Ann Must


Sisu:

  • Blogi



    • Trying to explain some of Estonia in South-China (part of a lecture)  
    If there was love (poem)  
    Udune öö (luuletus)
    Säde (jutt)







      27. juuli, 2011:

        Ma olen maailmavaatelt nii roheline kui üldse olla saab – ekstremist, võib öelda – kuid mul ei ole parteid, kuhu astuda (kui tuleb selline hoog – vahel tuleb, õnneks mitte tihti).
    See partei, minu kujutledav partei, peaks mitte ainult manifesteerima minu maailmavaatelisi hoiakuid, vaid selle liikmete südamik peaks enesestmõistetavalt ise sellist elu väärtustama, olgu partei või ärgu olgu, igaüks eraviisiliselt, nii et iga nende käitumise akt võiks saada üldise käitumiskoodeksi sätteks.
    Sellise mõttega, sooviga, käib mul alati kaasas kujutluspilt: taeva all hõljuv lohe – ilus, naljakas, lapselik, ülev. See lohe oleks selle partei vapiloom. Miski ei kätke paremini väärtusi, mida mu uus-roheline (uus-roheline Eestis, mujal täitsa vana roheline) partei kalliks peab. Esiteks: ta suudab lennata ja lendabki tänu juba olemasolevatele loodusjõududele (st neid pole tarvis toota). Teiseks: ta on vaikne – ja ainult vaikne saab olla ülev. Kolmandaks: ta on kunstiteos, ükskõik, kas siis professionaalse kunsti taies või lapse eneseteostus.

    Eestis on küllaltki resoluutselt esinenud looduskaitsjad – see on meie tugevus (kui meie ametühingute juhtkonnas oleks looduskaitsjaid, st nende-suguseid, siis oleks ametühing Eestis ehk ka midagi väärt). Kui hästi sobivad kokku looduskaitsealad ja lohede lennutamine (mitte massiüritusena, jumala pärast!), nagu ka jalgrattad (mitte “roheliste rattaretkedena” – mis alaväärtuskompleks see on (või on see lihtsalt raha-ahnus), mis sunnib nii väikest rahvast nii suuri masse kokku ajama? massid lagastavad alati), õhupallid, paraplaanid, surfid, purjekad, aerupaadid, rulluisud – contra reostavad ja plärisevad, naftat nõudvad, loomi alla ja hulluks ajavad autorallid, motokrossid (poisikesed, kes ei oska veel rääkidagi, aga mänguauto või kosmoselaevaga muudkui põristavad: prrr, prrr, põrrr, sünnist surmani – saaks aga midagi pläristada: autot, muruniitjat, saagi, automaatpüstolit (tah-tah-tah-tahh, sa oled surnud! – kui veres see on!); kui ei plärise, siis ei ole õige asi – ei ole õige töö, ei ole õige meelelahutus – kui ei plärise, kui ei nõua naftat, siis on midagi kapitaalselt valesti!), õlle- ja muud summerid, kus kisa ja mass ulatub teiste planeetideni!
    Kas on vaja ekstra lisada, et neid lohede üritusi ei saada mingi taustalärm, st võimendatud musa? Noh, ma lisan.
    Niisiis, väike kammerlik roheline riik kammerliku elulaadiga. See roheline partei, lohede partei, oleks loomulikult vasakpoolne, sest olla parempoolne on lihtsalt... on lihtsalt matslik. Mats ei hooli millestki, ei näe, ei viitsi näha maaslamajat, kui tal nii parajasti mugavam on, ta läheb mühisedes mööda – paremal juhul – või astub laiaks; tal on palgal inimesed, kes jutlustavad, et nii peabki olema. Lohede partei ei ole matside partei. Ma näen seal umbes selliseid inimesi nagu Uue Maailma Seltsis, ja Andres Heinapuu oma kambaga sobiks sinna hästi. See oleks partei selleks, et olla, mitte et saada (võimu juurde) kohe ja otsustavalt.

    Kui teised parteid hakkavad lohe-rohelisi lohedeks sõimama (sa igavene lohe!), siis väga hea! Just see ongi üks olulisi põhikirjalisi punkte: rabeleda ja tegutseda võimalikult vähe, minimalistlikult, optimaalselt.

    See uue partei soov ja ootus – et tuleks keegi, Kalevipoeg Kääpalt (või kus ta ongi) või Punamütsike hundi kõhust, ja teeks õige riigi – ei ole produktiivne, sest tal puuduvad reaalsuses eeldused. Inimesed on ju ikka samad, ükskõik mis tantsu-figuure nad moodustavad. Tuleks, kasvõi mõnd aegagi, mingit teistsugust olemist praktiseerida – olemist, mis ei ole üles ehitatud millegi müümisele, st mis ei püüdleks vahetusväärtusele, st mis ei oleks võõrandunud, st mis ei kulutaks aja ära millelegi, mille kaudu alles loodetakse saada seda päris-elu-aega. See on pettus, kinnitan teile. Te ei saa nii seda päris-elu-aega kunagi. Too võõrandunud igapäeva-rabelus aga puhubki kurikuulsat MULLI järjest suuremaks.
    Lohed tõmbuvad kõrvale, ja seal kõrval nad on – täisväärtuslikult, mitte ei virele piinarikkalt. See kõik on suures osas siseelu küsimus (kuid taganege, igasugu jutlustajad, kes te seda märgusõna vaid ootasitegi!). Siseelu ei ole käibetõed (ka mitte raamatutesse raiutud käibetõed), eneseõigustuste jada, mingi sõnavoog, mis ajus ketrab. Kõigepealt peab sees olema vaikus – krunt. Enne ei maksa siseelust üldse rääkidagi. Hoiduge suurte seletajate (Peeter Liiv!) eest – nad räägivad vaikusest nii palju, et kõrvad löövad pilli ja tahaks sellest kõigest olla võimalikult kaugel.

    Loomulikult seisavad lohed oma õiguste eest – vaikne ja kammerlik ei tähenda, et lastakse end laiaks litsuda. Mõned lohed söövad eineks süütuid neitseid ja hävitavad vihas terveid rahvaid – rohe-lohelised seda just ei tee, st nad ei hävita terveid rahvaid ja ei pilasta alaealisi. Kuidas täpselt just nad enese eest seisavad, ma veel ei tea, ei oska hetkel ette kujutada.

    Üldse – nii kuradi kuum on, et ei saa edasi kirjutada. On tunne, nagu hingaks keegi suur elukas tuld kuklasse.
















    13. juuni, 2011:

    5. vahemäng: Mina-meie, tema-nemad

    Te imestate, et kuidas küll lähedale sattunud inimesed ei näinud/ei hoolinud sellest, et lapsi kasvatasid koerad? Aga te peate täiesti loomulikuks näiteks seda, et Avalik Hääl (ehk meedia) muudkui jahvatab suurepärastest soojadest ilmadest ning meediatöötajad ahistavad ilmaennustajaid, püüdes neilt välja pressida lubadust, et päike lõõskab läbi kõikide puhkuste, ega näe/hooli, kuidas kogu loodus kannatab põua käes. Hoolimatus on üks ja seesama. Peaasi, et minu/meie puhkus, minu/meie lapsed, minu/meie hingerahu. Üks ja seesama mina-rahvas. Mina-rahvas, kes aina valib Õhukese Riigi – valib uppuja, kelle asi on end ise päästa. Või valib Adam Smithi Nähtamatu, Substantsitu Käe vetelpäästeametisse. Kama kaks, peaasi, et mind/meid rahule jäetaks.






    8. aprill, 2011:

    4. vahemäng: Pulkadega söömine



    Noored õhtumaatargad tegid mitte nii väga ammu projekti (vist Shanghai Expo raames), mille kohaselt nad pidid õpetama hiinlasi sööma noa ja kahvliga.


    Kui sa õpid pulkadega sööma – päriselt – siis saad sa otsekohe aru, et see ongi õige söömise viis. See on loominguline söömise viis, sest sa pead iga pala puhul eraldi mõtlema, kuidas sa sõrmi hoiad, kuidas pulgad jäävad, et see oleks kõige ökonoomsem just selle pala haaramiseks. Kui oled end sellega juba natuke harjutanud, siis tekib loominguline käelisus. Nagu võõrkeele õppimisel – ühel hetkel sa ei pea enam mõtlema, et mismoodi ma seda sõna nüüd lauses kasutan, vaid kõne hakkab automaatselt tulema, kusagilt sügavamalt kui teadvus. Ja kui sul on pulgad selged, siis saad sa aru, et see on põhimõtteliselt midagi muud, kui süüa noa ja kahvliga. Sest kuigi ka automatiseerunud noa-ja-kahvliga-söömisel mõtleb aju asemel käsi või täpsemalt käed, on pulkadega söömisel käel hoopis rohkem mõelda, hoopis mitmesugusemalt. Vahe on umbes sama, mis kõndimisel ja akrobaatikal. Igal söögikorral leiutavad su sõrmed veidi erinevaid viise, kuidas haarata ja suhu tõsta. Puhas looming!

    Paar algtõde pulkadega söömise kohta neile, kes üldse ei tea, kuidas see käib. Tegutsevad põhiliselt pöial ja kolmas sõrm (mõnel on põhisõrmeks kolmanda asemel neljas, või on kolmas-neljas võrdsed). Nimetissõrm on ainult tüüriks, nagu üldiselt ka neljas. Pulkadest hoitakse allpool nende mõttelist keskkohta. Ja ongi kogu otseselt õpetamist kannatav tarkus. Kui sa võtad suure tüki või üldse tüki, siis võtad sa n-ö pinsettide põhimõttel, kui võtad väikest pudi nagu riis, siis võtad lõikavate kääride – ehk harki-kokku hüpete – põhimõttel. Kuna hiina riis on natuke kleepuv, siis jääb see sinna ilusti pidama. Päris vedelate asjade jaoks on suured lühikese sabaga keraamilised lusikad.

    Ühes Lõuna-Hiina väikelinnas ("väike" nende mastaapide järgi) kutsuti mind kord ühele pidulikule laste hommikusöögile selleks reserveeritud kohvikus. See oli inglise kolledži rahvas, lastelt nagu täiskavanuteltki taheti, et räägitaks ainult inglise keeles – häda oli selles, et lapsed olid nii väikesed, et nad vaevalt üldse mingis keeles rääkisid. Süüa anti väga õhukest pannkooki, kuhu oli peale valatud peenike nire siirupit. Riistadeks vaid nuga ja kahvel, mida ma ei pannud ekstra tähele, st ma ei taibanud imestada. et sellised riistad on antud mudilastele (meiegi lapsed sellises eas harilikult noa-kahvliga veel ei söö), sest minu hommikusöögi-kutse juurde kuuluv jutt käsitles vaid vestlust söögilauas, mitte söömist. Pealegi oli kogu mu tahteline tegevus hõivatud sellest, et suruda oma loomult vihasele soome-ugri näole peale säravat naeratust, kuhu see kuidagi ei tahtnud kinni jääda (mitte et see Hiinas oleks nii kohustuslik nagu mõnel pool mujal). Oma pannkoogi olin keeranud mehaaniliselt, seda märkamata, noa ja kahvli abil rulli ning lõikasin selle küljest tükke, sama tegi pika laua teises otsas nende londonlannast õpetaja. Mulle kõige lähemal istuv mudilane vahtis mind, nagu mulle näis, nõutult ja nagu häbenevalt, ja ma mõtlesin, et tuleks öelda paar-kolm lihtsat ja reibastavat sõna; mõtlesin just, mis need võiksid olla, kui tolle mudilase kõrval istuv hiina noormees (kasvataja) ütles sellele mudilasele (inglise keeles muidugi), minu taldrikule osutades: “Vaata nüüd – vaata, mis ta teeb, ja tee järgi!”. Kui mu pilk mõne aja pärast jälle laste taldrikutele langes, olid need tühjad või pooltühjad (pooliku rullis pannkoogi ja mõne lõigatud seibiga). Nagu ma pärast, kui see kõik mulle meelde tuli, aru sain, oligi õige põhjus, miks mind oli sinna kutsutud, see, et ma oleksin elavaks eeskujuks “automaatsest” noa ja kahvliga söömisest; see paar lauset inglise keelt, mida eeldati mind produtseerivat, olid teisejärgulise tähtsusega.

    Nii et on õige küll, et hiinlane tahab õppida noa ja kahvliga sööma. Ta tahab õppida üldse kõike uut, millel on vähegi mingi praktiline mõte. Kuid ta tahab õppida noa ja kahvliga sööma pulkadega söömisele lisaks, mitte selle asemel.






    Eetikast V

    Alkoholism, minnalaskmine ja minek (enesedistsipliin)


    13. märts, 2011:

    6.

    Ent tuleks nüüd humoristi juurest presidendi juurde. Mulle on alati meeldinud Arnold Rüütel, olgu seltsimehe või härrana. See sümpaatia on põhinenud välisel vaatlusel, muljetel, nii nagu amatöörlinnuvaatleja (rõhutan: amatöör) vaatleb lindu. Otsustavaks sai üks vaheaeg Vanemuise puhvetis, kui nägin teda kannatlikult seismas pikas sabas, ehkki temast kordades tühisemad ladviklased täie enesesetmõistetavusega puntide kaupa vahele trügisid. Ta ei jõudnudki oma korda ära oodata, vaheaeg lõppes enne ära.
    See juhtus väga ammu, tema esimesel hiilgeajal, ja sestpeale oli tal alati koht mu südames. Kuni asja eest, teist taga – väga hiljuti – hüppas mulle kohalike joodikute elule ja ajaloole mõeldes pähe mõte: kas mitte sel ajal, kui kolhoosnike-sovhoosnike seas vohas nii kõva joomine, et sõna traktorist oli saanud joodiku sünonüümiks, polnud Arnold Rüütlil täielik autoriteet maa-elu üle? St: kas ta ei oleks saanud midagi otsustavat ette võtta, kui ta oleks tahtnud? Ma mõtlen midagi sellist, mis oleks andnud kasvõi mõõdukaid nähtavaid tulemusi? Ta liikus selles keskkonnas ja pidi olukorda tundma. Kas ta mängis sellega kaasa? Kas temagi, Brutus, andis traktoristile teenuse eest viinapudeli?
    Neile küsimustele on kuskil ilmaruumis olemas reaalsed vastused, nii et oletamisel pole mõtet, ja kui aus olla, siis ma ei tahagi teada. Need ei muuda seda, mis on. Ja on joodikuid külade kaupa. Neid oli ka enne kolhoosi-aega, nagu teame kasvõi Kreutzwaldilt, ja mitte ainult Eestis.




    		   

    Reserveeritud purjus juhtidele


    (kestab kahjuks)




    25. veebruar, 2011:

    5.

    Joodiku-huumor ja nn kommunaalhuumor olid huumoriajakirjade ja -nurkade väheseid sallitud teemasid. Kommunaalhuumor (põhiliseks objektiks majavalitsejad) oli rohkem satiir, joodikunaljad huumor. Pikker oli huumori- ja satiiriajakiri. Võibolla tõi Mart Juur, kes seal pikka aega töötas, nimelt Pikrist kaasa arusaamise, et joomine ja joovastavad joogid on huumori-objektid a priori ja par excellence. Sest vaevalt, et Liviko neile Rahva Omakaitse (endiselt, parema puudumisel, mu lemmiksaade) eest maksab. See pole ju nii, ega? Samas – me teame ju, mis rahastab kultuurkapitali. Eesti kultuur ja lakku täis olemine – kes neid jõuaks lahuta!

    Pean vaatama, et ma ei postitaks seda lõiku enne, kui kulka on oma selle kvartali otsused langetanud, sest ma olen pannud tähele, et institutsioonidel on tunded, missest, et teadus seda ei kinnita.





    4. veebruar, 2011:

    4.

