Peetri lugu on ulmeline versioon paljudele ahvidele osaks langenud saatusest, ja nagu märgib üks Coetzee tegelasi, oli Punasele Peetrile olemas ka otseseid prototüüpe. 1912. aastal rajas Preisi Akadeemia Tenerife saarele uurimiskeskuse, et uurida ahvide vaimseid võimeid, ja 1917. aastal avaldas keskuse direktor Wolfgang Köhler mõned tulemused oma kuulsas uurimuses "Ahvide mentaalsus". Nagu Punane Peeter, tegid ka Köhleri ahvid läbi dresseerimisperioodi, mis mõjutas neid inimkombeid omaks võtma. Kasutatud pedagoogiliste meetodite seas oli ka aeglane näljutamine, mil ahvidele toitu korduvalt näidati, kuid ei antud, kuni neil ilmnes midagi, mis meenutas inimomadusi.
Pole selge, mismoodi tänapäeva uurijad selle katse tulemusi hindavad, kuid paistab, et Köhleri meelest, kes oli üks kognitiivpsühholoogia rajajaid, see õnnestus; ta jälgis rahuldustundega, kuidas vangistatud ahvid jooksid oma tarandikus ringratast, mõned mähkunud vanadesse riideribadesse ning teistel käes suvaline rämps, olles "jumala eest nagu sõjaväesalk".
Köhleri katsed olid julmad ja alandavad loomadele, keda nendeks sunniti, kuid eriti tähtis on nende läbi nähtavaks saanud põhjalik segadus nii Köhleri kui meie endi suhtumises oma lähimasse evolutsioonilisse sugulasse. Oleme hakanud ahve pidama eelinimesteks, ometi kohtleme neid nii, nagu meil ei tuleks uneski pähe kohelda oma liigikaaslasi. Kui ahvid ei oleks meiega olulistes asjades sarnased, oleksid paljud katsed, milleks neid sunnitakse, võimatud või mõttetud. Praegu eitavad vähesed, et meie intellektuaalne ja emotsionaalne pärand on paljuski ahvidega ühine. Neil on palju meie endi võimeid ja nõrku kohti — nad suudavad mõelda ja kavandada ning nad tunnevad hirmu ja armastust. Ilma nende sarnasusteta poleks Köhleri katsed olnud võimalikud. Ja just needsamad sarnasused lõikavad läbi selliste katsete eetilise põhja.
Me ei pane inimesi kinni ega näljuta neid nende intellektuaalsete võimete testimiseks, sest me teame, et see põhjustab tõsist kannatust. Kuidas saame õigustada selliseid katseid ahvidega, kui teame, et neil on tulemust vaid selles ulatuses, milles nende võimed, kaasa arvatud võime kannatada, on meiega põhiliselt samad? Kas sellele, et me kasutame nii endasarnaseid olendeid viisil, mida me ise ei suudaks taluda, on olemas mingi mõjus eetiline õigustus? Või on vastuseks, et sellistes katsetes kasutatavatel loomadel pole lihtsalt vedanud — et nad on meie võimuses ning et nende kannatused on lihtsalt selle kahetsusväärne, ent vältimatu tulemus, et me neid eneste huvides kasutame.
Paistab, et sellele viimasele toetus hiljuti üks Cambridge’i ülikooli esindaja. Vastuseks protestidele asutada sinna primaatide uurimise keskus märkis ta, et on vaid õnnetu tõsiasi, et ainult primaatidel on meiega sarnane aju. Mis tähendab, et just täpselt seepärast, et ahvidel on palju inimlikke omadusi, neid katsetel kasutataksegi. Primaatidega eksperimenteerimine on tõepoolest viljakas uurimistehnika, kuid kui ahvide sarnasused meiega õigustavad nende seesuguse kasutamise, siis oleks kindlasti veelgi tõhusam kasutada inimesi. Toodud väide primaatidega katsetamise kasuks juhib armutult järeldusele, et on lubatud — eelistatud isegi — katsetada inimestega.
Üsna õigustatult äratab mõte kasutada inimesi valu tekitavates või ohtlikes meditsiinikatsetes moraalset õõva, kuid see pole mitte alati nii olnud. Minevikus kasutati näiteks mõjuvõimuta ning marginaalseid vangla- ja vaimuhaigla-asukaid sageli merisigade eest, ning liigagi lihtne on kujutleda inimeste vägivaldset kasutamist hoopis laialdasemates teaduslikes uuringutes. Natside meelest polnud midagi viga nende arvamuse järgi alamate rahvaste liikmete allutamisega kõige võikamatele eksperimentidele, ning pole erilist kahtlust, et kui Teine maailmasõda oleks lõppenud teisiti, oleks inimest teaduslikus uurimistöös kasutama hakatud kogu Euroopas. Kahtlemata oleksid vähesed pühendunud selle hukka mõistnud, aga nagu näitab okupeeritud Euroopa ajalooline kogemus, oleks inimeste enamik sellega soostunud.