    Minu meelest on nii, et inimestel peab olema reaalne võimalus elada elu, mis oleks vähemalt talutav. Seal kuskil lapse-east väljumise ja krooniliseks alkohoolikuks (või narkomaaniks) saamise vahel peab olema vähemalt üks, tegelikult ikka mitu kohta, kus ta saab ise teha teadliku valiku – kas minust saab joodik või mitte. Niipalju ühiskond (poliitilises mõttes) üksikinimesele võlgneb. Ja ma jumala eest ei mõtle selle all, et tuleb luua jälle üks riigipalgaliste institutsioon, kes seab sisse kalli kontori, raamib ja klaasib seinale õudses eesti keeles eurohüüdlauseid ja hakkab voldikuid jagama (nagu nt tööhõiveamet vms). Kellele üldse, teoreetiliseltki, saavad sellised asutused kasu tuua peale nende töötajate endi? Võibolla, kui tõesti leiab kuskilt mõne täiesti kirjaoskamatu inimese, kes ei tea, kas arvuti tuleb panna lauale selili või külili, võibolla sellisele. Kuid mida hakkab selline peale voldikute ilukõnega? See ei lähe isegi ühest kõrvast sisse, et teisest välja tulla.
    Ei, reaalne võimalus saada täisväärtuslikuks inimeseks tähendab, et sul on reaalne võimalus suhelda inimestega, kellel on huvitav elada, kes on huvitavad (inimesed, kellel on huvitav elada, on reeglina ise huvitavad – nagu need, kellel on kogu aeg (kainena) igav, on igavad), et selliste inimeste osakaal igal konkreetsel puhul, st igas seltskonnas-ühiskonnakoosluses ei oleks marginaalne, et neil oleks kaalu. Mitte et sa näed neid korra-kaks eemalt ja see on kõik. Sa ei saa arugi, mida sa näed, ja seega sa pole näinudki. Pime olla aitab sul domineeriv, kainena juhmilt vaikiv, oma harilikus olekus pröökav ja lällav ja julgustükke sooritav seltskond, kelle ütelused ja sedastused on selles ühiskonnakihis paratamatult autoriteetsed. Laps ei mõista täiskasvanut, loll ei mõista tarka. See käib nii üksiklolli kui lollide kamba kohta. Meenub näiteks üks kohalik kommentaar ühe kaasjoodiku kohta, kes oli purjuspäi oma maja ja vist ka iseennast maha põletanud (jälle täiesti igapäevane asi maal): "Näe, see on see kõrgem haridus!" (too joodik oli juhtumisi mingi kõrgkooli lõpetanud). "Sellised need ülikoolid on!" Mis sa oskad öelda. Kui ikka lollidekamp ongi su ainus reaalne juht ja guru, siis ei ole kuidagi võimalik, et sust saab edaspidi tark, rikka siseeluga inimene. Kui sa oled kasvanud nt joodikute ja sulide perekonnas, mis maal ja slummides on nii tavaline, ja kui sa hängid ringi lastega enamuses samasugustest peredest, siis on su tulevik sellega paika pandud. Sul võib esineda – ja esinebki – hetki, kus sa tunned, et aitab, et tahad teistsugust elu, et muudad end – aga kuidas sa end muuta saad, kui su sees ei ole seda vaimset põhja, millelt end muuta, kui sulle ei ole seda õiges eas kujunenud? See on praktiliselt võimatu. Pinnakujundamine (ehk õppimine (üldiselt, mitte spetsiaalselt koolis õppimine)) toimub noores eas, nii on looduse poolt antud. Eriti just õppimise õppimine. Kui sa oled õppimise õppimise selgeks saanud, siis võid õppida ka vanemas või vanaski eas, siis sa tead, kuidas see käib, kuidas ja millal end pingutada ja mida lõdvemalt võtta ja kus mitte mingil juhul järele anda. See on sul siis omal nahal varem järele proovitud.
    Mina näiteks sain alles ülikooli lõpus selgeks, kuidas õppida. Pärast olen tänu sellele suutnud omal käel üht-teist omandada. Ülikooli alul olid igasugused segajad, tuli igal pool käia ja kohal olla ja kõvasti veini juua. Millegipärast tundus see kõik nii erutav. Kahe traktoriga ei veaks mind praegu enam kuhugi kõrtsi, isegi päevasel ajal mitte. Aga siis oli see vältimatu rutiin – kõik elasid nii, kõik, kel meie ringkonnas vähegi autoriteeti.

    Mulle näib, et see kestab, ja sellepärast ma räägingi. Mis ma tahan öelda, on, et see joomise-ja-laaberdamise-rutiin on seesama vana ja jätkuv, mitte mingi uus ja eriline (tänu narkomaaniale on sel lihtsalt rohkem vorme). Nagu muustki ebameeldivast, sellest vanasti lihtsalt ei räägitud. Või räägiti siis kuidagi hellitlevalt. Võtame näiteks Sulev Nõmmiku, täpsemalt selle Saaremaa joodiku karakteri, keda ta kehastas, nimi ei tule meelde (kas oli Kärna Ärni? või oli Kärna Ärni keegi teine?). Milline armastatud kuju! Oh-sa-kui-armas-joodikukene! Hiljaegu veel tabasin ma enda meelest mingi Kärna Ärni (oli ikka?) jäljendaja kusagil kommentaariumis, kus ta, Lõuna-Eesti murrakus sedapuhku, edastas midagi sellist, et mis te meie kallal tänitate, me ju nii armsakesed.
    Sulev Nõmmik oli ise joodik. Küsige neilt, kel oli temaga lähedalt ja pikalt pistmist, kui armsake ta oli.


    		    








    23. jaanuar, 2011:

    3.

    Lähen nt Kanepis poodi – keset äripäeva, lõuna ajal, mingeid pühi pole tulemas ega minemas –, ja minu ees ostab nii 35-aastane naine kolm viina ja seitse õlut ja minu taga 45-ne mees kaks viina ja kast õlut. See on harilik pilt, mitte midagi erandlikku; kui see oleks erandlik, ma sellest ei räägiks. Ma olen mitmel korral näinud, kuidas maabussijuht lõpppeatuses, kus on pikem seismine enne tagasisõitu, võtab poest kaasa paar viina.
    Ma rõhutan: eesti rahva kui sellise seas üldiselt, keskmiselt (st see on hoiak, mis domineerib, mis on RAHVUSISELOOMULIK, praegu vähemalt, aga ega see üleöö ei tulnud) peetakse normaalseks ehk normikohaseks, et tuleb end esimesel võimalusel täis juua, äärmisel juhul ehk ainult jõminasse, aga õige on juua ikka täis. Kui kaks sõpra, meest, saavad kokku ja neil on huvitav rääkida ja nad ei joo, siis on nad teadagi geid, juudid või mis iganes. Lihtsalt luuserid.
    Räägitakse noortest, noorte joomisest ja narkomaaniast, kuid noored ainult teevad järgi, nagu see ikka on loomariigis – lastena me õpime jäljendades, nii on see looduse poolt seatud. Lapsed jäljendavad seda, mis tundub huvitav; murdeeas, mil hakkab sugenema aimdus, et jõuluvana polegi olemas ja et üht-teist on veelgi valetatud ja mitte vähe, jäljendavad nad seda, mis mõjub väljakutse, protestina, mis loob neile hetkeks illusiooni, et nad on sellest jamast vabad, on ISE, mitte seda, mille järele tegemist tahvli ees või hommikusöögilauas nõutakse – nõuavad needsamad valetajad ja silmakirjateenrid.

    Kui me jätame kõrvale lapsed (lapseiga ei lõpe 16ndal või 18ndal eluaastal, see on individuaalne), nende kõige-järeleproovimisevajaduse, ning krooniliste alkohoolikute vere, mis juba NÕUAB, mis on meditsiiniline konditsioon ja vajab ravi nagu iga haigus, siis on minu meelest nii, et juuakse seepärast, et see (sise)maailm, kus jooja elab, on talle kainena talumatu. Kui juuakse kollektiivselt, rahvana, siis järelikult seisab selle rahva kirjutamata põhiseaduse preambulas, et nende (sise)maailm on neile kainelt talumatu. Mitte ainult laps ei otsi "jamast vaba" olemise illusiooni. Tihti nimetatakse seda lõdvestuseks. Mis see lõdvestus muud on, kui tunne, et "jama" ei ole?
    Kui tõesti tahetaks leida abinõu sellise silmituksjoomise vastu, kas ei peaks siis, ajakirjandus näiteks, püüdma analüüsida, mis on see "jama" ja miks ta on, seeasemel et üllitada formaalselt teemat käsitlevaid formaate, kus ei öelda midagi muud, kui et "kas pole kole" või muud sellist, mis mõtet edasi ei vii?





    20. jaanuar, 2011:

    2.

    Niisiis kui mitte kõige õudsem, siis vähemalt üks õudsemaid asju siin ilmas on joodik. Ma mõtlen põhjakihijoodikut, nagu neid näeb maakohtades ja slummides ringi töllerdamas, seda maapoodide välisvooderdist, mitte neid parematest peredest, haridusega, kes üldreeglina suudavad end väliselt mingil määral vaos hoida ja kelle eest perekond hoolt kannab, saadab aegajalt ravile ja seob kodus radiaatori külge kinni.
    Kuigi on nendegi hulgas igasuguseid. On näiteks üks vaimuinimene, kes astub tuttava juurest tuttava juurde – mida enam täis, seda hägusamaks muutub piir tuttava ja võõra vahel – ja lihtsalt hakkab igaüht, kelle jutuks võtab – täiesti suvaliselt – verbaalse sopaga üle kallama. Ta võib ette võtta ükskõik millise inimese – eestlase, ameeriklase, juudi, venelase või lõunaeestlase, elusa või 500 a. tagasi surnud – ja matta ta eriliste, luust ja lihast läbi tungivate ilguste alla; kui teisel õnnestub teemat vahetada, siis leiab ta sealgi kohe, mida täis oksendada – ja see ei ole, et ta kannataks selle käes, et maailm on nii jälk, nagu ta seda edastab, ei, ta silmis kollaste kihvade kohal, mis sind ainiti jälgivad, põleb seda rääkides õline tuluke, mis meenutab võidurõõmu ja mis ongi võidurõõm, sest ta näeb, et sul on vastik, ja see pakub talle rahuldust. See kestab tunde, kuni teisel õnnestub põgeneda. (Rõhutan siin igaks juhuks, et olen üles kasvanud küünilise koolkonna humoristide hulgas ja tunnen end seal koduselt; see on aga midagi hoopis muud).
    Ent see ei ole takistanud töötamast tal loominguliste kollektiivide eesotsas, st ta on üks neist ringluses olevaist – kui ühest kohast võetakse maha, on ta varsti järgmises. Küsima peab, miks seda sallitakse? Meil ei määrata ju enam sellistele kohtadele, kuulu järgi ikka valitakse. Ta ei ole oma ala geenius, on ehk keskmiselt osav. (On palju andekamaid selle ala joodikuid, keda ei sallita). Mul pole muud vastust, kui et ta ehk väljendab seda, mida teisedki tahaksid, kuid mida nad ei julge. St et teisedki tunnevad vajadust soppa kallata, mõni kordki noh. Et ta kuidagimoodi esindab neid, et ta on, niiöelda, intensiivistatud keskpärasus. Aga see on puhas spekulatsioon.
    See on küll rohkem isiksuse kui alkoholismi küsimus, nii et ma kaldun kõrvale – justkui. Nagu järgmiseski näites, mis pärineb teisest äärmusest.
    Isegi kaks näidet oleks võtta, aga ühel puhul on inimene juba surnud, end surnuks joonud. Minu hinnangul on (on ja oli) mõlemad erakordselt kenad inimesed. Ma ei ole nendega koos puuda soola söönud, kuigi ühega neist pidin asju ajama ja ega ta kinni küll millestki ei pidanud ja asjad jäid enamalt jaolt ajamata, aga sellest hoolimata (elu mööndus!) tunnistan ma ta – nad mõlemad – kõige kenamateks inimesteks, keda olen tundnud. Ja selle kenaduse all ma mõtlen teatud õhulist (õhurikast, mobiilset) heatahtlikkust, ilma kergeimagi magususe varjundita, mõlemad üle keskmise andekad, üle keskmise intelligentsed, taktitundelised. Taktitundeline joodik – see ise on juba midagi. Ja põhimärksõna on helgus. Nende kohal lehvis helguse vaim, kui soovite.
    Ja ma olen palju mõeldnud miks? miks? miks? miks? miks just nemad? Kuid see on muidugi ebapädev retoorika, sest on ka teistsuguseid, mitte tingimata nii vastikuid kui mu esimeses näites, aga ikkagi iseloomult ebameeldivaid joodikuid – ma mõtlen selliseid käitumisjooni, mis ei tulene otseselt joomisest, mis tal oleksid ka kainena ja karsklasena. Siiski, ma ei saa lahti mõttest, et nagu muus, on hea inimene ka selles kergem saak.
    Kuid veelkord – ma ei taha rääkida vaimuinimestest, intelligentidest, sest, nagu nimigi ütleb, on neil mingi vaim või vaimsus ja lähtuda tuleks sellest, kui tahta neid lahata (või ei tuleks siiski, ah?), vaid sellest, mis toimub "laiades massides", sellest üleüldisest end oimetuks joomisest mistahes ettekäändel.










    20. november, 2010:

    Sellesama saidi postkastist leidsin äsja järgmise rõõmusõnumi. Lisaks selgub, et Google-translaatoriga on midagi peale hakata.



    Email solmimise teade.

    Casino International Program.
    Tähelepanu: onnelik voitja,

    Meil on hea meel teile teatada, et teie e-posti aadress on kerkinud peaminister
    voitja viissada & Viiskümmend tuhat eurot (550,000.00 eurot) kasiino International
    Email Program. See on reklaam programmis, mille eesmark on soodustada Interneti ja
    e-posti kasutajad. Sinu e-posti aadress on lisatud Ref nr: 678, Partii nr: 770.
    Promotion Date: 18. November.2010.

    Nouda oma peaauhind, olete uhendust Agent alla niipea kui voimalik rohkem
    informations kohta viivitamatut vabastamist oma peaauhind.

    1) Sinu nimi:
    2) Sinu telefoninumbrid:
    3) Sinu Vanus:
    4) teie amet

    Hr Luis Catado.
    Tel: +34-642-893-481
    Post: espcinfo@aol.com

    Palju onne veel kord.
    Kind Regards,
    (Pr) Migual Pique
    Award koordinaatori.

    		              


    Niisiis relvile, sest minu peaauhind nõuab viivitamatut vabastamist! Ma ei näe mingit põhjust kahelda proua Migueli sõnades.







    31. oktoober, 2010:

    1.

    Vastikutest asjadest on vastik kirjutada, kui teha seda südamega. See tähendab siis vastikusse keskkonda sukeldumist, kõigest toetavast, armsast lahti laskmist, nii et see ilgus lööb sul üle pea kokku. Aga kuidas on võimalik seda vältida, kui ma tahan kokku panna oma praktilise eetika raamistiku, mis peab vastama reaaliatele, nagu ma neid tajun ja tean, nii palju kui võimalik? Ma ütlen ka 'tean', mitte ainult 'tajun', sest praktikas pean tajude-kaudu-tulnule lisama ka enamvähem usaldusväärse (sõna 'usaldusväärne' on siiani ses lõigus kõige nõrgem lüli) vahendatud teabe maailma kohta. Kogu klassikalise õhtumaa laiatarbe-eetika naeruväärsuse määrab ära juba see, et kõik klassikaliselt eetilisele õhtumaa-inimesele eluks vajaliku valmistab ja muretseb keegi ja miski, kes-mis on jäetud sellest süsteemist välja, paremal juhul äärealadele. Ka tegelik äri on jäetud sellest välja – esimest miljonit peabki häbenema, maksja tellib muusika, ja mis need mööndused kõik on. [Pangad võivad ohjeldamatult edasi sigatseda ka nüüd, mil nende süü 2008. aasta kriisis on selge (ma ei saa teha lahti ühtki saiti ka inglise, prantsuse või portugali keeles ilma, et Eesti pangad mulle ülal, all, paremal ja vasakul ei määriks pähe laenu – vaimuhaige pealetükkivusega, hullemini veel kui varem!).] Ei jõua üles lugeda, mis kõik välja jääb. Lihtsam on öelda, mis jääb sisse. Sisse jääb tühi silt, mis ütleb “eetika”; praktilises elus – formaalne viisakus, niivõrd kuivõrd. Selle tühja sildi kujustab mõni eetikanõunik või -sait, nii tekitatakse tühjusele näiline vorm. See sait või see nõunik vms korrutab mantrana sõna “eetika” vähemalt igas teises lauses (saidil vähemalt korra real) – nii jääb mulje, talle endale ka, et ta tegeleb asjaga. Tegelikult ta aga ainult devalveerib seda mõistet. Naeruväärne on kujutleda, et eetika asupaik on kusagil eetikakeskuses või -komisjonis või vastava ametiposti hõivanud inimese avaldistes või mingites sätetes või kusagil kiriku tagakambrites. Eetika asub kas inimese südames – või pole seda kuskil.
    Üks vanem taani naisterahvas, kes oli elanud mitmel kontinendil, ütles mulle, kui olin avaldanud vaimustust selle üle, et kõik võõrad inimesed mulle Jüütimaal naeratavad: “Lihtne on naeratada, kui sul on kõik hästi.” Seedisin seda natuke ja siis tabas mind valgustus (valgustuse sisu on eelmises lõigus ja seda võiks nimetada “ausa inimese võõrandumise võimatuseks” – ja ma nimetangi!). Tegelikult lisas ta veel: “Kui sa oleksid mõnd teist nahavärvi, siis nad sulle nii väga ei naerataks.”, kuid see on üks teine, kitsam teema, ja ma ei näe mõtet hakata laduma müüri enne, kui vundament olemas.
    Milline moraalne õigus on pretendeerida eetilisusele sellel, kes ei hangi endale elatist (toitu, eluaset jne jne jne) loodusest isegi mitte jälgitavat vahendus-ahelatki pidi, rääkimata sellest, et ise ja otse? None! Lihtne on naeratada, kui sul on kõik hästi. Lihtne on olla “eetiline” (öäk!), kui musta töö teevad su eest ära teised ja sa sulged sellele mustale tööle oma silmad ja kõrvad, et olla ikka “positiivne”, juhhei!








    Eetikast IV


    Motiivi puhtus

    27. mail 2010:

    8.

    See kehtib täiel määral ka ERRi kohta – see moodustis on täiesti omaks võtnud toorkapitalistliku käitumisjoone: on reklaamid, kuigi neid loetakse tuhmima häälega kui mujal (oma õõnsuse, tühja paatosega võib sõnakuulmatuid lapsi edukalt hirmutada arvatavasti Kreismanni sisseloetud Klassikaraa-haadio-logoga) ning neid nimetatakse teisiti, nt kultuuriuudisteks. Kuid ma söön ära oma mütsi, kui juhtivad ee-er-er-lased oma südames ei igatseks lasta neid ette lugeda võltsenergilise Saatpalu-laadahäälega – neil pole lihtsalt jõukust (millegipärast ma kujutlen, et labane maksab – mitmel pool mujal on küll nii) ega jõudu (elaani). Õudne pole mitte see, et riigi poliitika sellise käitumisjoone peale surub (üks Eesti Raadio veteran ütles kord, kui talt küsiti, mis on raadiotöös võrreldes vene ajaga muutunud: “Kõik – välja arvatud parteiline juhtimine!”), vaid et sellist soppa ollakse alandlikult nõus produtseerima, et Tiia Teder ei löö pead uhkelt selga ja ei ütle: “Filmimuusika (vms) Klassikaraadiosse – ainult üle minu laiba!” ega marsi ruumist välja – ei, see kumm venib lõputult, lõputult ollaks valmis kohanema – ma ei näe küll piiri, kus oleks “siit maalt ja mitte edasi” – ei, võib alanduda bakterisuuruseks ja väiksemakski...
    Meedia tahab jätta muljet – kui tema kallal hakatakse norima – nagu oleksid kuskil olemas mingid uurimused, mis kinnitavad, et vaat rahvas tahab nii-ja niisugust meediatoodet, et meie ise ei ole nii madalad ja harimatud, aga rahvas nõuab, mis meie teha saame. Ma paluksin väga: avalikustage need uuringud, näidake täpselt ära, kes, milliste litsentsidega, millise teadlaste koosseisuga, kui pika aja jooksul ja kui suurte kontrollrühmadega jne neid uuringuid tegi ja milliselt saidilt neid arve võib lugeda. (Kus see kurikuulus Šveitsi Sõltumatu Instituut siis lõppude lõpuks täpselt asub (pikkus- ja laiuskraad) ja milline on selle isikkoosseis?) Kardan väga, et ma ei saa rahuldavat vastust. See on pigem nii, et meediamasinas töötavad ajakirjanikud, kas siis leplikkusest, või karjerismist, või veel millestki ajendatud, toodavad sellist meediat, mis iseloomustab eelkõige nende endi maitset, haridust, iseloomu, huvisid. St kui Klassikaraadio on täis filmimuusikat, möödunud sajandite tantsumuusikat, sellist justkui kelmikat vanamuusikat, lõputut kristlikku koorimuusikat ja üleüldse vokaali üle igasuguse taluvuse piiri (üldistatult võib öelda, et võimalikult hingetut, võimalikult a-dramaatilist muusikat, suurepäraselt sobib siia Mozarti tühi õukonna-tilulilu; minu ettepanek oleks: tooge Klassikaraadiosse võtmekohtadele venelaste Raadio 4ja kella 21-ste klassikasaadete tegijad – ühtlasi saaksime plusspunkte integratsiooni vallas), siis ma kahtlustan, et see näitab eelkõige nende endi, võibolla Kersti Inno maitset ja taset. Ei ole võimalik, et kui tema või Teder või kesiganes seal lähedal on, et kui see oleks täiesti neile vastu, et nad seda teeksid – kui tegu pole just masohhismiga.
    Ja kui me nüüd paneme kogu selle nn ametliku meedia (vastandades selle tasuta, entusiasmist (loodetavasti) tehtavatest igasugustest blogidest jne – ühel ilusal päeval võib saab sellest loodetavasti kõnealuse hauakaevaja – eeldusi on) kokku – selle väljundi, koondtoote, siis see justkui peaks olema 'rahva hääl' – meedia endi ja nende sõnutsi, kes teda sellisena toidavad, ja suures osas ta seda ka on, aga mitte kaaluvas, mitte kaalukas osas. Ühesõnaga, kui aus teadlane teeks kogu sellest asjast mingi uurimuse, kirjutaks monograafia, siis õige 'rahva hääl' oleks mingi väike alapeatükk sellest, marginaalia... Ja tuleb nii välja, et meedia sõna otseses mõttes loob ise selle pseudo-rahvahääle, kõigi oma tegevuste tulemusena, kogu oma vooluga loob ta vari- või pseudo rahva hääle. Ta ei kajasta, vaid produtseerib rahva hääle. Ja see pseudo-rahvahääl omakorda määrab ära etableerunud keskpärasuse (korraliku inimese või normaalse inimese, kuidas rohkem meeldib). Sest see keskpärane, seesama, kes seisab seal maitseainete riiuli ees, see, kes ei analüüsi, kes võtab kõik omaks, mis teised ka võtavad, ja kes ei viitsi mõelda (ei oska tegelikult, sest asju, mida sa hästi oskad, on tore teha, nad ei nõua viitsimist), kes käib tööl ja pärast tahab puhata ja telekat vaadata ja kelle elu – elu unes – see kõik ongi, keda need asjad ei huvita, ei oskagi huvitada, see mõtleb, kui järjekordne formaatne ports talle ette asetatakse, et ahhaa, see on nüüd elu, see on tõde selle kohta, kuidas elatakse, aga see ei ole, ei ole tõde ise, see on absoluutselt tehtud, kujundatud pseudomaailm, fantoommaailm (sama vähe maailm nagu fantoomrasedus on rasedus); keskpärased ajakirjanikud tõmbavad üldist, selle oma formaatide-massiga, mida nad produtseerivad, tõmbavad tegelikku keskpärasust veel allapoole, st tõmbavad arengut veelgi alla võrreldes sellega, mis ta ise oleks. Kõik, kes selles masinavärgis töötavad, isegi parimad, panustavad sellesse, julgen ma öelda; kui mitte muuga, siis sellega, et need parimad on kui reklaamiks, peibutuspardiks – nad on nii šarmantsed, noh... Kes meil on seal need hurmurid? No Aarne Rannamäe kahtlemata on šarmantne – nii elus, nii kirgline, nii otsekohene. Arvatavasti ta seda kõike ongi, miks ei peaks ta olema? Nii et uskuge meid, olge meiega... ("Will you walk into my parlor,”/ said the Spider to the Fly/. "Tis the prettiest little parlor/ that ever you did spy."/ Mary Howitti tuntud lastelaulu (1829) algus (vt kogu luuletus).



    On muidugi veel üks lihtne põhjus, mis teeb meie jutud nii hõredaks ja vahuleklopituks. Ma ei mõelnud sellele enne, kui otsisin pilte selle teksti juurde. Kõik pildid inglisekeelses võrgus kujutavad ajakirjanikke hirmsasti tööd vehkimas, reportereid eluga riskides politseinike või teiste ajakirjanike vahelt oma eesmärgile lähemale vingerdamas vms. On palju päris sündmusi. Sündmusi on palju, aeg ja ruum on piiratud. Katsutakse teha nii lühidalt kui võimalik, mingi kantselliitlikku fraasivahtu kloppimine ei tule kõne alla.
    Me tahaks ka mängida päris ajakirjandust, sellist kirglikku ja hasartset. Ja ka Marko Reikop tahab, ta läheb loodetavasse SÜNDMUSTE TULIPUNKTI – teatrisse. Ja edasi? Mõttetud küsimused etenduse ajal (rääkimata sellest, et segavad etenduse jälgimist), tühjad vastused – veel järgmise päeva lehtede esikülgedelgi. Aga see ei olnud sündmuste tulipunkt, seal teatris, oli vaid ootuste tulipunkt.
    Mängida tegelikkust, samal ajal kui tegelikkusest ei tehta väljagi. Sel ajal, kui ajakirjandus kajastab, tegelikult loob läbi oma formaatide pseudotegelikkust, on kogu aeg kõikjal ilmaruumis tohutu, mõõtmatu, ettekujuteldamatult ja meeltega aistimatult keeruline tegelikkus. See on mõõtmatult huvitavam kui too tehtu. See on samapalju huvitavam, kui on huvitavamad looduse elusad hääled paarituuri tümpsu või mõne elmari õlleputka-lauluga võrreldes. Kuid masinavärgi-ajakirjanikud ei võta iial kurssi tegelikkusele (ma räägin ainult arglikust kursi võtmisest, enamast ma ei unistagi), sest see ei ühtiks nende põhimotiiviga, milleks oli, mäletate, teha seda ja ainult seda, mis on vajalik positsiooni säilitamiseks või parandamiseks.



    10.mai, 2010:

    7.

    Raske on leida omadusi või ühtki kindlat omadust, mis sellel inimesel, kes ei ole keskpärane, peaks olema. Kas mingi anne võiks seda olla? Kas see, kellel on ilus lauluhääl või kes oskab suurepäraselt joonistada, on sellega juba automaatselt keskpäraste seast väljas? Või see, kellel on väga, väga sinised silmad? Minu tunde järgi mitte. Selline üksik anne, ilma et sinna veel midagi liituks, pole iseenesest muud kui lihtsalt eelsoodumus. Muidugi sinisilmsete karjas, kus silmade sinisus on põhiväärtus, oled sa väga-väga siniste silmadega tehtud mees.
    Ma ei tea kindlalt, milline see keskpärasusest välja ulatuv inimene peab olema, kuid ma tean, mida ta ei tohi olla, ja nimelt arg (liigne alalhoidlikkus on üks arguse liike). Kui ta on midagi erilist ja ta tahab seda välja ehitada, siis igatahes läheb ta vähemalt karja mõne reegliga vastuollu ja käib seega vastu neile, kes end nende reeglite all mõnusalt tunnevad. Nii et, kõige üldisemalt võttes, ei saa ta olla kena, lahe inimene, sest taoliste all mõeldakse ju neid, keda saab kergesti millest tahes loobuma veenda, ja sealt edasi veenda neid tegema midagi, mida nad ise ei teeks.
    Ma räägin keskpärasusest, et jõuda meedia juurde, ja linkide nimi, mis viib keskpärasuse juurest meedia juurde, on leegion. Mingis mõttes on nad üks ja seesama – vox populi – aga mitte selles mõttes, nagu alguses paistab, mitte otseses mõttes. Sellest leegionist tahaksin esialgu ette tuua vaid ühe: kuidas vorm ehk formaat, nagu meedia ise seda nimetab, konkreetselt teeb teed keskpärasusele, fortifitseerib seda [Kas 'demokraatia' definitsioon võiks juhtumisi olla keskpärasuse valitsus? Mis taandub küsimusele: kas 'rahvas' ja 'keskpärasus' on sünonüümid? (NB! Täiuslikult kattuvaid sünonüüme pole niikuinii olemas) – kui nii, siis on ajakirjandus truu demokraatia teener]. Kui keskpärasusel oleks muidu mingi teoreetilinegi tõenäosus aegade edenedes kuidagi muutuda, siis meedia kannab hoolt, et ta sealt jumala pärast välja ei tuleks, et ta käiks nagu pigem veel alla ('alla'/'üles' all mõtlen ma peaasjalikult intellektuaalsuse arenemise soodustamist või lämmatamist). Täpsemalt võttes meedia keskpärastab oma esitusviisiga kogu sisu, mis iseenesest võib ju kohati olla lausa geniaalne; ajakirjandus, tema formaadid on filter, mis tagab väljundi keskpärasuse.


    *

                         "Ta oli ebaolulise informatsiooni ja tarbetute heade nõuannete põhjatu varasalv.
    Aldous Huxley, "Hea uus ilm"


    Kuuskümmend kaks tuhat nelisada kordamist võrdub ühe tõega.
    Samast



    Tagasi motiivi puhtuse juurde. Tõesti, kellel on vähegi mõistust peas, ei jõua ära imestada, kuidas on nii pikalt ja pidevalt võimalik rääkida ja kirjutada eimillestki (st kunstlikel teemadel, tegelikult pool-kunstlikel, sest täiskunstlik läheks mööda, läheks sust läbi ilma registreerimata, aga seal sees kuskil nähtaval kohal on mingi märksõna, oksakoht, mis osutab justkui väga tähtsale asjale). Kuidas sellise saate tegemine, sellise kirjaliku teksti produtseerimine siis käib? Väga lihtsalt. Vaja on teha saade, üks ühik, vaja on formaat täita. Seda, kes on hiererhia ülemises otsas, huvitab eelkõige ja tihtipeale ainult, et formaat oleks mitte-alla-teatud-taset täidetud. See on põhinõudmine. Kui mingeid nõudmisi veel on, siis need on lisanõudmised, kõrval-asjad. See sõltub nüüd selle ülemuse individuaalsusest, kas ta peale formaadi täitmise midagi veel tähtsaks peab, ja mida just. Formaat televiisoris ja raadios koosneb ajast, ajalehes ja -kirjas ruumist, täheruumidest. Ühesõnaga, täidetud peab olema nii- ja niipalju täheruume, või siis niipalju aega. Ja ta peab sobima sinna profiili. Kui ajakirjanik hakkab nüüd tööle, siis see on tema tegevuse eesmärk: täita etteantud profiiliga (tihti lõtv) etteantud formaat (alati jäik). Mitte, et ta paljastab mingit suli või näitab mingit õilishinge – seda teeb ta, kui teeb, lisaks. Paljastamine vms pole eesmärk, vaid eesmärk on ära teha see 'tükk' või hulk tükke, et ajakirjaniku staatus nende formaatide valmistajana säiliks ja vastavalt tema sissetulek ja autoriteet ja muud sinna juurde kuuluvad asjad. Vaatajal või lugejal või kuulajal, sellel keskpärasel (st mitte-intellektuaalsel, sellel, kes ei mõtle, kellel mõtlemisaparaat on jäänud välja arendamata) tarbijal tekib tunne, et näe, siin aetakse mingit asja, õiget asja, tõsteti üles nt lasteaedade küsimus vms, aga saate tegija esimene motiiv ei ole kunagi see, ei ole “õige asja ajamine” – seda tasuks alati meeles pidada.



    29. aprill, 2010:

    6.

    Seda osa inimkonnast, keda nimetatakse keskpärasuseks, tundub iseloomustavat eelkõige kõva konventsioonidest kinnipidamine ja vastavalt iseseisva mõtlemise puudumine. Kui räägitakse keskpärasest inimesest, siis näen teda millegipärast ikka seismas poe selle riiuli ees, kus on maitseained nimedega riisimaitseaine, kartulimaitseaine, pitsamaitseaine, hakklihamaitseaine, kalamaitseaine jne, jne. Kui ta teeb kalaroa, ostab ta kalamaitseaine, kui pitsa, siis pitsamaitseaine. Ei ole tõenäoline, et ta ostaks kalale valget või sidrunipipart, pitsale basiilikut, pastale tüümiani, riisile karrit ja cayennepipart, sest nii ei ole ette antud, ne palooženo, ja nende asjade kohta peaks olema ka mingi teadmine, peaks olema olnud mingi algelinegi huvi. Ent selline huvi, uudishimu keskmises inimeses puudub. Mitte täiesti muidugi, seda on täpselt niipalju, kui näeb ette selle seltskonna kirjutamata reeglistik, millesse too inimene kuulub. Niisiis, ka uudishimu esineb konventsionaalses, etteantud ulatuses – puudutades seda, mida meedia (kollane või valge, vahet pole) või tutvuskond ette söödab. Kui ette on söödetud kokandus, siis ta muidugi ostab ka teisi maitseaineid.
    Inimene on selgelt karjaloom – et end meelitada, nagu tal kombeks, kasutab ta eufemismi ühiskondlik olend – ja karjaloom peabki käituma vastavalt karja reeglitele (inimkarja reegleid nimetatakse konventsioonideks). Kes ei käitu, sellel läheb halvasti: kas heidab kari ta välja või koguni hävitab (mis on tihti seesama), või, kui mingeil erandlikel asjaoludel seda ei juhtu, hakkab ta teistsugune käitumine silma röövloomale, kes ta nahka paneb, või, kui selleks röövloomaks on inimene, tapetakse ta sageli lihtsalt niisama, erutuse pärast. Karja reeglid, kõige bioloogilisemas mõttes, on liigi säilitamise ja edendamise reeglid – selline oli algne mõte. Emake Loodus varustas oma lapsed selle instinktiga, sest mõistust, nagu ma aru saan, mõtlemisvõimet ei olnud noil kaugetel aegadel veel tema agendas.



    26. märts, 2010:

    5.

    Kogu eelneva osa mõte oli vaid piltlikustada kolme mõeldavat dialoogi-kategooriat. Neist ainult esimene on tegelik dialoog. Kolmas on tunnete markeerimine ettejuhtuvate sõnaühenditega – seega põhimõtteliselt luule; psühholoogias ja psühholingvistikas leiab selle sugulase automaatse kõne (embolaalia), mis tähendab emotsioonide enamvähem otseühendust kõnemehhanismiga, ilma et aju oleks aktiivselt kaasatud. Sellises kõnes (või tekstis üldse) ei ole mõisted defineeritud, igaüks võib seda tõlgendada ja tõlgendabki vastavalt vajadusele. Zhuangzi (u IV saj. e.m.a.) ütleb “Kõikide asjade võrdsustamises”: Sõnad pole vaid tuuleõhk, sõnadel on midagi öelda. Aga kui see,
    mis neil on öelda, pole kindlaks määratud, kas nad siis ikka ütlevad midagi? Või ei ütle nad midagi? Arvatakse, et sõnad erinevad linnupoegade piiksudest, aga kas erinevus on ikka olemas või ei olegi erinevust? Kadunud akadeemik Viktor Palm (u XXI saj. m.a.j.) nimetas seda Kuku raadios semantiliste ebakorrektsuste loomaaiaks (ehk botaanika-aiaks). (Jutt oli (mitte-analüütilisest) filosoofiast (täpsemalt teadusfilosoofiast, aga see pole siin tähtis).) Ta lisas, et Jumalast ei ole üldse midagi rääkida, sest sellele mõistele ei ole antud määratlust; palju mõttekam oleks rääkida Saabastega Kassist, sest siin on vähemalt niipalju teada, et on kass (defineeritud) ja on saapad (defineeritud).
    		   