Väidetakse, et on oluline erinevus loomade ja inimeste teadustööks kasutamise vahel: inimestel on võime avaldada nõusolekut, loomadel mitte. On tõsi, et täiskasvanud inimesed oskavad väljendada oma soove teistele inimestele viisil, mida isegi meie loomsed lähisugulased ei oska, ent asja tuum ei ole nõustumises. Isegi nõustumise puhul on kõlbeliselt lubamatu kasutada vange ohtlikes meditsiinikatsetes. Ükskõik mis vormis nad oma nõusolekut ka avaldavad, ei muuda see neile tekitatud kahjustusi vähem tõeliseks; see vaid peegeldab nende nõrkust. Samuti ei põhjenda lastega eksperimenteerimise täielikku keeldu mitte nende võimetus avaldada nõusolekut. Asi on jubedas kahjus, mis me võiksime neile teha paljalt enese kasu pärast.
Sama kehtib loomkatsete kohta. Mitte võime anda nõusolekut pole kõige tähtsam, vaid võime kannatada. Ma pole utilitarist, kuid Jeremy Bentham lahendas asja, kui ta loomadest kirjutades mainis, et võtmeküsimus pole mitte: "Kas nad on võimelised rääkima?" Pigem on selleks: "Kas nad on võimelised kannatama?"
Selle koha peal on neil, kes toetavad loomkatseid, kombeks tulla välja mõningate leierdatud argumentidega. Loomadel puudub isikuautonoomia, ütlevad nad meile, miska nad ei saa mõista kohustusi teiste vastu. Samal põhjusel ei saa neil olla õigusi. Inimene on võimeline tegema valikuid, mis annab meile teistele loomaliikidele saavutamatu kõlbelise staatuse.
Me kuuleme seda kulunud refrääni iga kord, kui kõne all on loomad, see ei vääri aga tähelepanu mitte niivõrd oma mis tahes võimaliku intellektuaalse sisu poolest, vaid selle poolest, mis see meile ütleb religiooni pikaleveninud mõju kohta. Kristlasena on täiesti loogiline pidada inimesi loomadest erinevasse kategooriasse kuuluvaks. Inimestel on vaba tahe ja surematu hing ning need omadused annavad inimelule võrreldamatu tähtsuse. Muidugi peaksime hoiduma tarbetust julmusest teiste olendite vastu, kuid mingit väärtust iseenesest nad ei kujuta — nad on vaid tööriistad inimlike eesmärkide saavutamisel. Inimestel on ülemvõim loomade üle seepärast, et ainult inimesed on tehtud Jumala näo järgi.
Ilmalikel mõtlejail on aga kõike muud kui lihtne välja mõelda põhjusi, miks peaks inimliigil olema maailmas mingi ainulaadne seisund. Darwin näitas, et me põlvneme teiste loomadega samast liinist, ja hilisem geneetiline uurimine on osutanud, kui tihedad on need evolutsioonilised sidemed. Vaid sel määral, kui inimestel on kõlbeliselt tähtsaid omadusi, mida teistel loomadel ei ole, on õige suhtuda neisse erinevalt. Puhtalt materialistlik-maise maailmavaate seisukohalt aga mingit õiget põhjust inimliigi üliväärtuslikuks pidamiseks olla ei saa.
Nagu paljudes muudes valdkondades, nii korrutavad ilmalikud humanistid papagoina ka loomadest rääkides üha kristlikku kiituselaulu inimese ainulaadsusele. Nad aina patravad inimisiksuse ülimast väärtusest, nagu oleks see mingi enesestmõistetav tõde. Ometi enamikus maailma religioonides seda ei tunnustata, ja mõnes puudub see lausa silmatorkavalt, nagu budismis, mis pole eales suhtunud teistesse liikidesse kui tühipaljaisse vahendeisse inimlike eesmärkide teenistuses. Ilmalikud humanistid võtavad omaks kristluse antropotsentristliku vaatepunkti, hüljates samal ajal selle lähtekohaks olnud ususüsteemi, milleta sel puudub tähendus.