    Teine pole tegelikult mingi kategooria – see on selline juhtum, kus ekraanile viskab kohe: ERROR! ERROR!

    Enne kui keele kui kommunikatsioonivahendiga edasi minna motiivide vaatluse teel, tuleks sisse tuua keskpärasuse mõiste, ja katsuda seda määratleda, et keskpärasusest rääkimine ei oleks sisutum kui rääkida Saabastega Kassist.


    12. märts, 2010:

    4.

    Kui kaks inimest vaidlevad – vestlevad vaidluse tundemärkidega – siis on harilikult mõlema ainus huvi peale jääda, end kehtestada. Filosoofide, teadlaste vahel võib kuulda vaidlusi, kus tahetakse tõde välja selgitada, ükskõik kellele jääb õigus. Kõige vastikumad on olukorrad, kus üht huvitab tõde, teist aga panna oma seisukoht kehtima.

    Need kaks filosoofi või teadlast ajavad ideaalsel juhul seda asja väljaspool ennast, millest Russell meie deviisis räägib, ideaalsel puhul on nende motiivid puhtad (nagu arvatavalt Luigel ja Kõivul seal öises pargis eelpoolses loos; kuidas tahes ma oma fantaasiat ka ei piitsutaks, ei suudaks ma, neid inimesi tundes, ette kujutada, et need seda polnud). Loomulikult on ka neil mingid sümpaatiad, mingid eelhoiakud, ent nad suudavad end sedapalju kõrvalt näha, et endal õigel hetkel kraest kinni saada – ideaalsel juhul ikka. Vähemalt post factum, antud juhul siis post argutum. Haritud inimeste vestlused näevad sellised välja. Peaaegu.

    Kui räägivad kaks inimest, kellest üht huvitab räägitav viia selle maksimaalse võimaliku selguseni, teist aga, et tema jääks peale, siis on see, nagu mängiks üks Bachi ja teine turakat. See on see juhtum, millest eelmises osas rääkisin, kus su ees suletakse olevik, hetke horisont. Tõmmatakse, ühesõnaga, kott pähe. Alalõpmata sattun ma sellistesse olukordadesse ning see on põhiline põhjus, miks ma vanu sõbrannasid eriti näha ei taha. See asi on tihedalt haridusega seotud, mitte 100%, aga tüüpiliselt. Arstid on mulle inimestena peaaegu alati meeldinud, isegi halvad arstid.
    Tüüpiline jutt, mida olen pidanud kuulma (panen kokku paar-kolm sõbrannat ja ühe lähisugulase), on, kui vastikud on nende mehed. Aastast aastasse sama jutt, vaevu muutuvad aksessuaarid. Kuid ometi ei läinud nad iial ära nende vastikute meeste juurest, vastupidi – lõpuks läksid need vastikud mehed ise ära – mis tegi nad muidugi eriti vastikuks. Kui need vastikud mehed surid enne, kui jõudsid ära minna, siis toimus metamorfoos: kadunuke oli korraga hea mees, peaaegu veatu. Sest nüüd ei olnud enam seda teist tahet, mis ei allunud rääkija tahtele; nüüd sai, kust vaja, venitada, kust vaja, kokku suruda; kui kokku suruda ei andnud, võis päris ära kustutada – sai moodustada ühe kadunukese nime kandva kujutluspildi, mis lasi endaga teha mis iganes, sest ta oli ju, mäletate, surnud (ühel puhul halvatud), seega täiesti passiivne ja kõigega nõus.
    Nooremana võtsin neid südamepuistamisi tõsiselt, elasin kaasa esitatud tekstiga. Ütlesin: Või nii? Mis sa räägid! Milline kaabakas!. Aga kui ma kordumisest väsivana hakkasin esitama küsimusi nagu: Miks sa seda talud? Miks sa ei lähe elama sinna ja sinna, kus sul on ju olemas see ja see?, siis sain ma, kui üldse, vastuseid, mis ei rahuldanud. Praeguse elukogemuse pinnalt tundub, et õige vastus oleks olnud umbes: Ei taha, sest asi pole tegelikult üldse selles, millest räägin, ega eriti mitte ka nii, nagu räägin, häda on milleski muus, millest ma ei taha/ei julge mõelda/rääkida.

    Kolmas olukord, kus räägivad kaks, kellest mõlemat huvitab vaid peale jääda, kes teineteist sisuliselt ei kuulagi, on maailmas absoluutselt valdav. Enamik inimesi on harimatud, masendavalt rumalad ega oska end distantsi pealt näha (selleks peaks neil algatuseks olema foon, millele end asetada – see foon on teadmised maailmast), st hinnata end, proovidagi hinnata end kui kedagi kolmandat, täiesti võõrast inimest. Küll oleks huvitav teada, kui suur on umbkaudugi nende protsent, kes suudavad! Alla kümne? Alla viie? Seepärast nad harilikult ei tunnista endale, ei ole võimelised endale tunnistama, et neid tõe maksvuselepääs ei huvita, v.a kui tõde antud asjas juhtub olema neile kasulik. Nad raiuvad, et nii on ja kõik. [Ja see, armas maarahwas, ongi tõde keelelise maailma kohta – see on kogu ideoloogiate võitlus, usuvõitlus, poliitika kitsamas mõttes (laiemas on see nähtus ise poliitika), sõbrannade südamepuistamised, perekonnatülid – kõik, kõik on see. Kes see ütleski, et keel on vahend tõelisest suhtlemisest hoidumiseks? Sest tõeline suhtlemine, see on hambad, kihvad ja küüned. Kel neid pole, need joiuvad regilaule.] Mõned seepärast, et kui nad panevad oma kehtima, võidavad nad sellega võimu ja raha, suurem osa, et nad ei suuda tõde taluda, ei suuda taluda ebameeldivaid asju, neile otsa vaadata; enesedistsipliin on neile võõras, kahest teest valivad nad ikka mugavama, ohutuma näiva (tuntud kui lihtsama vastupanu tee), seega on nad treenimata: nende hing on alaarenenud, alakaaluline, lõtv, seevastu nende hinge enesearmastuse õllemagu on suur kuni tohutu, ripneb siia-sinna ja lödiseb – kui see halb tõene asi on ka veel võõras, siis on see mitmekordselt halb, sest võõras iseenesest on juba õudne, õudsamgi kui halb ise.


    28. jaanuar, 2010:

    3.

    Manipulatsiooni patt seisneb selles, et ta blokeerib, lülitab välja oleviku. See, mis toimub, ei ole tegelik, tegelik (tegijast lähtuvalt) on see, mis selle tulemusena tekkib, loodetakse tekkivat. Olevikku – seda “siin-praegut” – kasutatakse loodetava tulemuse saamiseks ära. Olevik on tõe ainus kanal, ja see lüüakse nüüd kinni – et teeni mulle raha või au vms, mis sa siin püüad signaale universumist, oled mingi roheline mehike või? Seepärast ei talu ma müügimeeste loodud keskkonda – kogu meie keskkond seda aga ongi. Kus ei oleks müügimehe mentaliteeti? Kindlasti pole selline saareke ajakirjandus (siia tulen ma veel tagasi). Ja ajakirjandus omakorda tekitab vastava kodaniku-vaimsuse, või kuidas seda nimetada. Millegi, millel on kindel roll keskmise inimese ajus toimuvas kõnevoos.
    Dostojevski tegelased vahetavad ristiusu üle tihti arvamusi, ja kuskil küsib keegi: Kui oleks absoluutselt kindel, et tõde ja Kristus on kaks ise asja, siis kumma sa valiksid? See on minu meelest fundamentaalne küsimus, kusjuures kristluse võib selles asendada mistahes ideega, isamaalisusega näiteks. Kui ollakse selle küsimuse mõtet võimeline mõistma, ja ollakse enese ees aus, siis saab inimene enese kohta kõige olulisema teada.
    Kui kuulata konkreetselt meie kristlasi – Pereraadiost näiteks (aeg-ajalt sirutub käsi jälle, õieti vastu tahtmist, raadionuppu kruttima (kuigi ma tean, et kui su ihuliige sind pahandab, siis raiu see otsast! võibolla näetegi mind varsti ühekäelisena – ja siis mõne aja pärast kätetuna)) – siis on nad 97% küll nii rumalad, igas mõttes harimatud, et õudne hakkab. Mis väljendub selles, et nad peavad end nii paganama targaks: nad teavad täpselt, mis jumal on või ei ole, mis ta tahab või ei taha ning mis ta ühe või teise asjaga öelda on tahtnud, koguni mida ta mõtleb!; neist kõigist teadmistest on nad nii tuubil täis, et see, mis tegelikult parajasti on, st Tõe Võimalus, on nende eest täiesti blokeeritud. Kui jumal tuleks, nad ei tunneks teda ära, neil pole tema jaoks vaba kohta. Täpsemalt: nad ei tunne ära, neil pole kohta juba kohaloleva kõikjalviibiva jumala jaoks (paradoks on siin kohane). Ma ütleksin koguni: kes on kinni piiblis, “kirjasõnas”, see on elavast jumalast lahti öelnud (kui mina sõna 'jumal' positiivselt kasutan, tuleb seda võtta metafoorselt).
    Ent ma ei peaks siin kristlastest üldse rääkima, sest minu eetikasse nad ei kuulu (on lausa naljakas, kuidas meil eetika teema külge, peale EK-se, millest ka kohe räägin, haagitakse kohe keegi kristlike kulutõdede puistaja, kes alustab vaat et 100% juhtudest sellega, et kõik on nõukogude pärand; võttes arvesse, et nad Kristuse teist (või mitmes see ongi) tulekut, mis pidi toimuma veel Kristuse kaasaegsete eluajal, ootavad veel 2000 ja enam aastat hiljemgi, tuleb viimane allesjäänu küllap ka 10 000 aasta pärast välja argumendiga, et kristlus pole populaarne sellepärast, et oli kord nõukogude riik (selles nõuk. riigis muide oli pidevalt funktsioneeriv õigeusu kirik, kuhu tundmatud suurused tegid ka üsna kopsakaid annetusi, ja üldse, mis puutub sellesse, et n. liit oli kristlaste suhtes nii sallimatu, et sõi nood lausa välja (nagu püütakse näidata; millega siis ikkagi -- ei andnud Bulgaaria-tuusikut?) siis, palun, kas Rooma Impeerium enne 313. aastat silitas kristlastel päid? kas saab neid asju üldse võrrelda?!)) said nüüd kõik sulud kinni? ei!). Usk kui selline ei kuulu minu eetikasse, kuulub tõejanu. Usu puhul teatakse tõde juba ette, tõejanune alles vingerdab.
    Ka esteetika ei kuulu eetikasse (need pannakse ka alati paari), tegelikult eetika välistab esteetika: kui on vaja haiseda (nt kõrbes või koopas liha suretades), siis haised et vähe pole!
    Nii et kui sa valid tõe, siis sa ei vali, et sul oleks mõnus, mis muuhulgas tähendab, et sa ei vali esteetikat esteetika pärast. Aga kui sa valid, et sul oleks ilus, mõnus, tore, siis sa oled sellega juba ette tõe välja sulgenud.
    Tõe taluvus on eetika põhi, ilma selleta ei ole üldse millestki rääkida. Tõde ei ole ilus (tõde ei ole ka inetu – tõde on). Sisemuse plats tuleb puhtaks teha.
    Siia käib näiteks kommenteerimisvabadus. Kui sa anonüümsed kommentaarid ära keelad-korjad, ega sa siis sellega asja ära ei lõpeta, sa viid ta ainult nina alt ära, nii et sulle jääb nüüd illusioon, nagu oleks kõik korras; nüüd ta hakkab akumuleeruma kuhugi mujale, ja kumuleeruma – nähtamatult, kogub ja kogub ja... See on nagu see loomaarmastaja, kes on oma nina alt ära viinud loomade piinamise (alates autokasti või rongivagunisse ajamisega, mille jubedaim osa on hirm, surmahirm) ja tapmise – mida ei näe, seda ei ole – ta klõbistab kontoris klahve, annab poes kilesse pakitud lehmatüki eest raha, mis läheb selle tapamasina ülalpidamiseks, ja peab end siiralt loomasõbraks: et vabandage, kus see tapmine siin on, see siin on vaid mu elutu esteetilises pakendis õhtusöök. Ent see, mida sa ei näe, see paraku siiski ON – ja absoluutse enamiku olevast moodustabki see, mida sa ei näe, ei tea, mida ei taha teada ja mida ei tea tahteski. (Ma loodan ka võõrandumise teema juurde veel naasta – tuletage mulle seda palun meelde.)



    foto: yannarthusbertrand2.org

    Motiivi puhtuse vastu patustavad silmatorkavalt räigelt jälle needsamad eestikristlased (küllap ka muud kristlased ja teised -lased, kõikvõimalikud sekulaarid niikuinii, sellest viimasest ei viitsi rääkidagi) kombega meelitada enda juurde rahvast, eriti noori, igasuste kõrvaliste asjadega. Minu silmale on selline müügimehe-hoiak, selline mee-moka-peale-määrimine kõige jälgim moraalitus, kombelõtvus. Hiina muinasjuttudes, hiina ja jaapani zen-juttudes, ka algkristlaste ja küllap veel igasuguste teistegi kultuuride juttudes peletatakse pühendumise-juurde-tulla-tahtjaid just eemale, et proovile panna, kas on õigest puust. Pekstakse kõikvõimalikel viisidel tagasi, kaasarvatud solvamine ja ihuline rünne, ja alles kui see kõik ei aita, kui ikka tuleb ja tuleb tagasi, kui tõejanu on nii suur, et ei saa teisiti, peab tulema, alles siis lastakse sisse, siis on (suure tõenäosusega, kuid muidugi mitte garanteeritult) õigest puust. Kui te aga meelitate rahaga, siis saategi selle, kes armastab raha. Kui võimuga, siis selle, kes armastab võimu. Kui kutsute Asja Ennast ajama, siis on vähemalt lootustki saada see, kes armastab Asja Ennast. (Bhagavad-Gita: Vaid tegemine ise olgu su huvi,/ ei iial ta viljad./ Distsipliinis kodunenult soorita teod,/ olemata seotud,/ ükskõiksena edu ja ebaedu vastu. [See on kiirtõlge interneti inglisekeelsest; palju parema leiate Mällilt kusagilt vanast Loomingu Raamatukogust. Ent ärge uppuge liialt keelde, ärge laske ilusa ja õige, nii õige keele säral end pimestada, tuimestada (kui on juba “nii ilus ja nii õige”, siis on see tunnusmärk, et olete valel teel – see on see esteetika-patt ). Osutatu kaob siis silmist.] – Milline alternatiiv jesuiitide eesmärk pühitseb abinõu kõrvale, tegelikult küll ette!


    26. detsember, 2009:

    2.

    Riigi seadused on kokkulepete süsteem selles riigis. Igale mõtlemisvõimelisele inimesele peaks olema selge, et enne olgu Eestis 2 seadust, millest kinni peetakse, kui 20 000, mis on nii suurepärased, et EU torud neid (justkui?) kiidavad, aga millest keegi kinni ei pea – ei tule selle pealegi, et pidada. Täesti jalust lõi see mingi keelekomisjon (või mis ta oligi), mis palju kisa tekitanud meedia-keeleseaduse (eelnõu?) sabas mainis, et ega me trahve sisse nõudma ei hakka (=ei hakka nõudma sellest kinnipidamist), nii et rahunege maha. Vaat selline asi on fundamentaalselt ebaeetiline. Potentsiaalilt tähendab see, et praegu me trahve/kinnipidamist ei nõua. Aga kui on mõni nägu, kellele on vaja ära teha, või survet avaldada, vms, vaat siis on meil võimalus nõuda – kui peame vajalikuks. Kui meie peame vajalikuks, õieti muidugi need, kelle käepikendus me oleme. Sellise asja nimi ongi korruptsioon. Kes seesuguse avaldusega on välja tulnud, see tuleks otsustavatelt positsioonidelt eemaldada – kohe, automaatselt, tõrvas ja sulgedes ringi veeretada ja vaatamiseks välja panna.
    Riiklik ideaal olgu: täiuslikult teostatud minimalism, mitte mingi fiktiivne juriidiline barokk.



    28. oktoober, 2009:

    1.
    Keelatagu ametlik kristlus ära, ja veel samal hetkel tärkab põranda all tõeline kristlus.
    Dostojevski, mälu järgi, vist “Sortsides”


    Motiivi puhtuse all mõtlen ma praktikas vale-vastasust. Vale tuleb mõista eriti laialt (selle paarismõiste, aegajalt sünonüüm, on manipulatsioon). Vale-vastane hoiak on täielik.
    Nagu kogu süsteem, nii käib see 'täielik'ki ainult olukorra kohta, kus (vt jälle moto Russellilt) elutarvete miinimum on rahuldatud. Igasugune eetika puudutab ainult sellist (looduse seisukohalt kunstlikku) olukorda. Vanema aja briti elu käsitlevates tänapäeval kirjutatud romaanides võime tihti kohata vaest inimest, kes ütleb või mõtleb midagi sellist: “Me ei saa endale eetikat lubada, preili/härra, me sureksime siis ära.” Seepärast ei vääri tähelepanu ka too kuulus paradoks, millega algajatel vale-vastastel alati püütakse vaipa alt ära tõmmata: et tuleb mõrtsukas, verine nuga käes, ja küsib, et mis suunas põgenes ta ohver. Et kas sa ütleksid tõtt? Ah ei ütleks? Järelikult, näe, valetad küll, järelikult valetamine polegi nii paha, tuleb ikka ette – nii et tule aga meie hulka, hakkame koos valetama, seltsis segasem, meie veel pealegi maksame selle eest ka! Ja osutame teenuseid. Niikuinii sa juba valetad, mis sul kaotada, ainult võita.
    Antud mõrtsuka-näites pole elumiinimumi tingimus rahuldatud – valitseb nii-öelda sõjaseisukord (mis looduses on rutiin), järelikult ka sõja-aja reeglid. Seega selle paradoksi sokutamine rahu-aja, hea-olu, humaansesse sootsiumi (džentelmeni-ühiskonda) on a) rumalus või b) manipulatsioon. Džentelmeni-ühiskonnal on õieti ainult üks vältimatu tunnus: peetakse kinni kokkulepetest. Kokkulepetest kinnipidamine on aususe baasvorme. See on vähim, et bioloogilisel liigil homo sapiens oleks mingi teooria raameski põhjust end loomast ülemaks pidada. Kokkulepete austamise murumadalamas otsas on kellaaegadest kinnipidamine, pöördumistele vastamine (tõeline, sisuline vastamine), suhtlemise tahtlik TÄPSUS, teatud väike eneseohverdus (vt enesedistsipliin) selle täpsuse nimel. Mis on selle selle-maailma-vägemavatepoolses otsas, teame ja vannume me kõik. Ma osutan lihtsalt, kuhu meis endis juurduvad samad jälkused, mida me nii vihkame selle maailma vägevates. Murumadala pahe paisub paremates tingimustes vägevaks. Kõik võivad vaadelda nt harilikku üheaastast mooni kompostihunnikul, kus ta virutab tubli meetri pikkuseks ja on rammus kui kapsas, ning sama kupra seemnest venda kruusatee kivide vahel, kus tema nägemiseks tuleb mõnikord appi võtta luup (ja me näeme siis, et pisike on täpselt sama: vars, lehed, õis; sama kvaliteet, teine kvantiteet). Kui meile oleksid need asjad juba seemnelt võõrad, ei taluks me, vähemalt demokraatia-ajal, neid päevakski: me karjuksime, nälja-streigiksime, eelkõige aga boikoteeriksime nende suured avalikud kandjad kiiresti maha. Kuid nad ei ole endiselt meie hulgas mitte ainult üleüldiselt ja udukatte varjus, vaid meie elu juhtijate hulgas, kus Eesti Rahvusringhääling neid lugupidavalt intervjueerib.

    Vale-vastasuse ehk aususega on muidugi selline asi, et me ei tea tõtt näilisuse taga (see on nüüd teoreetiline jutt vahele, manipulaatorid ärgu erutugu, et neile on nüüd kätte näidatud jälle üks viis vaiba ära tõmbamiseks), ei tea koguni, kas sõnad, keel selleks üldse sobibki. Ja kuna me seda ei tea (öelda, et me ei saagi seda teada, oleks juba väita, et me midagi teame: nimelt, et me midagi ei tea – mina nii optimist ei ole), jääb üle siirus. Nii et ausus praktikas = siirus. See saab olemas olla, sest see lähtub meist enestest, suhtub meisse enestesse, on suhte-line läbi ja lõhki, suhtlemisse puutuv.
    Siirus on see, mille me usume vahetu tõe olevat. Ma ütlen 'vahetu', et välistada igasugune “hoolitseva” ehk “sellega-ma-säästan-teda”-vale ehk viisakusvale sissepoetumise võimalus. Kellelgi ei ole õigust teise eest, kui too on süüdiv, mingit osa maailmast kinni katta või moonutada, kui too pole seda just otseselt palunud. Teha teise eest otsuseid on ebamoraalne. Kasvatada üles valedega “säästetud” inimesi (paratamatult meenub noor Siddhartha) nõrgendab liiki, teeb selle järjest rumalamaks, haavatavamaks ja manipuleeritavamaks.
    Manipulatsioon ongi vale eesmärk, võibolla ainus. Orhidee valetab end emamesilaseks, et isamesilased teda tolmeldaks (vt septembrikuu “National Geographic”) – tüüpiline manipulatsioon. Ka hoolivusvaletaja, kui ta ütleb kellelegi, et mingi asi on hästi või et võib loota, et on hästi, kui tegelikult on halvasti ja pole põhjust loota, et ei ole halvasti, manipuleerib teist osapoolt, et too käituks teatud viisil (nt naerataks, noogutaks) ja jätaks teatud teisel (manipuleerijale ebamugaval) viisil käitumata. Kusjuures manipuleerija näeb ainult välist käitumist, kuuleb sõnu. Ta ei tea teist seestpoolt (kuid arvab muidugi, et ta on nii tark, et teab). Ja ta ei saa ka iial teada, mis oleks, kui teine teadnuks tõtt kohe alguses. Ja kõige sügavamal see teda ei huvitagi, kõige sügavamal on seesama mugavus, harilikult endale tunnistamatu. Endale ta ütleb muidugi, et kõik on selle teise inimese huvides.





    11. august, 29. ja 14. juuli, 2009:

    2. vahemäng: In memoriam Tartu Vaim

    Fanny de Sivers ütles mulle aastaid tagasi: “Tartus ei olnud juba minu ajal (1938 – 1941) alles enam mingit Tartu vaimu.”
    See on mul kogu aeg meeles seisnud, tuututades iga kord, kui keegi seda vana umbluud klõbistades jälle välja tuleb. Tegelikult on tobe, et ma üldse seda sööta võtan, sest tean ju hästi, et projekti-põhises kultuuris tehakse sõnu ainult sõnade pärast, et nad ei peagi üleüldse midagi tähendama (hea, kui nad kõrvalnähtusena klaasis kergelt vett loksutavad, aga üle selle on liiast – lihtsalt halb maiste!) – nad peavad täitma vaid teatud etteantud vormi, nagu betoon või mistahes mört täidab augu pinnases, et saaks kätte projekti juurde käiva raha ning koguda tutvustetuult karjääritiibadesse. Niipalju siinkohal põgusalt motiivi puhtusest.

    Mõned illusioonid on tugevad – eks see sõltu inimesest. Minul oli väga tugev Tartu-illusioon, nagu mul oli teisigi tugevaid illusioone. Võibolla asusid nad enamvähem ühel põhjal: usul vaimujõudu – vähemalt mingi väiksegi inimgrupi seas, vähemalt kahe inimesegi vahel. Aga ma ei taha sel teemal targutada – mis tähtsust sel enam.

    Illusiooni ei ole, aga ikoon on ikkagi jäänud (illusioon on komplekssem mõiste, ikoon tasapinnaline) ja jäänud kõvasti kinni. Minu Tartu vaimu ikoon on üks kujutluspilt, nagu mulle teda räägiti ja nagu ma sellest aru sain ja meelde jätsin. Valitsevaks figuuriks selles on Madis Kõiv, mind kõige enam mõjutanud inimene üldse; pool meetrit kaugemal, seetõttu veidi väiksema ja nagu häbelikumana (mis on petlik, ma arvan, selles mõttes, et ilmselt ilmutab end häbelikkusena miski muu, millest ma ei tea, mis see on) Tõnu Luik. Nad istuvad öisel ajal pargipingil. Selle pildi aluseks oleva loo rääkis mulle Kõiv ise, kui ma ülikooli kohvikus talt ühel hommikul küsisin, miks tema, tuntud karsklane, nii loppis on. Nad olla nimelt Luigega sattunud vaidlema Hegeli üle. Vaielnud neli tundi, siis läinud laiali. Kõiv oli aga sellest vaidlusest nii üles ärritatud, et ei saanud magada, läinud siis parki jalutama, et end maha rahustada, pargis kohanud aga Tõnu Luike, kes vist ka ei saanud magada – ja nad vaidlesid veel kaheksa tundi Hegeli üle.
    Arvake ära, mis projektis Kõiv ja Luik sellega osalesid ning palju neile selle eest maksti? (Vastused saatke e-postiga mõnda spämmreklaamijakujundusfirmasse – soovitavalt sellesse, mis tungis minu WindowsMediaPlayerisse ja rikkus selle mingi uue pealesurutud teismelisekujunduse ja osalise eesti keelega ära (vahetult enne olin ma jõudnud selle endale just vastuvõetavaks teha), nii et ma pean ta nüüd maha installeerima ja uuesti alla laadima; ent kuidas kaitsen ma seda uutki sama invasiooni eest? Ja kuidas kaitsen ma oma õigust kauba originaalkeelele? Kas ma pean pöörduma Euroopa kohtusse?)

    See, mida pidasin tollal Tartu vaimuks, oli lihtsalt vaim (kellele meeldib rohkem vaimsus, palun) – täpsemalt õhtumaa vaim (mis on põhjalt sokraatiline), kas loojuva või mitte, pole mulle ilmutatud. On aga ilmutatud, et see vaim on internatsionaalne ja -regionaalne.

    Kui te aga ikka tahate Tartu vaimu, siis on sekstarbeks nagu mauk end laialt letti sättinud Reformierakond. Tartus on ta sigitatud, Tartus sündinud, Tartus kosunud ja kasvanud ja seal on teda häältega ikka poputatud. Sealt on tulnud selle võtmekujud. Ma ei arva enam, et nad lihtsameelselt usuvad või alguseski uskusid, et Adam Smithi Nähtamatu Käsi kanaliseerib kõik omakasu heategevusse. Selline juhmus ei ole lihtsalt võimalik, vähemalt teatud ikka jõudnult enam mitte! See peab olema eriti küünilises rüüs ahnus, ka poolt-hääletajate poolt. Midagi see ütleb Tartu kohta – sedasama, mida ütleb ükskõiksus ülikooli (vaimse, õhustikulise) käekäigu vastu.

    Ent on elumärke ka sellest vaimust, mis on lihtsalt vaim ja seega päris ja Lõuna-Eestis. (Jälle pean ümber jutustama Kõivu. Kord küsisin talt ühe värske luuleraamatu kohta, mida tema oli lugenud ja mina mitte, et kas see on ka hea luule. Ta ütles, kerge ärritusega, et mitte hea või halb, vaid see on luule. (Ümberjutustuse lõpp, algab interpretatsioon.) Mõte on, et luule kas on või ei ole, et kui ta juba on, siis on ta luulena olemas ja seega ei saa ta olla nii halb, et tema halvaks nimetamine oleks õigustatud, aga kui teda ei ole, siis ei olegi midagi ja järelikult pole ka millestki rääkida – mida pole olemas, ei saa olla halb. Seesama peaks kehtima ka vaimu küsimuses. Kõigepealt peab ta olema, siis võib, kes tahab, teda peenemalt eritleda.) Hiljaaegu sattusin lugema Enn Kasaku “Vaba pattulangemise seadust” (Argo 2009). Või noh, mis sattusin, ma olin teda just raadiost kuulanud, ja see, mida olin kuulnud, oli mulle mõjunud kui tilguti surijale ning ma läksin otsima mistahes Kasaku raamatut. Minu surmahaigus on klaustrofoobia, mida eesti kultuur progresseeruvalt tekitab, lämbumistunne, mille esimesed atakid tulevad juba hommikuste uudistega, mis 99% juhtudest algavad: Statistikaamet teatab, või Selle-ja-selle ministeeriumi andmetel on, või Täna algavad seal-ja-seal need-ja-need päevad, või Riigikogus on valmimas see ja teine, ning välisuudised on eranditult tagasiviidavad meie NSVL-päritolule või seostatavad praeguse NATO-ampluaaga: Venemaa kraaksus seda-ja-seda, Gruusia; Iraan, Iraak, Pakistan, Afganistan – isegi Iisrael on ära kadunud (eile siiski oli Vikerraadio eetrisse sattunud Toomas Alatalu: midagi huvitavamat nüüd lõpuks tuli), rääkimata neist, millest pole midagi kunagi kuulnudki: kasvõi päris Aasiast – näiteks, mis toimub Lõuna-Hiina merel? Mis poliitikat ajab Jaapan? Taivani-Hiina suhete dünaamika – kas seda üldse on? Austraalia poliitika kui selline? Kuhu kaldub Uus-Meremaa? Kanada? Mida Kanada üldse teeb, mis riiklikud hoiakud seal on? Ma tean Kanadat vaid mingite koomiksite järgi. Ladina-Ameerika? Hiiglaslik Brasiilia? Argentiina? Kes on kellega liidus? Mis on mafioosne, mis mitte? Kas mitte-t ongi? Kuidas on Gröönimaa ja Taani suhted? Kas Lõuna-Aafrika Vabariigis on elu rahulikumaks läinud, või, vastupidi, kriminaalsemaks? LAV-i välispoliitika? Mis toimub, issand jumal, siinsamas Skandinaavias, Skandinaavia riikides kokku? Kas selline asi kui Skandinaavia-riigid-kokku on üldse olemas? Holland, Taani – miks nad on nii erinevad, kuigi kaardi peal on raske vahekohta leida? Jne, jne. Jne, jne, jne. Siin sulgudes on vaid poliitika-kajastuse puudused. Juurde tuleb mõelda kõik teised vallad, mis jäävad meist pisutki kaugemale kui küna sea ninast. Ja ärgu hakatagu mulle raadios ette lugema mingeid artikleid kuskilt teatmeteosest – ma olen ise kirjaoskaja!
    Noh, Kasaku raamatul on kõva klaustrofoobia-vastane toime, garanteerin! Vormilt rahvuslik, sisult sokraatilis-kosmoloogiline. Füüsika-põhi ja filosoofiahuvi on Kasakul Kõivuga ühine, ent veel tähtsam kui need on mingi elujanu, elusolemise vaieldamatu äratuntavus. (Siit edasi räägin vaid Kasakust.) Lisaks vaimukad ütlused. Minu jaoks oli jutustajatoon natuke liiga vesteline, nagu lobisev, aga patt on siinkohal iriseda – see on, nagu iriseks nälginu, kellele ulatatakse suurepärane roog, kõigi vitamiinidega, mille puuduse käes ta kannatab ja on juba pooleldi surnudki, taldriku materjali või disaini üle. Kalajalaluu – väga maitsev!
    See on siis näide vaimust, mille füüsiline kest paikneb juhtumisi vist aeg-ajalt Tartus.

    * * *

    Kuulates teist korda Raadio Ööülikoolis Mehis Heinsaart rääkimas Tartust, mõtlesin, et teen igaks juhuks selle osutuse.
    Inimesed, kes ei ole harjunud täpselt mõtlema (kes pole selle peale tulnudki, et peaks), st need, kelle meelest igasugune loksumine, mis on kuulda, kui pead raputada, on mõtlemine – ühesõnaga lõviosa inimkonnast – võiksid Mehis Heinsaare ettekande peale arvata, et see on tõend Tartu Vaimust. Ei ole.
    See on vaid tõend Mehis Heinsaare geniaalsusest (selle sõna konstruktiivses, mitte õhkav-lömitavas tähenduses). Selle ettekande põhjal on tal komplekt geeniuse atribuute, mida ma ei hakka siin eritlema. Öelda, et Mehis Heinsaar tunnistab Tartu Vaimu olemasolu, on sama, mis öelda, et Dostojevski tunnistas Peterburgi või Bulgakov Moskva Vaimu olemasolu.
    On olemas mõiste genius loci – koha vaim, koha iseloom. See geenius on igal kohal, kus on vähegi midagi iseloomulikku. Minu kõige lähemates asundustes kannavad seda töllerdavad joodikud poe ümber ja uskumatu raha eest pakutav roiskuv puu- ja köögivili poe sees. See on, mis hakkab esimesena silma. Põlvas, Tartus, Otepääl hakkavad esimesena silma mingid muud asjad.
    Tartu vaim oleks siis olnud kõneväärt, kui ta oleks end pannud kehtima üle labase ja ahne, kui ta oleks olnud võitja vaim. Kui kohe vabariigi algusest oleks kogu rõhk suunatud ülikoolile (mitte selle rektori-peldikule; reformistid või isamaalased, rektoriamet on olnud vaid hoolauaks "kõrgemale"), selle toomisele maailma ülikoolide esiritta, millega oleks kaasnenud värskeid tuuli, värsket õhku, mõtete liikumist – vaimset keskkonda, mis lausa kutsub looma. Sise-aretus viib teadagi kuhu.
    Vaim on siis midagi väärt, kui ta on tugev. Ent tal pole suuremat mõtet, kui ta laseb end maha tappa (eesti variandis sureb sõnakuulelikult ise) ning ärkab siis võibolla kolmandamal päeval surnuist, et lükata koopal kivi eest ja teha "tot-tot-tot-tot-tot".






    Soovitan kuulata:
    seebiooper BBC-s The Day That Lehman Died


    21 juuni, 2009:

    Eetikast III
    Praktilise filosoofia teoreetiline eksperiment

    Minu minimalistlik loosung pärineb Bertrand Russellilt: õnne koostisosadeks on hädapäraste elutarbeliste vajaduste rahuldatus, püsiv mina-väline eesmärk ja vaba võimalus selle poole püüelda. (Ma ei käsitle üldse selle määratluse saba, sest see ei sõltu subjektist, ega pead muidu kui möödaminnes; rõhuline on siin keskpaik.)
    See on see väikelennuk, plaaner, mis peab lendama. Ujukeid, mis teda vajadusel toetavad, olen ma leidnud kaks:
    1) motiivi puhtus
    2) enese valitsemine ehk enesedistsipliin

    Tunnuslik minu teooriale on motiivi puhtus, alustan ma aga enesedistsipliini valda jäävaga, kuigi, nagu elus ikka, põimub kõik läbi ja puhtaid tüüpe ei esine.