Niipea kui kristlus ja humanism kõrvale jätta, saab selgeks, et peamine erinevus inimeste ja teiste loomade vahel on lihtsalt see, et inimesed on omandanud tohutu võimu. Evolutsionistlikult väljendudes on inimliik olnud hämmastavalt edukas. Mõne tuhande aasta jooksul on see näiliselt allutanud endale oma keskkonna, mis avaldub inimkonna pöörases kasvus. Samas on inimestel olnud tohutu ja peaaegu ainult kahjulik mõju teistele loomaliikidele. Kogu maailmas toimuv metsiku elu massiline väljasuremine on looduslike asualade hävitamise tulemus, mis omakorda suurel määral on kasvava inimhulga tulemus. See hävitustöö, mida teeb inimese mõjupiirkonna laienemine teiste loomaliikide arvel, on võrreldamatult suurem kui teaduslaborites tehtav. Mis ei tähenda, et vivisektsioon oleks tühine asi ja et seda ei peaks keelustama. Lõpuks ei arva ju keegi, et kuna sõdades veristatakse miljoneid inimesi, siis on tühiasi, kui mõni sureb mõrtsuka käe läbi. See tähendab, et kitsalt loomkatsetele keskenduja ei hooma kogu konteksti.
Peamine oht loomade eluolule tänapäeval tuleneb homo rapiensi kontrollimatust laiutamisest. Kuhu iganes on inimesed läinud, on tulemuseks olnud väljasuremiste laine. See juhtus, kui polüneesia asukad saabusid Uus-Meremaale mõnisada aastat tagasi, ning inimeste saabumine Põhja-Ameerikasse nii 12 000 aastat tagasi oli see, mis tingis umbes 70% sealsete suurte imetajate kadumise. Ehkki mõned küttide-korilaste kultuurid on ehk saavutanud loodusilmaga mingi kõikuva tasakaalu ning arvukalt budiste on loomade kohtlemisel ilmutanud tähelepanuväärset enesepiiramist, on inimeste suhete lugu teiste liikidega peaaegu lakkamatu rüüstamise kroonika. Keskkonna laastamine paistab olevat selle elaja loomuses.
See võib tunduda meeleheitlik järeldus, aga neile, kelle silmapiir pole piiratud inimeste maailmaga, on alust lootuseks. Inimestel on keskkonna üle küll tohutu võim, ent nende võime seda valitseda on äärmiselt tagasihoidlik. Inimpopulatsiooni praegune arvukus sõltub tööstusliku tootmise kõrgete näitarvude säilitamisest, aga üleilmse soojenemise tõttu jääb ülemaailmne industrialiseerimine ära. On täiesti mõeldamatu, et kaheksa miljardit inimest saavad harrastada elulaadi, mis sai alguse ja juurdus mõnedes riikides nii umbes viimase sajandi jooksul.
Enamik rohelisi mõtlejaid usub, et see üleminek sünnib poliitilise aktsiooni tulemusena, ja ongi olemas taktikaid, mis aitaksid sellele kaasa. Aga kõige tõhusam viis inimeste hulka piirata on anda naistele õigus otsustada laste saamise üle. Rasestumisvastaste vahendite ja abortide üleüldine kättesaadavus suurendab nii inimeste heaolu kui lõdvendab samal ajal loomade elualade hävitamist põhjustavat survet. Rahvastikukontroll peaks olema keskne igas stabiilsesse maailma siirdumise programmis; paljudes arengumaades tegelikult ongi olemas rahvastikustrateegiad. Kummatigi on see teema ümbritsetud poliitilise ebakorrektsuse auraga. Selle tagajärjel on saanud kombeks rääkida, nagu saavutataks vastuvõetav elulaad lihtsalt majandussüsteemi väljavahetamisega. Tegelikkuses määrab maavarade lõplikkus inimeste paljunemise ülempiiri — maakera taluvusvõime ongi arvatavasti juba murtud.
Ühel või teisel viisil siiski inimekspansioon ohjeldatakse, ühe tõenäolise stsenaariumi järgi sõja kõrvalsaadusena. Üleilmastumine toetab inimkonna praegust arvukust, selle loogika tingib aga võitluse ägenemise nappide loodusvarade üle. Näib olevat kindel, et alanud sajandit hakkavad valitsema sellised ressursisõjad nagu kaks Lahesõda. Sellised konfliktid hävitavad nii loomi kui inimesi, kuid globaalse varustusahela katkemise tulemusena on nende mõju inimestele palju tõsisem. Lõpptulemus võib olla hõredamalt rahvastatud maailm, kus teistelgi liikidel on ruumi hingata. Homo rapiens on jõhkralt hävitav olend, kuid tema enesehävitusvõime on veel eriti suur. Inimlik käitumine, mille paroodiat Wolfgang Köhler sellise rõõmuga pani tähele vangistatud ahvide juures, võib veel osutuda loomade vabastamise ülimaks garantiiks.