    Eetilise inimese kõige esmaseks eeltingimuseks on haridus. Hariduse all mõistan ma suutlikkust näha end kõrvalt, laiemas kontekstis, end objektiviseerida. Näha end oma lähedastega kõrvalt, laiemas, nt tutvuskonna kontekstis, end oma rahvaga teiste rahvaste kontekstis, end oma bioloogilise liigiga kogu maapealse elu kontekstis, jne, jne. Selle eelduseks omakorda – muude asjade seas ja kõrval – on vähemalt ühe suure võõrkeele vaba valdamine, et suuta hankida selles informatsiooni maailma kohta ning seda rutiinselt ka teha. Haridus tähendab tausta – esialgu. Siis, teataval arenguastmel, ühineb subjekt selle taustaga – kaovad piirid tema ja tema tausta vahel. Siis ta ongi haritud inimene.
    Harimatu inimene ei saa olla eetiline. Ta saab olla viisakas, konformne, heatahtlik, kuid mitte eetiline. Nagu ei saa olla eetiline kuitahes kuulekas lemmikloom või hästi kasvatatud laps. Ta peab olema suuteline mõtlema, tegema valikuid – ta peab suutma oma valikuid ära näha, kõigepealt. See on eeltingimus, isegi veel mitte algus.

    Veelkord: need ei ole korraldused mingis kujuteldavas sootsiumis. See on tasand, kuhu on jõutud/ jõutakse, et oleks üldse põhjust eetikast selle kõige laiemas ja üldinimlikus mõttes rääkida – selles mõttes, mis annaks inimesele kui bioloogilisele liigile põhjust pidada end teistest liikidest vähemalt milleski paremaks. Tasandile jõudmine on rangelt vabatahtlik – st oma vaba tahtega oled sa end piiranud, distsiplineerinud jne, ja sellele jõudnud. Mingi konformsus, karja-surve (grupisurve: et teised on ka), piits-präänik (nagu kristlaste taevas-põrgu – see on otseselt motiivi puhtuse printsiibi vastu) ei saa olla ajendid. Eetika on ainult enesekohane: see on, mida inimene endalt ise nõuab – mida ta teeb või tegemata jätab – ka siis, kui on täiesti garanteeritud, et keegi ei saa kunagi teada. Koodeks, mille hea-olemist on tunnetatud ja mis on seepärast omaks võetud.

    Õnneliku elu definitsiooni juurde tagasi tulles: misasi on “väljaspool ennast”? Küllap siis see, mis jääb järele, kui lahutada kõigest maha “seespool ennast”, st “ise”. Mis see “ise” on? Ma ei hakka üle korrutama, mis on triviaalne. Lisan mõne asja, mida üldiselt ei teadvustata.
    Nt lapsed ei ole väljaspool ennast. Kui õhatakse “oma laste nimel”, siis tähendab see iseenda nimel. Lapsed on (normaalselt arenenud inimisendeil) “oma” – 50% ego geenidest. Rahvas on “oma” (normaalselt arenenud rahvastel) – nii et kui midagi tehakse “rahva nimel”, siis tehakse seda, laias laastus, ego isiklikult aluselt.
    Viljatu naine või perekond, kes näeb ränka vaeva ja kulutab tohutult raha, et saada last, teeb seda puhtegoistlikult – et paljundada oma geene. Samal ajal võiks selle raha ja selle vaevaga aidata tervet hulka juba valmis tehtud, olemasolevaid lapsi – ent need ei ole “omad” (Tüüpiline jutt: “See pole ikka see, mis päris oma laps...”. Muidugi ei ole!). Ei pea ju isegi lapsendama, on suur hulk igasuguseid vahe- ja muid vorme. Lapsendamise aktki näitab tegelikult egoismi – sellega kuulutatakse “omaks”.
    Raske uskuda, et leidub veel mõni põlvepikkune poisike, kes ei teaks, et maailm on ülerahvastatud. Lubatud on midagi 9 miljardit sajandi keskpaigaks. Praegune arv suureneb sekundis ligi 3 inimese võrra (mediteerige sel teemal! tegelikult on see arv kindlasti juba suurem, sest progressioon on siin ju geomeetriline). Kas need, kes hädaldavad eestlaste iibe pärast (tihtipeale elades ise välismaal, olen ma märganud) ja tahavad seda arvu meditsiini abil hirmsasti tõsta, kujutlevad tõesti ette, et selle õnnestumise korral on tulemuseks midagi muud, kui antud arvu – 3 sekundis – mikroühiku võrra suurendamine? Misasi see üldse on – rotiralli? Kes kelle enne ära sööb? Millisest otsast petri tass enne täis kasvab? Kas Eesti ei asugi planeedil Maa?

    Keegi võiks veelkord öelda, misasi see eesti asi on, mis objektiivselt, ilma tunneteta, väljast vaadates on nii väärtuslik? Kogu aeg läheb meelest ära. Ja ärgu tuldagu bioloogilise liigirikkuse hüvede jutuga. Eestlane ei ole bioloogiline liik.

    Rahvuse-asja analoogia laste-asjaga on täielik – nagu on hulgaliselt juba valmis tehtud kehval järjel lapsi (ja ärgu jäädagu siin ainult materiaalsete asjade juurde, ma räägin eelkõige heast haridusest (mida ärge hakake kohe nagu sundkäitumise korras õpetajate palgaga siduma – palk ei tee kedagi targaks)) – on hulgaliselt ka madalamate eluvormide (low-life) eestlasi. Ma näen neid kogu aeg, elades maal (linnas näeb neid Peeter Võsa (anonüümsetele kommentaaridele heidetakse ette, et need tegelevad loo autorite, mitte autorite antud teemadega; ometi võiks sama öelda onüümsete kommentaaride puhul – miks te sest Võsast nii palju räägite ja mitte sellest, mida ta välja toob? Sõrm näitab Kuud, loll vahib sõrme.). Nad ei ole sugugi viljatud, nad on eostanud ja eostavad edasi üha uusi lapsi, kes kasvavad üles tolles keskkonnas – seega omasuguseid. Need kõik on eestlased, nii statistikas kui lihas – rohkem statistikas kui lihas. Kas me ei võiks mõelda abstraktse statistilise arvu suurendamise asemel juba olemasolevale arvule parema sisu andmise peale? Miks me pole seda juba teinud – kas pole küllalt glämm? Kõik, mis meedias nende kohta kuuleb, on, et neid ei tohi trammi lasta, sest nad haisevad, et nad ise ongi selle elu valinud, et neile meeldib 30 kraadise külmaga võsas või silla all kile sees magada, ja et kerjused on tegelikult väga, väga rikkad. Kas te tõesti olete seda juba ise ka uskuma hakanud?!

    See on põgusaks illustratsiooniks teemade juurde nagu “eesmärk väljaspool ennast”, “oma”, “võõras”, “egoism” jne, puudutades enesepiiramise (enese valitsemise) valdkonda.

    Mingil juhul ei taha ma kahtluse alla seada või vildakasse perspektiivi asetada neid, kellel selline “jõuga” saadud laps juba on – arvata võib, et nad on juba niigi küllalt üle elanud. Nende puhul eks rõõmustagem, et on uus eestlane, uus “ühik”. Selle hiina parabooli eeskujul, kus ema üks poeg värvis vihmavarje ja teine müüs neid; moraal on, et kuiv ilm annab põhjust rõõmustada maalija-poja töö edenemise ning vihmane müüja-poja äri edenemise üle, mitte vastupidi. Nii et olgu rahul ka need, kes lapsi ei saa, kas oma viljatuse või orientatsiooni tõttu, ning ärgu toppigu oma nina looduse siseasjadesse.
    Veelkord: see on vaid igale egole iseendalt nõudmiseks.

    Ego ületamine käib enesedistsipliini alla (see lause on õieti tautoloogia). Hariduse omandamine on algusest peale eneseületamine. Õppida orienteeruma akadeemiliste teadmiste maailmas on tohutu pingutus, võrreldav millise pingutusega tahes näiteks tippsportlase igapäevaelus. Kui sa aga seda läbi ei tee (teatud maani vähemalt), siis on sul teadmiste asemel eelarvamused ja ebausk ja intellektuaalses maailmas sind tõsiselt võtta ei saa, ei saa üldse võtta. Eelarvamust on lihtne omandada, see ei nõua pingutust. Ei nõua erilist vaeva teadmiseks võtta, et jumal lõi maailma 7 või 6 päevaga ja inimese oma näo järgi. Tohutult raske on aga närida end kogu geodeesia, astronoomia, bioloogia, evolutsiooni jne valda. Üldse on hoopis lihtsam alluda autoriteedile, kui pingutada iga kord oma aju hallollust. Kui lihtne on uskuda, et juudid on kõiges süüdi või et sind kui Kala ootab täna ees huvitav tutvus, tööasjad aga ei suju, võrrelduna sellega, kui peaksid hakkama tõsiselt analüüsima oma positsiooni antud elustaadiumis. Kõik see on enesedistsipliini küsimus.
    Veelgi raskem, täielikult ilmselt võimatu, on õppida neutraalust nõudvates otsustes (kustahes, kasvõi sealsamas akadeemilisel põllul) välja lõikama oma ego kurikavalalt peitunud metastaase.
    Väljastpoolt ei tee eelarvamustel ja teadmistel vahet. Ainult seest. Ma ei peatu siin pikemalt, sest siia võib täiesti sisse vajuda – ujukid või mitte – soovitan seeasemel külastada skeptik.ee -d.

    Meie kultuur on vale-kultuur. Meie eneseteadvusele meeldivad (meelitavad) asjad paisutatakse suureks, et see stimuleeriks elutahet, st tootlikkust, st kasumit, ebameeldivad pisendatakse väikeseks või moonutatakse mingisse horrormeelelahutuse formaati. Piir peaks olema seal, kus inimene kas on iseendale võimeline tunnistama tõtt (eelduseks, nagu mäletate, oli haridus), armutult lööma endasse analüüsi terariista, või ei. Sest ALGUSES OLI VALE sellele lapsele, praegusele egole sisse söödetud – alates kasvõi mudilase unejutust, kus see, mis on ilus ja armas, on alati hea ja võidab (kasvõi peale surma kolmandamal päeval ülesse tõustes, kui muidu ei saa), ja v.v. Hollywood, ühesõnaga. Hollywood on vale, vale sünonüüm, iga mõte, “idee”, mis sealsetest taiestest kõlama jääb (jäetakse) on aprioorselt vale (mis ei käi sugugi idakalda filmide kohta). Kui ma mõtlen Hollywoodi peale, tärkab minus islami terrorist.
    Headus EI võida, kurjus EI saa karistada ega mõista kahetsedes oma süüd – võivad olla vaid mingid marginaalsed erandid.
    See piir endas, millest räägin, on tunnistada endale, et on selline eelsoodumus – ja tugev, lausa ületamatu – uskuda ennast alati heaks ja õigeks (puhas loodus: kui sa seda ei teeks, muutuksid teovõimetuks ja sureksid nälga). Inimene usub, tüüpiliselt, et ta on hea, sellal kui ta on tegelikult lihtsalt mugav. Näiliselt (väliselt) hea olla on hoopis mõnusam kui nõudlik. “Hea” on konfliktitu (äkki see ongi definitsioon?), konfliktitu on mõnus – ja mõnus (lahe) müüb! Selliselt heana oled sa tegelikult lihtsalt mugav ja eelkõige arvatavasti arg – tunnista seda endale, ära määri endale mett mokale. Kui sa maksad kinni lihakombinaadi lihuniku, selle asemel, et ise tappa, siis mitte selleks, et säästa looma, vaid selleks, et säästa ennast tundmast mitmeid ebameeldivaid tundeid, nende hulgas süümepiina. Tõeline jahimehejutt, jahimehejuttude tipp on “Loomade arvukuse reguleerimine”! Selle silmakirjalikkus saab selgeks samal hetkel, kui tehtaks ettepanek reguleerida samal moel inimeste arvukust. Lausa pisar tuleb silma, kui kuulata, kuidas jahimehed käivad metsas loodusearmastuse pärast, et puhas õhk, puude kohin ja mis kõik veel, ja nad ju annavad süüa loomadele – mis õilishinged!– et vaat selline kaunis hobi. Ma ei kujuta ette, et kui mult küsitaks, et mis ma teen, et end hästi tunda (see on ju hobi mõte, pakkuda endale midagi, mis paneb end hästi tundma), et siis mu vastus on, et võtan püssi, või teen püünise, et siis OMAL INITSIATIIVIL, lihtsalt hobi korras lähen ja põhjustan kannatusi: lähen kisun augu looma, oma venna kehasse, lasen välja ta soolikad, või lasen tal püünises hulluda, kuniks ta ise oma käpa otsast närib, ja siis, peale seda kõike, ei ole mus tarmu sellega silmitsi seista, vaid ma hakkan rääkima metsa värskest õhust ja “arvukuse reguleerimisest” (veelkord: planeedil Maa on inimkond praegu ainus loomaliik, mis hädasti reguleerimist vajab).
    Sellepärast, kui siia lisada kõik need Hollywoodi ja holliuudide (kaasaarvatud meie eesti lastekirjanduse) mikid ja jänkud ja põhjapõdrad, ma ütlen, et meie kultuur on valekultuur – eriti just see pühamaks peetud osa sellest. Ei ole aus kasvatada last mingisse maailma, mis ei kehti. Kasvatus peaks olema kurssi viimine reaaliatega.

    Valekultuuri silmnähtavaks sümptomiks on, et selle teo, mis kõik inimolendid ja üldse kõik imetajad siia ilma tekitab, nimetamine on ropp ja obstsöönne. On ju selge, et sõna ei saa olla süüdi. Ka tegu (suguakt) iseenesest ei saa olla süüdi, sest kui see süüdi kuulutada, tuleks kogu meie eksistentsi-fakt kuulutada ropuks ja lubamatuks (äkki tulekski?).

    Meenuvad hägusalt ajaloolise kirjakeele loengud (kahjuks ei suuda konspekti üles leida): küll anti fekaalide väljaheitmise kohale küll üks, küll eine uus nimi (peldik, kemmerg) – midagi ei aidanud, ikka muutus see sõna varsti ebaviisakaks.
    Peab suutma taluda sõimu, anonüümset või mitte, kui see ei kisu just kriminaalseks (st kui see ei kutsu üles kriminaalsele) – kui sa ei ole varas, siis su peas müts ei põle. Sõnale “neeger” võib leida ükskõik kui ilusa sünonüümi, kui aga selle ütleja suhtumine on endiselt alandav ja räpane, siis paremaks see seda ei tee. Kuigi Eestis kõik vanad on ümber nimetatud eakateks, siis kas nende elu või ühiskondlik positsioon on läinud sellest paremaks? Sellist ealist diskrimineerimist kui Eestis ja arvatavasti Baltimaadel üldse annab otsida. (Mu Lätis elanud ameeriklannast (50+) kirjasõber kirjutas mulle: “Nad vaatavad sulle otsa pilguga: kui sul pole jätkunud sündsust ära surra, siis vähemalt käitu, nagu sa oleksid surnud”.)

    Niikaua kuni vanainimesse ja neegrisse suhtutakse kui fekaali (st kui millessegi, mis haiseb ja on üldse ebameeldiv ja millest heas seltskonnas ei räägita), ei muutu midagi, nimeta asju kuidas tahes.
    Lühidalt: parem haavavad sõnad ja askeedi enesevalitsus (sisemiselt, mitte mingis display mõttes) – siis sa vähemalt tead, kuidas asjalood on. Kõik see sõnadevahetamine on vaid pahaloomulise haava meikimine.




    15. juuni, 2009:

    Eetikast II
    Sissejuhatus:

    Loendamatuid kordi on "rahval saanud mõõt täis" ja vereimejatele on "koht kätte näidatud". Ent, uvõi, ei möödu kuigi kaua aega, kui kõik kordub: jälle hakkavad valitsejad oma võimu ohjeldamatult enda heaoluks kasutama. Teatud tüüpi riikides toimub see varjatult, hiiglaslike valede sirmi taga, nagu kadunud NL-s või mõnel pool Ladina-Ameerikas või Kagu-Aasias. Tihti mitte nii väga varjatult. Ma ütlen "nii väga", sest kuuldavasti ükski tõeliselt rikas (st massiivsete varade omanik, aga selline rikkus tähendab võimu, täpsemalt: see just tähendabki võimu) ei armasta end afišeerida. Neil on teisigi meelelahutusi kui end lihtrahva jaoks letti panna.
    Seepärast, kui inimeste valdav mass jääb sisemiselt sellekssamaks, ei muutu ka inimmaailma korras oluliselt midagi. Revolutsioonid ja mässud jäävad põhiliselt vaid enese välja elamiseks. Inimhaid ja -šaakalid ootavad parajas kauguses, kuni idealistid oma verd valavad, et, kui üritus peaks õnnestuma, oma äri nende laibakuhjadele sisse seada. See on söejoonise korras öeldud. Akvarelli puhul oleksid kontrastid vesisemad.
    Inimene on harilik loom, tema käitumine on geneetiliselt ette antud teatud käitumismustritega, mis looduses on üleüldised. Küsimus on, kas meid huvitab neist välja astuda. Sisemiselt igaüht, iga egot? Ainult nii on mõtet seda teemat vaadata, mitte mingi väljaspoolt pealepandud eetikakoodeksina.
    Mitte mingil juhul ei võta ma endale vastutust kutsuda kedagi üles elama nii, nagu ma rääkima hakkan. Kui nii üritada elada, pistetakse sind kiiremas korras nahka, selles pole vähimatki kahtlust. Seda tuleks võtta lihtsalt teoreetilise eksperimendina.