(9.veebruar 2004)
Kogumikust Heresies: Against Progress and Other Illusions, 2004

* * *

JOHN GRAY oli kuni 2008. aasta alguseni Euroopa mõtteloo professor Londoni Majanduskoolis. Ta õppis Oxfordis Exeteri kolledþis, kus pidas loenguid ka filosoofiast, poliitikast ja majandusest ning kaitses kõik teaduskraadid.
Ta on pidanud loenguid ka Essexi ülikoolis, olnud poliitikateaduste stipendiaat ja juhendaja Oxfordi Jesuse kolledþis, poliitikateaduste lektor ning professor Oxfordi ülikoolis, mitmel pool USA ülikoolides külalisprofessor ja stipendiaat Harvardist Yale’ini.
Oma mõjukamad teosed on ta kirjutanud poliitilise teooria kohta.
Tuntuks sai ta 1990. aastail ebakõla kritiseerimisega väärtuspluralismi ja liberalismi vahel Isaiah Berlini töödes, ning toetudes isiklikule uusparempoolsuskogemusele 1980. aastaist, tugeva kriitikaga uusliberalismi ja globaalse vabaturu aadressil (praegu peab ta klassikalist jaotust konservatiivne parem tiib — sotsiaaldemokraatlik vasak tiib oma aja ära elanuks). Tema kõmulisemaid raamatuid on Straw Dogs: Thoughts on Humans and Other Animals (2003). Gray on teinud pidevalt kaastööd ajalehtedele The Guardian, The Times Supplement ja New Statesman, viimasele kirjutatud esseedest on ta kokku pannud kogumiku "Hereesiad: progressi ja teiste illusioonide vastu" (Heresies: Against Progress and Other Illusions; 2004), kust ongi võetud siin avaldatud lood (essee all olev kuupäev märgib ajalehes ilmumise aega; raamatu eessõnas mainib ta, et pole tekstides tegelikult midagi muutnud, mida huvitavam on lugeda ta seisukohti ning ennustusi näiteks tollal alles kavandatava Iraagi sõja kohta).
Nagu humanismi, peab ta ka neoliberalismi ja üleilmset vabaturgu loojunud kristluse järellainetuseks. Filosoofia-põhi sunnib teda mõtlema ka poliitikast ja majandusest ausalt ning järjekindlalt, vabana kiusatusest punuda oma kirjutistesse keep-smiling-irvet või klaas-on-tegelikult-ikka-pooltäis-hoiakut (millel mõlemal, kooskõlaliselt tema enda loogikaga, ei ole ju muud eesmärki kui meeldimise kaudu kutsuda üles tarbima). Kuna pole mingit põhjust arvata, et maailm muutub paremaks, pole põhjust ka optimismiks. Maailm ei muutu paremaks seepärast, et nagu ajalugu on näidanud, ei ole kõlblus erinevalt teaduslikest teadmistest kumulatiivne, ehk teiste sõnadega — eetika ja moraali vallas vigadest ei õpita. Teaduslikud teadmised kasvavad, Darwini inimloom jääb aga loomaks.