    Juuni, 2009:

    1. vahemäng: võiks

    Võiks olla nii, et iga inimene ilmub korraga nii oma lapse, noore, keskealise, vana ja rauga kujul (ka need, kellele ei olegi määratud vanaks saada – st ilmub potsentsiaal). See liha, mis parajasti kehtib, võiks nähtuda aktiviseeritud olekus, teised pasiivses. Sa ei peaks muidugi kogu aeg ja igal pool nii nägema, läheks ilmselt liiga kirjuks kätte. Aga kui lülitad sisse teatud režiimi, siis näed.
    Tuntud soovitus: kui satud seltskonda, mis ajab sind (oma peenuse või tähtsusega) pabinasse, siis kujutle neid kõiki alasti – pabin läheb kohe üle. Noh, minu täiendus oleks siis: näha alasti kõigis elustaadiumeis.



    Aprill, 2009:

    Eetikast I

    Mul ei olnud eelmine kirjutis veel valmis, kui juba otsustasin, et järgmise teen eetikast. See pidi olema mulle endale nagu lõdvestuseks, sest see on asi, millega mu mõte, ning kuna ma elan mõttele allutatud elu, siis paratamatult ka kogu olemine lakkamatult tegeleb (õieti ainus, millega) – eetika ja kõigega, mis sellesse puutub – aga mis ei puutu? Olin aprioorselt, ilma eriti mõtlematagi otsustanud, et kõik justkui-postulaadid, mis esitan, põhinevad avalikult ja salgamata üksipäinis mu oma subjektiivsel pinnasel, subjektipinnasel – mädasoos, kui soovite. Kuhu on postulaatide jaoks pandud ujukid. Puhtsubjektile mitte ainult sellepärast, et siis ei saa keegi midagi õiendada, aga sellepärast ka. See pidi olema puhkus, lõdvestus. Oli vaja ainult põhijooned üles tähendada, tõsta nad üles aastate hõredalt sõelalt. Või nii ma arvasin.
    Nägin end vaimusilmas juba laua taha istumas, töö eelnaudingus. Nägin end sisse löömas esimest sõna (täpsemalt pealkirja "Eetikast", nautimas selle ambitsioonikat ebaoriginaalsust (millest kumas läbi mu enda ambitsioonitu originaalsus), ja siis... täielik tühjus – valge, aistimatu ja mõeldamatu substantsiga täidetud tühjus – või parem, kuna palgalised filosoofid sõna 'substants' kasutamist kiivalt jälgivad, lihtsalt 'täidetud tühjus'. Ja kohe seejärel: deja vu, see on juba olnud.
    Ja see oligi olnud. Mõneteistkümne aasta eest lugesin Kunstiakadeemias üht kursust, mille olin kokku pannud eesmärgiga näidata erinevaid vaimseid süsteeme – tõsiseltvõetavamaid neist – et kuidas saab maailma võtta, intellektuaalselt sellesse suhestuda. (Some nerve! mõtlen ma praegu, mil ma sellist asja küll enam ette võtta ei julgeks. Tänu õhinale ja usule asja õilsusse ei tulnud mul toona pähe ettevõtmises kaheldagi. Praktiliselt koosnes see siis ülemaailmsete religioonide ja mõnede mu lemmikfilosoofiate sisevaadetest.)
    Valmistasin oma loengud ette põhiliselt Encyclopaedia Britannicast ja Oxfordi filosoofialeksikonist tõlkides, sisemine tuli oli minu poolt. Oli ainult üks teema paari- kolmekümne seas, milles tundsin end tõesti koduselt, võiks öelda genuiinselt: taoismis. Lapsest peale (st hiina muinasjuttudest) kuni praeguse hetkeni ei ole ma iial kahelnud selle kõigutamise võimatuses. Tegelikult tulekski seda vaadelda just vastupidises perspektiivis: et kui ülesehitamisel lähtuda sellest, et teeme mingi vaimse süsteemi, mis ei ole kõigutatav, et see ainsana ongi tähtis – ükskõik, mis see oleks, peaasi, et poleks kõigutatav, et siis see ongi, kõige laiemalt võttes, taoism. Kõik muu on liikuv, muutuv, määramatu jne – ainult selle sedastamine on, võib teatud (seni pikalt kestnud) oludes olla paigas, liikumatu jne (selle kohta vt Zhuangzi 6. peatükk, 13. lõik). Selle maailma sedastamine nagu ta on, meie aistinguist sõltumata, rääkimata juba konventsioonidest, ja sellisena (igasuguste "seletuste" mõttes, antud juhul) rahule jätmine.
    Olin kandnud oma ette-kompileeritud ja suures osas ette valmis kirjutatud loengud (loodetavasti) rahuldavalt ette, kuniks järg jõudis taoismini. Mul oli kaasas paar raamatut tsitaatide ettelugemiseks ning üks Mälli ees- või järelsõna kuhugi, täpsete terminite pärast. Niisiis, seisin seal valgustunult ja heas tujus, kohe avamas suud loengu pidamiseks. Ma mitte ainult ei teadnud taoismist niipalju, kui meie pikkus- ja laiuskraadilt lahkumata on inimlikult võimalik teada, vaid ma arvasin ka, et elan ise taoistlikku elu. Vaja oli ainult välja tuua, mis on sees. Vaja oli moodustada esimene lause.
    Ja täielik tühjus: seesama, valge ja millestki aistimatust täidetud. Täidetud tühjus, just. Ja hääl kõlab (aga juba tagantjärgi, juhtunut kommenteerides, mitte ette korraldades), minu sees, mitte minust välja nagu lektorile kohane, mu enda hääl valede toonidega hiina keeles: dao ke dao, fei chang dao - "tao, millest saab rääkida, ei ole õige tao" (Laozi esimese lause üks sadadest tõlkevõimalustest).
    Selle poolest vähemalt oli asi õige.
    Ma siis võtsin selle Mälli ees- või järelsõna kuhugi ja kandsin sealt ette (see on muide peaaegu täiuslik kirjatükk).
    See oli see deja vu.

    Kas nüüd siis ka "eetika, millest saab rääkida, ei ole õige eetika"?




    Jaanuar, 2009:

    Innovaator ja ametnik

    Romantika-ajastust pärit klišee geniaalsest leidurist või kunstnikust on üldtuttav: silmad peas põlemas, elab ta nälja piiril oma katusekambris, segab jumal teab millest värve oma surematute piltide maalimiseks, või kolbides efektselt kihisevaid kirjusid vedelikke maailma päästva aine leiutamiseks, ning muidugi kukub igal sammul ja lõhub nipsasjakesi. Lõpuks, mingil põhjusel, mis on loodusseadustega vastuolus, saab ta kuulsaks ja rikkaks ja hakkab esinema jutu- ja lastesaadetes.
    Tuleb aga möönda, kui valus see ka poleks, et tegelik isemõtleja ei mõju nii mõmmilikult armsalt. Kõigepealt juba seepärast, et asjad, mis ta maha ajab, ei ole hollywoodi butafooria, vaid teie isiklik päranduseks saadud perekonnaserviis, ent mis kaugelt hullem: tal on kombeks rääkida tõtt ja seda alati valel ajal ja vales kohas (sest kus ja millal oleks õige koht? kellele meeldiks tõde, välja arvatud neil harvadel kordadel, mil see käendab ta huve?). Ta ei tee seda kiusu pärast või soovist teid teie kohalt lahti kangutada, et ise asemele asuda, vaid sellepärast, et tema vaimne olemine panustab tõele, millest lähtuvalt on ta endas algusest peale kultiveerinud võimalikult tõest mõtlemist, ja et püsida vormis, peab ta seda pidevalt praktiseerima.
    Asutustes töötavad harilikud inimesed. Harilike inimeste mõtlemine ei panusta tõele kui sellisele iseeneses, vaid konventsioonidele ja kuidas neid enda heaks ära kasutada. Konventsioonid on karja-reeglid. Need on asjad, mis on juba paika pandud. Asi, mis on paigas, on konservatiivne.
    Konservatiivne ('nagu on ikka olnud') ja innovaatiline ('uudne', 'leidurlik') on vastandmõisted.
    [Need karja-reeglid, millele harilik inimene, sealhulgas ametnik, allub Eestis, ei lange kokku mõne teise, näiteks Ühendkuningriigi karja-reeglitega. Ühendkuningriigis on midagi alles džentelmenikultuurist (võibolla rohkemgi kui võiks arvata). Minu arusaamise järgi on selle olulisemaid koostisosi intellekt ja julgus, ja just nimelt koos – intellektuaalne julgus. Teiste sõnadega, ekstsentrikut vaadatakse Ühendkuningriigis huviga, tihti lootusrikkalt, halvemal juhul tüdinult. Noh, britid on pigem erandid.]
    Nii et karjareeglid ei pruugi alati uuele vaenulikud olla, kuid tavaliselt siiski on. Meie eesti kari hoiab truilt kinni vanast (vt kasvõi väljend tuleb uus ja hullem), iseendast – õigemini sellest, mis ta peab iseendaks. Et ei ole väga ülev tunne tõdeda, et regilaul on laenatud baltlastelt, laulupeod tulid Saksamaalt ja kartul Ameerikast lausa eile, peaaegu koos hamburgeriga, siis vaikime kõik selle surnuks ja keerame pilgu kõrvale. Hoiab kinni seega siis pigem lihtsalt vanast kui iseendast ja loitsib oma ja hääääääd, sest nimelt loits see on – kes suudab tõde valest eristada, näeb, et loitsijad ise seda ei usu [ – nagu eesti näitlejaid ei suuda uskuda isegi mõnd primitiivset järjejuttu, mida nad raadios ette loevad, nemadki loovad muljet, nad ei ole seal sees; võibolla nad lihtsalt ei oska lugeda? ei saa aru, mis sõnad tähendavad? kes üldse mõtles esimesena välja "ilmeka" lugemise? Ilmekas lugemine tähendab ebaloomulikke ja mõistmist segavaid häälemoonutusi ja -vigurdusi näitlejaile, kes loetava sisu kas ei suuda või ei viitsi mõista, mis tulemuse mõttes teeb sama välja.]

    Minu meelest on selle maguslolli häää-loitsu taga üks lihtne psüühikanähtus: täielik isikuväärikuse puudumine indiviidide tasemel – st sisimas sa ei usu, et sa üldse midagi väärt oled. Alaväärsuskompleks. See on kõige põhi, kõige alumine kiht. Selle silmakargavamate, lämmatavamate sümptomide hulgas on see alaline mure "mis mulje me jätsime", "kas meid tuntakse", "meid kiideti, vai jummel!". Hea mulje, meeldimise nimel ollakse valmis ma ei taha öelda kuhu pugema nendele, kellele see mulje on mõeldud. Ei kujuta ette, mis oleks, kui Blair või Bush või isegi Halonen peale mõnd kohtumist räägiks või oleksid rääkinud sisemaisele meediale pikalt-laialt (või üldse!) sellest, millise mulje meie, britid või ameeriklased või soomlased oleme jätnud, jätame praegu ja jätame tulevikus neile või noile, et kas me ikka meeldime, nagu see on distinktiivselt tunnuslik eesti poliitikutele, esimese näitena tuleb pähe Mart Laar.

    Mis mulje me küll jätame nii kohutavalt muretsedes muljejätmise pärast?

    Eesti välispoliitika ongi üks muljejätmise koda - mulje on vähemalt selline. [Tuletage vaid meelde, kui tubli väike eesrindlik liiduvabariik oli Eesti vanasti ja kuidas teda ikka esile tõsteti ning kui tubli väike euroriik on ta olnud kuni kõige viimase ajani (kuidas nüüd edasi kõige tublim olla? Saab nalja.). On aga selge, et keskvõim lähtub tubliduse-etalone seades oma huvidest, seega täita ja ületada nui neljaks ja veri väljas kõiki tingimusi ei saa kuidagi hea olla kõnealusele väikesele hääääää-vabariigile.] Kui vähemalt sisepoliitika ei oleks.

    Olla püüdlik, luua meeldivat, edukat muljet, sisemiselt olles veendunud oma alaväärtuses – mida see meenutabki... muidugi: mõisasse teenima pürgiv talupoeg!

    Üks väga harilik lugu: oli vikerraadios mingi Londoni või Inglismaa päev, kõik muud saated jäeti ära, ja valiti selleks muidugi pühapäev, ainus päev, kui raadiost üldse midagi kuulata on (nt Hendrik Relvet, kellel ei ole alaväärsuskompleksi). Noh, olgu peale, mõtlesin, ehk saan vähemalt paari konkreetse asja kohta seal teada hetkeseisu. Aga võta näpust! Kõik mis sealt kuulda võis (vähemalt see aeg, mis ma vastu pidasin), oli Eesti saatkonna kirjeldus jms. Tuleb välja, et ma sõidan mingile kaugele eksootilisele maale, kus kõik on mulle põhimõtteliselt uus, on avaram, on vanem, kes teab, võibolla isegi füüsikaseadused on teised – ja ma ei oska seal teha midagi targemat kui uurida järve pinnalt iseenda peegeldust! Kogu aeg iseenda saba suus. See tähendab, et targemaks ei saa saadagi – ei vaadata sinna, kust midagi õppida oleks.
    [Aina olnu, olnu, olnu. Enesetapuni võib viia see samade viiside leierdamine viker- ja klassikaraadios. Kuidas on võimalik, et kõik need Ivo Linnad, Luikede järved, Mozartid, Bizet'd & Co'd – ühesõnaga kõik see vana-aja meelelahutusmuusika ei ole kuni viimse kuueteistkümnendiknoodi ja kolmekümnekahendikpausini kulunud pähe igaühele, kel eluaastaid rohkem kui viis? Kuidas on võimalik mitte tahta uut, mitte tahta areneda (ja uue all tuleb siin mõelda ka mängimata vana, kui minult küsitaks, siis modernismi)? Kui kusagil on kohver rahaga laokil, siis tormatakse ummisjalu kohale, aga maailma vaimuvara, mida vedeleb uputamiseni paksult meie planeedil, ei ahvatle neid, kes on seatud või on end ise sättinud meie vaimuelu sisustama (kui jääda raadio juurde, siis on imetlusväärseid erandeid nagu Tiit Kusnets – kas on ta ka iial saanud mõne tiitli, preemia, stipendiumi? näiteks oma Eikellegimaa eest?). Kui tahetakse teada, milline peab üks klassikaraadio olema, siis külastage internetijaama radIO CLASSICAL(www.radioio.com - kindlasti 'Classical', mitte 'Classical favorites'; või siis 'Real Jazz'). Ent minu täielik ja vastuvaidlemist mittesalliv sümpaatia kuulub outboundmusic.com džässikanalile. Ei, ikka DI.fm Modern Jazzile. Aga tegelikult, milleks? Võtke aga riiulist jälle üks vana hea Aida. Sest eestlane ei taha uut. Eks varsti ole Aida jms ka eesti rahva vanavara, mida ainult katsutagu meie genuiinsest pärandist lahutada – kohe tuleb kuri isamaalane! Kuulen juba Ivo Linnat laulukaare all Radamesi käristamas (Ehala seades), näen, kuidas rahvast tõuseb kohtadelt, võtab kätest kinni ja õõtsub kaasa...]
    Ei tea kuhu kohta küll selles lakkamatus autosugestiivses enesekiituses paigutada see innovatsioon, mis nüüd äkitselt on päevakorras. Sest innovatsioon on täpselt alternatiiv sellele enesesilitussubstraadile, milles me siin koera ja konna ujume. Päriselt novaatorid on reeglina ebamugavad inimesed, vahel ka ebameeldivad. Kõik need anekdoodid hajameelsetest professoritest ei ole välja mõeldud tühja koha peale. Kes mõtleb teistmoodi, see ka on teistmoodi, kui ta just ei ole mingi suur teesklusmeister. Ühes riigieelarvelises asutuses, mille kogu vaimse osa moodustavad mõnusad kohvijoomisringikesed (kohvilaudades kujundatakse antud all-karja seisukohad) ja keelepeksupausid, oleks aus haritud isemõtleja atmosfääri rikkuja, kui veab, siis hävitaja. Ometi oleme nii püüdlikud lahendama kõrgemalt antud suuniseid, antud juhul siis innovatsiooni, et igal juhul hakkame sellega "tegelema" (milline suurepärane sõna!). Samas on selge, et lõputu kohvitamise ohtu seadmine ei tule kõne allagi.
    Leidurlikkus ja mõnus olemine välistavad teineteist. Mõnusa olemise definitsioon ongi, et kõik on tuttav, omane, st ei pea olema valvel, võib lasta end lõdvaks. Leidurlikkus tähendab, vastupidi, valvel ja pinges olekut. Nagu rotil on vaja pidevalt ragistada midagi hammaste vahel, on mõtte-inimesel vaja pidevalt ragistada midagi ajudes (suurim piin on talle meele-lahutus – tal on vaja meelt just nimelt koos hoida, ja väga tihendatult, st keskendunult). Teoreetiliselt peaks 6,3 miljardi inimese seas olema küll ka mõni üldiselt mõnus, samal ajal aga iseseisvat ja loovat mõtlemist omav persoon, kuid iial ei tunne keskpärane inimene sellist ära. Praktiliselt jääb üle see, mis ikka: kas mõni istuv ametnik saab lisaprojekti(rahad) või võetakse uus (tuttava) tuttav mõnusake, kellel võibolla juuksed ongi uudselt lõigatud, ja kes kukub asjaomast, kõigi märgusõnadega varustatud teksti eritama. Peaasi, et tekst kerib, miimika ei ärrita ja mingid arvud ilmuvad mingitesse tabelitesse, mille põhjal saab siis end jälle imetleda ja kiita. Ja meedia teeb ridamisi saateid, kus antakse innovatsiooni definitsioon, siis (nii viiendik saatest, pakun) räägitakse eestikeelse sõna vajadusest nii veendunult, et hakkab koitma, et seep see ongi – teeme sõna ära ja ongi innovatsioon, see eestikeelne sõna ongi... siis, noh, ilmselt vaadeldakse leidurluse ajalugu, siis keegi teadlane räägib midagi ning vahetatakse säravaid, empaatiast õhkuvaid pilke (see tuleneb sellest, et isegi keskpärane teadlane on huvitavam isegi heast ajakirjanikust ning kõik on vahelduse eest tänulikud). Ja muidugi tellida küsitlusi, korraldada gallupeid, mille tulemusena selgub tohutult tähtis teave, et n% arvab innovatsioonist nii, n+x% naa, n+y% arvab natuke nii, natuke naa, n+z% ei arva midagi ( sest: a)saatsid pikalt b)olid täis c)ei osanud rääkida). Siis ongi MULJE käes: jälle tiiger... noh, kui ta just ka ei hüpanud, siis vähemalt vahetati tal linad ära. Sellest häägijatele piisab.