Tema siiani viimaseid raamatuid on "Must missa: apokalüpsise-usk ja utoopia surm" (Black Mass: Apocalyptic Religion and the Death of Utopia, 2007). Selles arendab ta oma ühiskonna progressi kriitikat edasi [Siin kõik selle raamatu kohta tõlgitud lühendatult Wikipediast]. Lähiajaloos vaatleb ta Margaret Thatcheri valitsust ja George W.Bushi neokonservatiivset valitsust. Ent peale nende ühendab ta ka totalitarismi - kommunismi ja natsismi - keskaja millenaristlike (maailma-lõppu-uskuvate) liikumistega, tuues näiteid nagu Leideni Johannes, kes juhtis 1534. aastal Münsteris mässu. Gray põhiteesiks on, et nimetatud usuliste liikumiste mõjul tekkis ilmalik, valgustuslik usk sotsiaalsesse progressi. Ja et siit pärinev ajaloofilosoofia (teleoloogia) on nakatanud kaasaja isme, kaasa arvatud klassikaline liberalism. Raamat on jagatud kuude peatükki, need omakorda kuude alapeatükki, nimedega:
Utoopia surm
Kahekümnenda sajandi valgustus ja terror
Utoopia siseneb peavoolu
Apokalüpsise amerikaniseerimine
Relvastatud misjonärid
Post-apokalüpsia

John Gray enda kohta ilmus 2006. aastal raamat The Political Theory of John Gray (toim. John Horton ja Glen Newey; London: Routledge).

Selle saidi viie viimase loo tõlked ilmusid esimest korda 2007. aastal Akadeemias nr 10.

* * *

The site of John N. Gray in Estonian:

The Case for Legalising All Drugs is Unanswerable

The Endless Obsession of What might Be

Behaving like Animals

Paper Promises: Money, Debt and the New World Order

The Occupy movements are the Realists, not Europe's Ruling Elites

Science as a Vehicle for Myth

Isaiah Berlin: the Value of Decency

The Savage within

Perpetual Warfare

Arguably

Homo rapiens and Mass Extinction: an Era of Solitude?

Evangelical Atheism, Secular Christianity

The Dark Side of Modernity: Europe's New Far Right

Theodore Powyes and Life of Contemplation

Joseph Conrad, our Contemporary

The Body Disassembled in Damien Hirst

Unnatural: the Heretical Idea of Making People

On Humanity's Quest for Immortality

The Original Modernizers

As it is

We the Living

videos and audios online

Biotechnology and the Post-human Future

The Society of the Spectacle Revisited

The New Wars of Scarcity

America’s War on Evil

Report to the Academy