    Jutt, arvud, rahad, kuid suurim neist on rahad.

    Olemine määrab mõtlemise. Konventsionaalne olemine määrab konventsionaalse mõtlemise.

    Kui kõvasti Aidat ja Carmenit laulukaare all ka ei möirataks, mu sisekõrv kuuleb ära tundmatu bardi:
    you don't say anything – you keep talking but you don't say anything
    you don't do anything – you keep moving but you don't do anything

    /ühekordne tõlge:
    sa ei ütle midagi – sa muudkui räägid ja räägid, aga sa ei ütle midagi
    sa ei tee midagi – sa muudkui tegeled ja tegeled, aga sa ei tee midagi/




    Detsember, 2008:

    Keelest

    Imelik on mõelda, kuidas mõnel pool tekstide toimetamisel, (mida hakkab lugema paremal juhul paarsada inimest, kes on sealjuures keskmisest parema haridusega, mis tähendab suuremat vastupanuvõimet halvale keelele), aetakse juuksekarva lõhki mõne palja silmaga peaaegu nähtamatu nüansiga, samal ajal lastakse aga igapäevaselt sadade tuhandete vastupanuvõimetusse kõrva üürata säherdust eesti keelt, et ainuüksi see juba teeb häbiasjaks eestlaseks olemise. Ma ei ole Raadio Kahes pika aja jooksul kordagi peale sattunud, et nt DJ Koit R (oli vist) kasutaks kogematagi õiget, st dubleerimata komparatsiooni – mis ei ole takistanud talle jagada aga mingeid tunnustusi, ning tema ülemus nimetas teda kuskil koguni avalikult oma eriliseks lemmikuks. Järelikult ülemust see absoluutselt ei häiri! Ometi ei ütleks neist ilmselt kumbki more smarter või the most beautifullest – miks siis see lakkamatu eestikeelne kõige ilusaim , enam targem ja vähem mõtlevam – ning muidugi mitte (kaugeltki mitte, paraku!) ainult R-a suust?
    Sõnavaraliselt tundub kogu meedias esinejate tekst koosnevat põhiliselt kahest sõnast: keeruline ja oluline (hakkasin kord David V-i "Müstilise Venemaa" ühes suvalises osas olulisi kokku lugema – 27nda juures kaotasin järje), tähtsaid oli samal ajal vaid üks ja seegi pleonastlikus ühendis oluline ja tähtis), sekka massiliselt etendusi, ütleme (siis) nii, ete ja tere ka minu pooltisid. Ja mitte mingil juhul öelda Eesti, vaid alati ja ainult Eestimaa. Seda etenduse-asja on niipaju räägitud, et piinlik on üle korrutada. Aga kus ma pääsen. Niisiis: etendus toimub vaid kord. See, mida lavastaja teeb ja mis on mängukavas, on lavastus – veel parem – tükk, ilus lühike rahvusvaheliselt käibel paljumahutav mõiste (kutsuksin üles kasutama seda (ja pala), nagu inglased, sakslased jt, ka kujutava kunsti, kirjanduse jne üksikteoste tähistamiseks). See, mille näitekirjanik kirjutas, on näidend. Ajab nutma, kui reporter mõnd teatritegelast intervjueerides, muudkui kokutades etendus ja etendus, pidades seejuures muidugi silmas tükki-lavastust, murrab viimaks tollegi õige keelemeele ja paneb ta rääkima etendusest, kuigi oli alustanud korrektselt tüki ja lavastusega. Kui mina oleksin keeleamet, siis selliseid reportereid ma tuuseldaksin ja trahviksin. Siiski on see etendus-tamine läinud riigiringhäälingus nii valdavaks, et tekib kahtlus, et see norm on vabaks lastud. Aga isegi kui on, siis on ju ometi alles soovitatav keelekasutus?! Kes muu kui ajakirjanik, eriti veel rahvusringhäälingu ajakirjanik, peaks seda propageerima ja kinnistama? Kõigele tipuks spetsialiseeruvad ajakirjanikeks ju nimelt eesti keelt ja kirjandust õppivad üliõpilased! Kuidas siis selline asi on võimalik?
    Miks piinatakse vaeseid venelasi keeleeksameil sellise ekstra-piduse eesti keelega, milles sobiks ehk pöörduda presidendi poole tänukõnega peale autasu saamist mõnel sellisel üritusel, kus president kannab mulgi kuube, millest pole aga abi karjääri tegemiseks Eestis? Piisaks mõnest lausemallist. Ma koostan ühe näidisdialoogi, mille soovitan lülitada vastavasse õppekavva:

    Ljuda: Eestimaal on palju olulisi etendusi. Kusjuures. Ka palju keerulisi etendusi.
    Tanja: Kas ka Eestimaal?
    Ljuda: Keeruline küsimus. Ütleme nii, et jah.
    Tanja: Kas ma saan aru, et Eestimaal on palju olulisi ja keerulisi etendusi?
    Ljuda: Ma arvan, et kindlasti.
    Kostja: Tere ka minu poolt.

    Sellest peaks eksamil läbisaamiseks aitama. Ja ka selleks, et Eestis vabalt suhelda – mistahes teemal.
    Loogikavigadest ei hakka ma ei rääkimagi, sest vaevalt mulle nii palju elupäevi on antud, et sellega kuhugi jõuda. Näiteks ei räägi ma sellest, et Ma arvan, et kindlasti = Ma olen kindel, et võibolla. Nagu ka tautoloogiast a la tegevusega tegelema, külmakraade on kolm kraadi jms., ning kantselo-matsismidest nagu alkoholijoobes – no mille poolest erineb selle sisu, kas või juuksekarvagi jagu, hoopis ladusamast sõnast purjus? Samamoodi alkoholi tarvitama vs (elliptiline) jooma või täis/purju jooma või mis on just parajasti täpsem (või viina võtma või lihtsalt elliptiline võtma, nagu Ta oli võtnud) – kõik see on ju keeles juba olemas, lae ainult alla.
    Mitmuse osastavaid suudavad moodustada vaid vähesed valitud.
    Süntaksiga on lugu kõige halvem. Tark ja surnud eesti keelemees ütles umbes, et igasugused moelaenud (igasugused ciaod ja okeid vms) keeles on köömes, tähtis on grammatika, sest see on see soolestik, mida mööda need laenud omastatakse ja seeditakse. Grammatika ongi juba süntaks – sõnad omavahelistes suhetes sünergiaid moodustamas; mida konkreetne sõna konkreetsel puhul teeb. Kuid nt keelesaated ja -nurgad süntaksist ei räägi. Miks? On see neile liiga raske teema (tunnen end peaaegu ketseri ja outcastina, öeldes siin raske ja mitte keeruline)? Võtame sellise põhilise asja nagu rektsioon. Eesti keele avalikus ruumis on see täiesti paigast löödud, kõige üldisemalt võttes. Tegelge sellega, kes te selle eest palka saate, ja tegelge nii, et oleks tolku!
    Öeldisverb on kaotamas oma viimastki tähendust, asendudes puhtformaalse on-iga (on..... peale minev selle asemel, et läheb peale, on....... õudust tekitav selle asemel, et tekitab õudust, kõik saated ei ole ühtmoodi õnnestunud selle asemel, et kõik saated ei õnnestu ühtmoodi jne), st öeldisverbi sisu kolib ümber oma täiendisse-laiendisse, pöördvormist välja, justkui oleks tal seal kavas nimisõnastuda. Mida ta tihti teebki. Et nood pseudo-eksistentsiaallaused mõnes sisult eriti hõredas lauses ei jääks justkui ilma lõputa, on võetud kasutusele semantiliselt tühjad nimisõnad – nagu näiteks tegevus ja ettevõtmine. Kui kujuteldav originaallause oleks näiteks See valgustab, siis nüüd See on valgustav... (noh, ja edasi?)... tegevus. See läheb peale – See on pealeminev... ettevõtmine. Semantiliselt tühja tegusõnaga ( on) paaritub semantiliselt tühi nimisõnastunud tegusõna. Kokkuvõttes olen ma veendunud, et kõik need tekstide pikendamised tulenevad sellest, et öelda pole midagi, aga aeg (ruum) on vaja tekstiga täita. See läheb peale on vaid viis silpi, See on pealeminev ettevõtmine aga 11 – üle poole pikem! Kui sa teed tunniajalise saate, siis võid tervelt pool tundi ettevalmistusaega kokku hoida, kui klopid teise poole ilma sisuta keeleliste konstruktsioonide vahtu. Raha tuleb sama, kuid milline kokkuhoid sellele, kelle pähe eksib vaid harva mõni mõte – tavaliselt ei eksi midagi, tavaliselt tõmmatakse see kelleltki teiselt, kusagilt mujalt.
    Keeleamet võiks ja peaks siin olema kallal küünte ja hammastega ja määrama trahve, millega küllastada riigieelarvet – siin ja eriti reklaamide teksti kallal (nagu ravimi kõrvaltoimete tekkimise korral – nii ei saa eesti keeles öelda), sest see on keel, mida raiutakse ja raiutakse kõigele 1,3 miljonile sadu kordi päevas pähe, kuhu ta paratamatult ka jääb, kas see paljupäine ja samas ilma ühegi õige peata keha ise seda tähelegi paneb või ei.




    November, 2008:

    Õnnitlused, tervitused, aplaus ja tualetid

    Keegi küsis, miks ei saadeta juubeli või aunimetuse saamise jne puhul meili õnniteldava (jne) isiklikul aadressil, vaid nt Kirjanike Liidu avalikus listis, nii et kõik (panen huupi) 200 listi liiget peavad lugema, et Jüri õnnitleb Mari, või tegelikult oma 25 Jüri. Ma ütlen miks.
    Täpselt samal põhjusel, miks õnnitletakse ja tervitatakse raadio kaudu. Kes vähegi suudab nii palju keskenduda, et umbes 0,5 minutit oma peaga mõelda, mõistab, et õnnitlemine ei ole tegelikult niivõrd õnniteldavale õnne soovimine, kuivõrd näitamine: vaadake, pange tähele, mina õnnitlen, ja pange tähele, keda ma õnnitlen ja mismoodi ma õnnitlen. Ja samamoodi õnnitlus(t)e saaja, kui ta on vastavates ringides sees, ja ise juba enne olnud õnnitleja ja tervitaja ja you name it – ühesõnaga, on mängus osaline. Ütleme, et üks tädike, kes oma suurenumbrilisel juubelil kuulab raadiot – minu arusaamise järgi on talle esmatähtis, tunnistab ta seda siis ise või ei (harilikult ei, sest see nõuaks mõtlemis- ja eneseanalüüsioskust), et teised ka kuulavad ja peavad omaks võtma, et teda tervitatakse, ühesõnaga, et ta kuulub tervitatavate klassi.
    Puberteetide via raadio tervitamised näitavad seda veelgi ilmsemalt: miks peaks mingi Janar tervitama raadio teel mingit Marekit, kellega nad niikuinii iga päev mobla kaudu räägivad? Aga lihtsalt, et teised näeksid: siin on midagi, mingid jõujooned, mingi varjatud statement.
    Sama sisu teises versioonis näeb saadetes, kus saatekülalised pöörduvad eetrisse nüüdseks juba iiveldama-ajava "tere ka minu poolt"ga. On ju selge, et mingit tegelikku tervitamist, st televaatajale või raadiokuulajale (võtame jälle huupi ühe arvu, nt 200 000; seega – igaühele 200 000 seas eraldi) tervise vms soovimist ei ole. Isegi kui oleks, miks peaks too vaataja-kuulaja seda tervituse moodi asja vajama? Mis ta sellega teeb, kuhu riputab? Mida nad tegelikult teevad, nood tervitajad saates, on, et nad löövad segi saatejuhi raami, kes on oma sissejuhatava jutu juba rääkinud ja esitab nüüd konkreetse küsimuse, mis ei ole mitte, et ehk on tervitamissoovi?, ning üritavad upitada iseennast: vaadake, ma olen omandanud “keele”, kuulun “nende” hulka. (Küllap on ka selliseid, kes on rambipalavikust nii oimetud, et see on parim, mis nad suudavad).
    Sama teema on lõputu plaksutamine kontsertidel (mitte tingimata igal pool ja alati). Tüüpiline kontsertiülekanne Klassikaraadiost: pikk jutt – vahel ühes, vahel kahes keeles (sisu reeglina ei kattu), pisut muusikat, pikk plaksutamine, jutt-jutt-jutt, mõned akordid, pikem plaksutamine, lõputu, lõputu, lõputu jutt muusika ümber: millal ja kus õppis, kelle juures, millal, kus ja kelle juures õppis too, kelle juures ta õppis; milliseid albumeid lindistas ja millal lindistas ja kelle juures, ja millised parameetrid, minevik, olevik ja tulevik on tollel lindistaja-firmal. Ja kes kõik on koosseisus praegu ja olid enne ning milline on nende asetus praegu ja oli siis ja mida võib loota edaspidi. Ja eelkõige muidugi, millal keegi sündis. See on eluliselt oluline, igal pool. Kui galaktikad hukkuvad, kui elus on veel vaid kaks inimest, kes ka mõne sekundi pärast surevad, siis kasutagu nad tingimata neid sekundeid selleks, et teha teineteisele teatavaks oma sünniaasta. Siis pole elu olnud mõttetu.

    Muusikat peaaegu ei olegi. Seda pärisasja, mis algselt oli, või vähemalt tahaks mõelda, et kord oli formaalse taga, peaaegu ei ole. Vahel tundub, et kohe üldse ei ole.

    PS Kõik selle loo tegelased ja liidud ja nende listid on välja mõeldud ning kokkusattumused juhuslikud. Üllet kui sellist pole esiteks tegelikult olemas ning teiseks vaevalt ta küll oskas endale listis õnnitlusi oodata.






    Trying to explain some of Estonia in South-China

    (part of a lecture)


    It's a small country with 1 point 3 million people. It lies in the Northern Europe, when you look at the map here—there is this Scandinavian peninsula, the most Western and Northern state of it is Norway (with the shape almost like that of Chile), the neighbour slightly to the East is Sweden, then next to the East is Finland, and across the bay to the South there lies Estonia. And even more to the East there is Russia. In fact, it would be easier to tell where Russia is than where Estonia is. But only if you know already where Estonia is (sadly, you don't). Because Russia lies exactly between China and Estonia.
    It's a cold country, Estonia is (and Russia too of course, in parts much colder even). But the cold is not as bad as the lack of light around half a year. The worst month is November (just now), when at 9 in the morning the darkness is not yet quite cleared off and at 3 pm it's already settling into darkness again. That's life—in the North.

    It has to be related to our national character somehow, although I don't know how. Estonians are slow and reserved like most of the Northern people, and uncommunicative (just look at me!). Estonians especially are, generally talking, almost all individualists, everyone keeps by himself. Unfortunately, we can afford it, as we do have space. When I was in HongKong just now, walking (trying to walk) along the Nathan Road early in the evening, it just hit me how tight people live and act. But for instance even in Sweden, where there is much, much more space than in HongKong region, the country houses are close to each other, I mean the villages are relatively tight, whereas in Estonia an average farmhouse is all by itself, away from other's sight where ever it is possible. Estonian does't want to see another Estonian—or any other nation for that matter.
    But it may well be—and it seems more likely—that the smallness and plenty of space, and greatness and living tight up would shape the national character, not the other way around, so the national character would be the result, not the reason of living tight or loose. You just have to behave if everybody is looking at you and especially if that everybody is stronger. But if you are loose away in some bush, nobody won't even know what you are doing or if you exist at all, let alone how you behave. Well, that's my theory and I have no proof whatsoever, but it seems likely.

    This has been the topic I've been thinking of almost all the time since arriving HongKong less than a fortnight ago, up to this very moment. And it's accompanied by some irrational feeling as if I've reached to a more real world in some sense.


    YangShuo,
    November, 2010.